Hugo Vaher Jõesaare poisid

Jõesaare poisid

Äkki müristas jälle väga kõva kõu. Väljas oli kõik täiesti valge, veski uksel aga seisis … Veski uksel seisis mees, kellel oli midagi kaela ümber. Teda oli näha vaid hetkeks, tema nägu oli must, tal polnudki vist nägu. Ta seisis ja tema käed rippusid elutult tema kõrval. See oli kummitus! Valdek ja Kristofer karjatasid kõvasti ja jooksid kiiresti kitsast trepist üles. Karjudes jooksid nad uue trepini ja jõudsid poisteni.

„Kummitus!” sosistas Valdek suurte hirmu täis silmadega ja näitas sõrmega alla.

Kõik poisid seisid hirmust värisedes tihedalt üksteise kõrval.

„Olge tasa, äkki ta ei kuule meid!” sosistas Valdek kinnisurutud hammaste vahelt. Kinni surutud seetõttu, et need suurest hirmust plagisema ei hakkaks.

All oli vaikne. Kuulda oli ainult tuule ulgumist.

Siis kuulsid poisid samme! See liikus! Aeglaselt astus miski mööda esimest treppi teisele korrusele. Siis oli kõik vaikne.

„Äkki läks ära?” sosistas Kevin värisedes.

„Las ta läks ära, las ta läks ära, las ta läks ära,” mõtlesid vist kõik Jõesaare poisid. Neil polnud kusagile minna.

Aga nagu kõige hirmsamates õudusfilmides kuulsid nad uuuesti samme. Need olid rasked ja aeglased. Ja siis ilmus välja must kogu. See tuli mööda treppe aeglaselt. Ta tuli nende järele. Ta tuli poistele järele. Kummitus!