Jalgpallivõistlused

Pärast jalgpallimängu hakkasime Juhaniga enda võistlust korraldama. Alguses mõtlesime, et kutsume sõbrad lihtsalt meie kodumaja taha jalgpalli mängima. Aga ema ja isa ütlesid, et nemad tulevad fännideks ja pakuvad mängijatele sooja teed. Muidugi olime sellega kohe nõus!

Me rääkisime sõpradega ja lõpuks oli meid kokku kaksteist: kuus ühes võistkonnas ja kuus teises võistkonnas. Täitsa palju! Siis mõtlesime, et küll oleks tore, kui me anname pärast väikeseid auhindu. Aga kellele? Me ei tahtnud nii teha, et üks võistkond võidab ja teine kaotab. Ei, see on ju sõprusmäng. Me otsustasime, et iga mängija saab väikese auhinna. Me joonistasime medalid ning tegime auhinnaks ema ja isa abiga müslibatoone. Sportlased ju söövad neid! Kui need on aga ise tehtud, siis on kohe palju uhkem tunne. Minu meelest olid auhinnad väga toredad.

Laupäeva hommikul kell üksteist olid kõik mängijad kohal. Kümme last ootas meid õues, koos meiega täpselt kaksteist. Isegi mõned isad ja emad olid kohale tulnud! Ma olin alguses natuke närviline, sest ma ei teadnud, kuidas kõik läheb. Äkki hakkab kellelgi külm või keegi kukub ja saab haiget. Isa lohutas mind, et küll kõik läheb hästi. Kui me mängima hakkasime, siis oligi kõik korras: üldse ei olnud külm ja nalja sai väga palju! Lume peal on ju päris raske mängida! Me mängisime peaaegu tund aega. Siis ütlesid vanemad, et tänaseks aitab. Selleks ajaks olin ma päris väsinud, nii et olin vanematega kohe nõus.

Jõime teed ja siis ütles Juhan teistele, et tegelikult on meil veel üks väike üllatus. Ema võttis kotist välja meie joonistatud medalid ja ilusti pakitud müslibatoonid. Kõik olid nii rõõmsad, kui seda nägid. Keegi ei teadnud, et nad meilt medali ja auhinna saavad. Enne seda, kui Kaarel koos isaga koju läks, tuli ta meie juurde ja ütles: „Aitäh, see võistlus oli teil nii tore mõte! Ma arvan, et järgmisel nädalavahetusel mängime uuesti. Aga siis meie kodu juures. Mis te arvate?” Mina ja Juhan noogutasime õhinal pead, me olime kohe nõus!

Pööra tähelepanu!

MÄNGIME!

Millele või kellele sa mõtled?
Üks õpilane tuleb tahvli ette. Õpetaja sosistab talle ühe sõna, näiteks elevant. Teised hakkavad küsimusi esitama (kas see on elus? Kas see on sinist värvi? Kas sinul on see asi? …). Klassi ees olev õpilane tohib ainult vastata kas jah või ei. Mängitakse nii kaua, kuni sõna on ära arvatud. Siis võib tulla klassi ette järgmine õpilane.

Jalgrataste talveuni

Kui õues on kurjad ilmad
​ja pime ja sajab lund,
​laste jalgrattad kuuris
​magavad talveund.

Talv läbi nad unest ei ärka,
​teist külge ei pööra ka –
​nii sügav on nende uni
​ja soe ja lumeta.

Seal unes on pargiradu
​ja vaikseid tänavaid
​ja maantee metsa vahel,
​kus nad kord sõita said.

Siis aga, kui lumi on läinud
​ja krookused tärkavad,
​laste jalgrattad kuuris
​talveunest ärkavad.

Nad hakkavad nihelema,
​neil meel läheb rahutuks.
​Nüüd, Peedu, Meeli ja Juhan,
​tehke ruttu lahti uks.

Kas kuulsite, kuis sääl kuuris
​tasane tilin käis –
​jalgrattad kipuvad välja,
​neil uneaeg on täis.

Nüüd oma sõitmised sõitnud
​on suusad, kelgud ja reed.
​Jalgratastele lahti
​on tänavad ja alleed.

Teeme siis ukse lahti
​ja pumpame kummid täis
​ja istume sadulasse
​ja sõidame. Kuhu? Eks näis.

Rein: Kas sulle meeldis täna kehalises kasvatuses võrkpalli mängida?

Kaarel: Jah, mulle väga meeldis. Ma olen suur pallimängude fänn. Mulle meeldib ka võistlustel käia ja muidugi on tore võita. Võrkpallis ei saa mäng viiki jääda, alati keegi võidab ja keegi kaotab.

Rein: Jah, seda küll. Aga jalgpallis võib mäng ka viiki jääda.

Kaarel: Jah, nii nagu laupäeval Teele ja tema venna mängus juhtus. Laupäeval me ütlesime, et mõlemad võistkonnad võitsid. Kõik mängijad said ju auhinnad!

Seleta ja jäta meelde!