Helle Laas Varblase jõuluvana

Varblase jõuluvana

Kaks oravat jooksid mööda männitüve üles-alla ja hüüdsid rõõmsalt:
​„Jõuluvana tuleb! Jõuluvana tuleb!”

Väike varblane, kes elust veel vähe teadis, tundis huvi:
​„Vabandage, kust see jõuluvana tuleb?”

Oravad vastasid:
​„Eks ikka põhjamaalt!”

Varblane mõtles endamisi:
​„Kui põhjamaalt, siis on tal kindlasti sarved nagu põtradel.”

„Kraa! Kraa! Jõuluvana tuleb!” kraaksus vares vana kase otsas.

Varblane lendas varesele lähemale ja küsis:
​„Vabandage, kuidas ta tuleb?”

Vares, tark lind, vastas:
​„Lennates!”

Varblane mõtles:
​„Kui lennates, siis peavad tal tiivad olema.”

Igaks juhuks küsis ta veel kord vareselt:
​„Vabandage, missugune see jõuluvana välja näeb?”

„Vabandage ja vabandage! Mis sa küsid nii palju. Ta on valge habemega. Kraa!” ütles vares ja lendas minema.

Varblane mõtles, milline võiks jõuluvana välja näha:
​„Sarved, tiivad, habe … Jube!”

Ja varblane lendas aknalauale, kuhu üks lahke inimene talle aeg-ajalt terakesi pani. Terakesi ei olnud ja varblane koputas aknale. Aken avanes ja aknale tuli täiesti võõras inimene. Võõras küsis sõbralikult:
​„Tulid terakeste järele?”

„Tulin. Aga kes teie olete?”

„Mina olen jõuluvana.”

„Aga kus on teie sarved ja tiivad?”

„Miks peaksid mul sarved ja tiivad olema?”

„Oravad ütlesid, et jõuluvana tuleb põhjamaalt. Vares ütles, et jõuluvana tuleb, valge habe ees, lennates. Kui mina oma teadmised oravate ja varese teadmistele juurde lisasin, siis tuligi välja, et jõuluvanal on sarved ja tiivad,” ütles varblane.

„Kulla väike varblane! Minu põtradel saani ees on sarved. Minu saan lendab. Lendab üle maade, üle riikide. Lendab, nagu oleksid tal tiivad,” ütles jõuluvana ja pani aknalauale terakesi.

Kui varblase kõht terakestest täis sai, laulis ta hüvastijätuks:
​„Sirts-sirr!
​Jõudis, jõudis, jõulukene,
​jõudis värvu väravasse,
​jõudis aknalaua peale.
​Sirts-sirr!
​Jõudis värvu kõhukesse!
​Sirts-sirr!
​Kõik! Oli meeldiv tuttavaks saada.
​Sirts-sirr!”