Eesti rahvuse võitlus ellujäämise nimel ei ole veel lõppenud...
Idast tulevad ähvardused ja jultunud nõudmised, läänest mõnitused ja manitsused surmavaenlase nõudmistele järele anda.
Niikaua, kui maailma suurriigid käituvad suurte röövloomadena, on surmaoht väikeriikidele olemas.
Ainus võimalus väikerahvastele ellu jäämiseks on vankumatu tahe ennast kaitsta ja oskus pidada sissisõda surmavaenlaste vastu.
Selles raamatus avaldatud sissisõja kogemused on saadud tuhandete eesti ja läti metsavendade ja meie abistajate kaotatud elude, vere ja pisarate hinnaga. Need kogemused on kehtivad ka tulevikus, sest surmavaenlane on olnud sama tuhat aastat.
Kes on surmavaenlane?
Nii Vabadussõjas kui ka Teises maailmasõjas ei olnud Eesti kaitsjatel tegemist sõjaliste vastastega, vaid Surmavaenlasega, kelle eesmärgiks oli eesti rahvuse hävitamine.
Aastatel 1940–88 jõudis kommunistlik Venemaa hävitada parima osa eesti rahvusest, arvuliselt ühe viiendiku.
Surmavaenlase sissetungile järgneb
- Vahetult rindevägede taga Smerš, kes võtab oma valdusse mõne metsalähedase suure talu, kus on võimas kelder. Talu elanikud aetakse minema määramata ajaks, mööbel jääb kohale. Smerši sõdurid hulguvad gruppides rinde vahetus tagalas, püüavad kohalikke elanikke, keda viivad ülekuulamistele. Tahetakse teada eestimeelseid, kes on määratud vangistamisele ja hävitamisele. Reeturid lastakse koju. Kelle peale on aga midagi kaevatud, saadetakse kaugemale tagalasse vangilaagrisse või lastakse kohapeal maha, nagu seda tehti 1944. a. augustis 54. armee Smerši poolt Vana-Roosas Piigli talus.
- Surmavaenlase poolt vallutatud maa valitsemiseks on „valitsus“ ja täidesaatev võim juba aegsasti valmis! Mordva vangilaagris olles „Kuusineni valitsuse“ liikmelt, eestlaselt Väino Riigalt kuuldu: „Meid õpetati juba aasta aega enne Soomele kallaletungi, kuidas peame tegutsema.“
- Elanike kohustuslik arvelevõtt elukohajärgse sissekirjutuse kaudu. Kirja pannakse ka puuduvad pereliikmed, kelle asukoht ei ole teada.
- Kõigi toiduainete kohustuslik arvele võtmine ja „näljanormi“ kehtestamine tavakodanikele, et keegi ei saaks toita „bandiite“, keda kirjas ei ole.
- Kõigi relvade ja sidevahendite ärakorjamine elanikelt, ka raadiod, telerid, arvutid ja „eriti ohtlikud“ koopiamasinad.
- Kõigi liiklusvahendite konfiskeerimine.
- Eraarstide ja haiglate, apteekide tegevuse keelamine – kogu tervishoiu allutamine Surmavaenlase kontrollile. Igalt haigelt või vigastatult nõutakse passi, sissekirjutust, elu- ja töökohta. Eesmärgil avastada „bandiite“. Arstid on kohustatud teatama „kuhu vaja“ patsientidest, „kes pole meil arvel“.
- Majade hõivamine rinde tagalas Surmavaenlase ohvitseride, staapide ja vooride majutamiseks. Tavaliselt aetakse elanikud oma kodust välja. Kui „võitjad“ on edasi liikunud, saavad elanikud tagasi tulla oma rüüstatud ja reostatud koju.
- Smerši sõdurid korjasid majadest ära kõik vormis meeste pildid, viisid need oma ülemate kätte. Neid pilte näidati ülekuulamisel kohalikele elanikele ja küsiti: „Kes see on?“, „Mis vorm see on?“, „Kus see isik praegu on?“, „Teie, kohalik elanik, peate tundma ja teadma, ärge valetage!“
Kes on metsavend?
Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Ta peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Need kaks omadust tugevnevad metsas elades.
