Teele saab terveks

Kui Teele hommikul silmad lahti tegi, ootas ta jälle peavalu. Viimased kaks nädalat oli tal kogu aeg kuskilt valutanud. Pea, silmad, kurk, selg, kael … Nagu väike vanainimene! Nii oli ta naerdes enda kohta öelnud. Aga täna oli hoopis teine tunne. Isegi natuke imelik.

Teele tõusis vaikselt istuma – ei midagi. Siis tõusis ta püsti. Ta arvas, et kindlasti hakkab nüüd midagi valutama. Ikka mitte midagi! Tal oli selline tunne, nagu ta ei oleks see sama Teele, kes ta oli õhtul magama minnes. See oli hea ja kerge tunne!

Tüdruk jooksis kööki, kus ema, isa ja vend hommikust sõid. „Tere hommikust! Vaadake, ma olen täitsa terve! Mul ei valuta mitte kuskilt ja ma tunnen end nii hästi! Ma võiksin kohe praegu kelgutama minna!”

Teised vaatasid teda rõõmsate nägudega. „Oota nüüd, kelgutama on veel vara minna. Las ma katsun su pead!” tõusis ema püsti. Tõesti – palavikku Teelel enam ei olnud. „See on küll tore uudis, et sul parem on. Nüüd saad kodus mõne päeva puhata. Pärast seda vaatame, kas sinu tervis on juba piisavalt tugev, et kelgumäele minna,” lisas isa.

„Mis? Veel paar päeva?” imestas Teele. „Aga kooli võin ma ju ikka minna?” Tal oli juba viis päeva tagasi kodus igav hakanud. Ta igatses oma sõprade ja klassikaaslaste järele. „Ei, seda kindlasti mitte. Pärast haigust on vaja natuke veel kodus olla. Siis saame olla kindlad, et sa oled päris terve. Muidu lähed kooli ja oled homme jälle kodus, sest jääd kohe uuesti haigeks,” ütles ema rahulikult.

Teele oli natuke pettunud – veel kodus puhata! Kui kaua seda küll teha võib! Siis aga ütles Juhan: „Teele, mõtle selle peale, et enne oli sul kogu aeg väga halb olla ja sa ei tahtnud midagi teha. Nüüd on sul hea olla ja sa saad teha kodus neid asju, mis sind huvitavad.” Teelel läks nägu naerule, sest selle peale ta enne ei mõelnudki.