Sport kutsub õue

Mida sinu emale teha meeldib? Minu emale meeldib väga sporti vaadata. Tavaliselt vaatab ta seda telekast: näiteks võrk- ja jalgpalli, tennist, uisutamist, jooksmist ja rattasõitu. Aga mõnikord läheme ka ise võistlusi vaatama. Täna õhtul käisime jalgpalli vaatamas. Kuna isa oli kaua tööl, siis läksime kolmekesi: mina, Juhan ja ema.

Ma arvasin, et meie oleme ainsad, kes veebruarikuus õue jalgpalli lähevad vaatama. Mõtle ise: ilm oli külm, sadas vihma ja lörtsi ning puhus külm tuul. Veel arvasin ma, et isegi mängijad ei tule kohale. Mina küll sellise ilmaga õues palli ei taha mängida! Tegelikult olid aga kõik mängijad kohal. Ja pealtvaatajaid oli nii-nii palju! Kõigil olid soojad riided seljas ja ma ei kuulnud, et keegi oleks öelnud: „Lähme koju, ilm on külm!”

Kui emale meeldib väga mängu vaadata, siis minule meeldib isegi rohkem pealtvaatajaid vaadata. See on huvitav! Esiteks nende riided. Väga paljudel on lemmikvõistkonna sall kaelas ja müts peas. Mõnel fännil oli isegi särk jope peal. Ja siis muidugi näo peale joonistatud lipud või muud pildid. See on väga lahe! Me joonistasime endale ka ükskord Eesti lipud põskede peale. Kui pealtvaatajaid kaugelt vaadata, siis tunduvad nad nagu sipelgad: paljudel on ühesugused riided ja nad toimetavad muudkui ringi. Laulavad, tõusevad püsti, istuvad ja siis jälle tõusevad püsti, hüüavad midagi. Nad ei seisa, ei istu paigal ega ole rahulikult. Täpselt nagu sipelgad suvel metsas!

Muidugi oli mäng ise ka põnev. Ma vaatasin, kuidas jalgpallurid vihma ja tuule käes jooksid, ja tahtsin kohe ka ise õues sporti teha. Ma koputasin Juhanile õlale ja ütlesin: „Juhan, korraldame nädalavahetusel sõpradega jalgpallivõistlused!” Juhan vaatas mulle otsa, naeratas ja vastas: „Väga lahe idee! Miks mitte!”