Iga metsavend peab olema isiksus, kes suudab valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Vastasel korral hävib ta ise ja hävitab oma kaasvõitlejad ja abistajad.
Muistsetest aegadest peale kehtib verine reegel: „Metsavend võib oma keelega lõigata läbi omaenda, oma relvavendade, omaste ja abistajate kõri“.
Eelmainitud verisest reeglist tuleneb:
Salastatus
Salastatus on metsavendluse kõige tähtsam nõue, mis algab iga metsavenna isikust.
Metsavend ei tohi kasutada oma õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas.
Kasutada tuleb hüüd- või varjunime. Esinedes oma õige nime all, seab ta vaenlase löögi alla kõigepealt omaksed ja näitab kätte koha vaenlasele, kust teda ennast otsida.
Näitab vaenlasele kätte isikud, kelle seast surmavaenlane värbab vägivalla ja ähvarduste abil agendid, kes metsavenna reedavad või isegi mõrvavad. (Arvo Kalamehe ja Enn Luhtmaa juhtum). Arvestage sellega, et surmavaenlane omab vahendeid ja keskaegsete piinamiste kogemusi, et ka kõige ustavamaid inimesi rääkima panna... (Enn Luhtmaa naise ja Karl Tähe ema juhtum).
Salastatusest lähemalt
Metsavend peab lõpetama omaste külastamise, sest tema kodu on vaenlase pideva valve all.
Juhul, kui ta seda tingimata peab tegema, siis sündigu see ette teatamata, ei tohi usaldada vahendajaid... (Major Kure hukkumine oma kodus). Mingil juhul ei tohi metsavend oma kodu külastada perekondlike tähtpäevade puhul, nagu sünni- ja pulmapäevad, ristimised, matused, juubelid. Sest need tähtpäevad on vaenlasele teada ja tugevdatud valve pannakse välja metsavenna kodu ümber (Minu ema matusel ja haua juures öösel valvas hävituspataljoni salk! Isegi järgmisel kevadel peale lume sulamist Hargla kalmistul kuuvalgel ööl).
Metsavend ei tohi anda mingit teavet oma relvavendade, asukoha, tegevuse ega kavatsuste kohta mitte kellelegi! Isegi oma emale, naisele ega isale mitte. Täieliku salastamisega säästab metsavend omakseid ja abistajaid piinamise eest! Ennast ja oma relvavendi surmast. Ainult need inimesed suudavad piinamisele vastu seista, kes midagi ei tea (Mõniste peksutalgud okt. 1945. a).
Metsavend kogub teavet kõige kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Kes on surmavaenlase käsilased, kus nad elavad, millega tegelevad? Kus asuvad vaenlase väeosad, nende arvuline suurus, relvastus, side- ja liiklusvahendid?
Ajalugu näitab, et ilma käsilasteta kohalike elanike seast ei ole ükski võõrvõim hakkama saanud! Märkus: Moskva nõudis ohvriks eestimeelseid, kohalikud näitasid, keda viia! Ülim salastatus hõlmab ka metsavendade omavahelisi suhteid. Iga metsavenna tutvusringkond ja tema abistajad on ainult tema asi. Relvavennad seda teada ei tohi. Abistajad ei tohi teada üksteist, see väldib sissekukkumisi.
Mitte keegi ei tea, kui tugevad me suudame olla, kui elusalt surmavaenlase kätte langeme. (Kalju Kreitsberg rääkis agent Hundi-Jukule kõik, vend Leo ei rääkinud ja peksti surnuks Minu Kodutütrest ja abistajatest minu relvavennad ei teadnud ja nad jäid alles).
Organisatsioon
Iga okupatsiooni olukorras, tavalisel kombel loodud organisatsioon oma liikmete koosolekute, tegevuskava, põhikirja, nimekirja ja „staabiga“ on nagu kuulipilduja lint, mille ühe lüli vaenlase kätte langemisele järgneb pauk paugule kuni viimase lülini, lisaks veel nende „lülide“ omaksed!
Sellise organisatsiooni ohtlikkus ei vaja enam tõestamist, mõningaid näiteid minevikust aga küll.
Organisatsioonist lähemalt
Mõtelge meie RVL-i, kogemustega luurajate – Haukka-Tümmleri grupi – ja nende salakorterite peale, meie aateliste koolinoorte organisatsioonide peale... Ära teha ei suudetud midagi, kaotati vaid palju noori elusid.
Meie naabrite lätlaste juures oli see organiseerimise tõbi veel hullem. Seal moodustati isegi sõjaväelisi üksusi. Peeti metsas suuri Rahvuslike Partisanide kokkutulekuid, kus esinesid Riiast tulnud nimekad lätiaegsed tegelased... Lõpuks toimus „pidulik rivistus“! mida Riiast tulnud fotograafid pildistasid ja filmid kaasa võtsid.
Partisanisalkade ülemad kutsuti Riiga, „Poolast saabunud rahalise toetuse järele“. Riiga sõiduks toodi kokkutulekul pildistatud õigete piltidega valedokumendid ja rongipileti raha.
Hoiatati, et keegi relva kaasa ei võtaks. Kokkulepitud päeval Riiga sõitvas rongis kontrolli ei olnudki! Kõik, kes läksid, jõudsid õnnelikult kohale. Ja kui enam kedagi ei saabunud, võeti relvitud mehed kõik elusalt kinni.
Tuleb lisada, et mitte kõik salkade ülemad ei läinud Riiga, nad pääsesid eluga ja sõdisid oma meestega veel pikki aastaid Lätimaa metsades.
Ja veel ühest lätlaste suurest sissekukkumisest. Peeti salgaülemate ja abistajate ühine koosolek, mis protokolliti. Jagati ametikohad ja kohustused, abistajatest määrati varustajad, kes pidid varuma riideid ja toitu, küpsetama leiba. See koosolek toimus 1945. a. 9. sept. Kuramaal Zleku vallas, korraldajad olid kõik sõjaliste kogemustega ohvitserid. Juba 30. sept. 1945 võeti elusalt kinni staabiülem Aleksandrs Zutis, Läti Leegioni leitnant, kahe laetud püstoli ja staabidokumentidega. Vangistati kogu juhtkond, kelle nimed olid staabidokumentides, üle kahekümne inimese. Peale eelmainitud juhtkonna hävimist loodi naabruses Talsi maakonnas uus Partisanide staabi koosseis leegioni kapteni, Nikolai Straume juhtimisel. Kui 27. veebr. 1946. a. ka see uuesti loodud staap hävitati, siis alles taibati üle minna väikeste salkade tegevusele.
Minu poolt siin ära toodud ohvriterikkad näited tõendavad veelkord, et sissisõda on midagi muud kui rindesõda.
Tõendavad seda, et vaprad ja rindekogemustega ohvitserid ei osanud metsavendi juhtida. Vaenlase tagalas metsavennana sõdides ei tohi olla midagi paberil, kõik peab mahtuma pähe. Raudne reegel: vaenlase kätte langenud paberid tapavad neid, kelle nimed on kirjas.
Metsavendade organisatsioon ei tohi olla paberil, vaid peas. Nimetame seda ühendust omakeelse nimega, aatekaaslased. Põhikiri toimunud okupatsiooni oludes: „Ellu jääda, vabaks võidelda, saada peremeheks omal maal“.
Aatekaaslaste ühendus põhineb isiklikel tutvustel, mitte sugulusel, mis on vaenlasele teada. Metsavenna omakseid sellesse ei segata, nad on vaenlase salavaatluse all.
Sidet aatekaaslaste vahel peavad kullerid, kes ei ole metsavenna sugulased ja teavad, kellele pähe õpitud teated edasi anda. Ei mingeid kirju, ei avalikult ega peidetuna, ei tohi kulleril kaasas olla.
Kulleriga saadetavad teated võivad sisaldada ainult teavet olukorrast ja kohtumise aega varem kokkulepitud varjunimega kohas, mille õiget nime teate viija ega saaja ei tea.
Kui surmavaenlase poolt on kehtestatud liikluskeeld, siis kulleritega ei tohi riskida. Võõras maakohas võidakse kuller kinni pidada, läbi otsida, küsida: kuhu, kelle juurde, milleks? Ta peab igal juhul vastama, kelle juurde ta läheb. Ainult linna sõites võib öelda „lähen kauplusi külastama“.
Metsavenna elukoht
Üldnõuded on, et punkri asukoht oleks varjatud, taganemistee varjatud. Et lähedal oleks vett ja küttepuid.
Suvisel ajal on võimalik elada väikestes 1–2 mehe telkides. Kindlasti peab olema kantav plekkpliidike nii toidu valmistamiseks kui ka riiete kuivatamiseks.
Suurem telk ei kõlba, seda ei saa kiirel lahkumisel kaasa võtta.
Ühe-kahe mehe suvine elukoht võib olla isegi kuskil tiheda võsaga soos vee peal, muistse vaiküla kombel. Kuid õhust nähtamatu ja teerajad hästi varjatud.
Talvepunkri ehitus algab kohavalikust, arvestusega, et lähedal oleks vastava jämedusega ehitusmaterjal või võimalus seda öösel jälgi jätmata kohale tuua.
Materjali kohale toomise momendist pannakse telk püsti ja pidev valve välja, kuni ehitus kestab. Üks valvab ja üks puhkab, teised ehitavad.
Elukohast lähemalt
Punkrimaterjaliks maha saetud puude kännud kaetakse kinni samblaga, samuti tekkinud oksad ja ladvaotsad tuleb koondada ja peita põõsastesse. Materjali toomisel kaugelt ei tohi jääda jälgi teele ega teelt võssa kandmisel.
Ehitusel ei kolgita ega taota naelu, vajalikud sidemed tehakse pehme 2–3 mm jämeduse raudtraadiga. Mootorsaagi ei tohi kasutada.*
Punkri suurus oleneb tema elanike arvust, kõige sobivam arv talvel on kolm meest.
Talvepunker oleks kõige parem kuiva liivase maa sees. Kruusane, kividega maa variseb kaevamisel palju sisse, labidas kõliseb kaevamisel vastu kive.
Tulevase talvepunkri süvend sobitatakse nii, et ei tuleks suuri puid maha võtta.
Punkri süvendi kohta ümbritsevatel noortel kuuskedel võetakse alumised oksad maha 75 cm kõrguseni nii, et tüve koort ei vigasta.
Järgnevalt võetakse võimalikult tervete tükkidena ära sammal eemale hunnikusse, et seda hiljem saaks tagasi panna. Kooritakse eraldi hunnikutesse samblaalune huumuse kiht, ka see pannakse hiljem tagasi.
Kaevatakse välja punkrisüvend, välja kaevatud liiv mitmesse hunnikusse. Punkri süvendi nurkadesse kaevatakse sisse püstpostid ja hakatakse nende taha seinapalke laduma, vajadusel sammalt vahele pannes. Vähemalt üks mees peab tööd tundma. Punkri sügavus põrandast laeni 2 meetrit, et mees saaks vabalt püsti seista.
Lagi veidi kaldu, et vesi maha voolaks. Kui lagi peal, siis laepalkidele kiht valget soosammalt, 20 cm paksune tasandatud kiht liiva peale. Liivakihile peale ruberoid*, ääred laialt üle punkriseinte, peale sammal, mis enne hunnikusse korjatud.
Punkri ehituse käigus aetakse süvendist välja kaevatud liiv laiali nii, et punkrilae koht veidi kõrgem jääks. Tallatakse kinni, rehitsetakse üle, puistatakse peale huumuse kiht, paigaldatakse sammal tagasi nagu ta oli.
Mitte kuskile ei tohi jääda näha värsket liiva. Kaugemalt tuua kotiga langenud lehti või okkapuru, mis peale puistata.
Kui punker on valmis, asutakse seda sisustama. Magamislavatsid ehitada nii kõrgele maast, et nendel istuma ulatab, riiulid lae alla seinale, lauake, varnapulgad seinale, ahjuke sisse, plekk-korsten püsti läbi lae sisse jäetud augu.
Kui ahi on sees, köetakse seda ööd läbi. Valve on väljas pimedast pimedani.
Järgneb punkri mineerimine (kaitselaengud arvatava ohu suundadesse – koostaja märkus), signalisatsiooni (traadid või muud süsteemid, mille pihta minek annab punkris häiret. Ära paigalda signaalmiine, sest nende päästmine metslooma poolt teeb müra, mis võib punkri paljastada – koostaja märkus) paigaldamine, varustamine kuivade küttepuudega, kartulitega, kaevu tegemine. Talviste toiduvarude koondamine punkri ümbrusse.
Punkrit teavad ja ehitavad ainult need, kes seal elada tahavad. Ei mingit teavet ega vihjet mitte kellelegi, kui tahate ellu jääda. Lume tulekuks olgu kõik valmis ja ei mingit käimist enam.
Punker 2–4 inimesele
Joonisel kujutatud punkrit saab ehitada nii mäekallaku sisse kui ka tasasele maale.
Punkri sisemine kõrgus peab olema nii, et kõige pikem mees vabalt püsti seista saab. Tagaseina poolt peab lagi-katus 15 cm kõrgem olema, et vesi ära voolaks vihma ajal.
Kummagi lauakese kohale lae sisse võib teha pisikese akna 25 x 35 cm, mida saab katta paksu klaasiga.
Narid teha 2–2,5 cm paksustest laudadest.
Ahju aluseks 40 x 60 cm tollistest laudadest 50 cm kõrgune kast mis täidetakse liiva või saviga. Selle peale pannakse pliit või ahi, korsten püsti läbi laeaugu, mis on vooderdatud serviti tellistega. Korstnatoru ja telliste vaheline pilu jääb tuulutusavaks, et punkris oleks õhuvahetus.
Esik kaetakse punkriluugiga.
Eelviimased seinapalgid ülevalt arvates seotakse traadisidemetega püstpostide 1–7 külge.
Lauakesed on kinnitatud seina külge nii, et voodil istudes oleks paras kõrgus süüa, lugeda. Raske tüvepakk, Ø 30–35 cm ja 50–60 cm pikk, on kaevatud sügavale punkripõranda sisse, välja jääb ainult 5–8 cm! See raske pakk on puude lõhkumiseks, et summutada lööke, mis kostavad kaugele.
Ülemised narid on kitsamad, et alumistel saaks istuda.
Ühe mehe suvepunker
Võib olla esiküljelt lahtine nelja postiga või kinnine nelja postiga, nagu mul oli.
Joonisel on näidatud lahtise esiseinaga, mida saab vajadusel ka sulgeda laepalgi külge kinnitatud rippuva presentkattega.
Viienda posti paigaldamisega saab osa esiseinast kinni ehitada, jättes vaid 3–5 posti vahele ukseava, mis suletav presendiga.
Sel juhul saab esiseina külge ehitada lauakese ja selle kohale katuse sisse jätta aknakese, mida katta paksu klaasiga.
Kõik seinapalgid tõmmatakse püstpostide külge kinni püstvarbade ja traatsidemete abil, nagu näha ka joonisel. Seinapalkide vahele tuleb panna ohtralt sammalt, mis väljastpoolt jääb tolknema, seestpoolt silutakse terava kirvega.
Rippuv sammal väljaspool varjab palkseina ja moondab hästi.
Pliidi kohale, katuse sisse tuleb jätta ca 30–40 cm ava, mis tuleb katta 50 x 60 cm plekktahvliga, mille keskel auk korstnatorule.
Pliidialus on maast 25 cm kõrgem, kahest lauatükist nurka ehitatud kast mis täidetakse liivaga, pealt savikihiga.
Plekkpliidike kaetakse seina poolt püstasendis tellistega. Voodijalutsi kohale otsaseinale tuleb teha riiul toidunõudele. Põhiplaanil näidatud punktiiriga.
Voodi kõrgus maast 50 cm, et voodi alla mahuks konteiner kuivtoiduainete hoidmiseks. Lahtiselt ei saa midagi suvepunkris hoida, sest niiskus, hallitus, putukad ja närilised rikuvad kõik ära! Voodi alla tuleb ka kuiv küttepuu.
Voodipõhjaks peened, sirged rehavarre taolised kuusevarvad külg külje kõrvale, mis mitmes kohas ristipidi peene nööriga kokku punutakse. Selline paindub hästi puusa kohalt lohku. Või õhukesed lauad voodipõhjaks. Peale värskelt kuivatatud heinad, mis pealt kaetud riidega mille ääred heinte alla keeratud. Selline voodi ei vaja ülestegemist, on alati sile.
Suvepunkri katuseks peened kuusevarvad või sirged noored männivarvad, millel üks külg tüve poolt otsast lapikuks tahuda. Samuti külg külje kõrvale vaheldumisi peenem-jämedam ots. Veel parem on katuseks panna õhukesed 15–20 mm laud, kui neid saada on.
Selline „katus-lagi“ kaetakse pealt ruberoidi või kahekordse kilega, alumine äär 10–15 cm üle. Kõige peale tuleb moondamiseks kiht sammalt, nagu ta maas kasvab, ja veidi oksarisu, kuivand lehti.
Suvepunkri koht olgu tihnikus, kuhu ei ole asja marjulisel ega seenelisel. Kes tihnikusse tikub, on nuhk ja teda koheldakse vastavalt. Loomad tunnevad punkri asukoha ära ja ei tule ligi.
Kui lahkute punkrist ainult ööseks, siis ei ole muud vaja peale kahe niidirea.*
Kui aga lähete reisile pikemaks ajaks, siis peitke konteiner punkrist kaugemale ära. Punkrisse ei tohi jääda relvi ega laskemoona.
Pliidid ja ahjud
Joonisel kujutatud pliit on end õigustanud nii suvel kui talvel väikses punkris, minu poolt konstrueeritud ja kasutatud aastate kestel.
Mõõdud on antud cm-tes ja neist tuleb pliidi ehitamisel kinni pidada. Talvepunkris maa all saab sellist pliiti ümbritseda väljastpoolt 8 tellisega püstasendis, soojuse salvestamiseks mõneks tunniks. Samuti pliidi alla asetada lapiti tellised.
Pliidi materjal: küljed ja otsatükid 1 mm paksusest mustast raudplekist.
Uksepoolse otsatüki alumine äär peab olema 3 cm kõrgemal, et küdev pliit saaks õhku ja sellest avast saaks tuhka välja tõmmata.
Pliidi pealmine plaat on soovitav teha 2 mm paksusest plekist, ääred keeratakse täisnurkselt alla 2,5 cm laiuselt. Plekid ühendatakse Ø 4 mm neetidega või 3–4 cm vahega keevituspunktidega nii, et ühendatavad plekid ei kõverduks. Pidev keevisõmblus ei jäta paisumisruumi pliidi osadele ja need kõverduvad kütmisel. Keevituskohad ei tohi olla „karvased“, see lõhub käsi ja seljakotti pliidi kandmisel.
Korstnatoru pleki paksus on 0,5 mm.
Ülemises otsas olev 45° all kõverik on koos korstnaga pööratav tuule suunas – sädemed ei lenda otse üles ja vihm ei saja korstnasse.
Saksa kiilukujuline punkriahi on enam kui õigustatud!
Lihtne ja odav toota, kõik osad saab plekist valmis lüüa külmalt stantsi all.
Kerge kanda, lihtne paigaldada, vajadusel saab sisse püstasendis paigaldada 8 tellist kiirguse vähendamiseks ja soojuse hoidmiseks.
Samuti saab väliskülge katta lapiti tellistega vastavalt vajadusele.
Pealmisele plaadile on ristipidi sisse pressitud 1 cm laiused ja 0,3 cm sügavused segmendikujulise ristlõikega sooned 5 cm vahega.
Ahju külgplaatidele samasugused sooned, aga püstsuunas, samuti otsaplekile korstna pool. Need sooned on tugevduseks ja kõverdumise vältimiseks kütmisel. Pleki paksus 1 mm. Plekktorust korsten sama kujuline, kuid Ø 10 cm ja mitmest jupist koosnev, samuti 0,5 mm plekist. Mingit siibrit ei tohi olla, kärvate vingu kätte!
Suitsuta küttepuu ja kütmine
Suitsuta küttepuu on jala peal surnud ja kuivanud lepp, millel rähnid koore maha ajanud ja mis veel püsti seisab. Sama kehtib ka noore peene männi kohta, aga kuival männil tuleb tõrvased oksakohad vahelt välja lõigata. Okstevahelised sirged jupid on kerged peeneks lõhkuda ja ei suitse, kui õigesti tuld teha. Tõrvased oksakohad kõlbavad öösel pliidi kütmisel. Kuusk praksub ja kask haiseb!
Kütmine.
Tuli alustada pliidi all ainult mõne peene ja hästi kuiva pilpaga, vähehaaval juurde pannes jälgida, et tuli põleks heleda leegiga ja korsten hakkaks „hubisema“ nagu priimus.
Kui söed juba all, ei tohi korraga palju puid lisada, vaid ühekaupa ja pidevalt väikse vahega. Niipea kui „hubin“ vaibub, kerkib suits!
Kui küttepuud on õigesti valitud ja kuivad, pliit „hubiseb“, on kütja vilunud ja korstna otsa juures on märgata päise päeva ajal ainult õhu virvendust, ei mingit suitsu!
Keeta võib alati seda, mis lõhna ei anna. Kuid praadida liha või kooke, siis ainult tugeva tuulega, mis lõhna hajutab.
Öine torm vihmaga on selleks kõige sobivam, kui punker on teest kaugemal.
Käimla ja solgiauk
Veel enne punkri valmimist peab see valmis olema! Punkrist vähemalt viie meetri kaugusele kaevatakse kitsas, sügav auk, mis pealt kaetakse kaanega.
Sinna auku lähevad kõik jäätmed, mida öösel punkriahjus ei saa ära põletada. Mingil juhul ei tohi jätta konte ja toiduainete pakendeid, pabereid lindudele-loomadele laiali tassida, kärbestele pesitseda!
Kõik jäätmed augus riputatakse aeg-ajalt üle koldest võetud tuhaga või kaetakse liivaga. Punkri ümbruses ei tohi miski reeta inimasupaiga olemist! Ei radasid, jälgi, lõhna ega suitsu, ei langetatud ega vigastatud puid ja põõsaid, kuivavat pesu!
Kõik peab näima puutumatuna, siis on ka teil lootust jääda puutumata, kuni ...
Valve
Kui salastatuse puudumine toob kaasa vaenlase rünnaku punkrile metsas, siis valve puudumine kohapeal punkri juures viib otsese hävinguni, millest ei pääse keegi.
Uurinud Eesti ja Läti metsavendade suurimaid hukkumisi, oli otseseks põhjuseks salastatuse puudumine ja valve puudumine punkri juures.
Näiteid Võrumaalt:
Võrumaal Kolga küla vastas üle Mustjõe oli suur kümne mehe punker, mida teadsid ka kohalikud jahimehed. Punkris elavad metsavennad olid pühitsenud Jõulupühi ja jõululaualt taludes toodi kaasa veel punkrisse, kus pidu jätkus. Valvet väljas ei olnud.
28. dets. 1945. a. hommikul tuli hävituspataljoni salk Laossaare poolt. Punkrist pääsesid ainult kaks meest, ülejäänud kaheksa tapeti, laibad olid punkri ees ja sees. Punker pandi põlema. Punkri ees oli kohaliku elaniku Kalju Rebase laip. Haukka-Tümleri luuregrupi mees!
Võrumaal, Läti piiril asuva Pillardi küla vastas Läti poole peal asus eesti metsavendade punker. Seda teadsid ka metsavennad, kes seal ei elanud. Valve oli olemas. 1946. a. aprillis seda punkrit rünnati nii Eesti kui Läti poolt. Punkrist pääses vaid üks mees, Elmar Perli. Kolm meest: Rein Kask, Olev Loog, ja Omakaitse ülem August Eelsoo pidasid lahingut õhtuni ... siis tuli lõpp. Pillardi külast tulistas venelaste miinipilduja punkrit, appi kutsutud vene tank pöördus teelt tagasi ... ei olnud enam vaja ...
Näide Lätimaalt:
Tihedas kuusemetsas varjasid end mitu perekonda ... „Juhuslik marjuline“ vanamutt nägi tihnikus mängivaid lapsi ... ja eemaldus vaikselt, sest valvet ei olnud! Järgmisel hommikul oli asukoht ümber piiratud. Granaadid visati magajate hulka. Kes veel tõusis, niideti maha automaaditulega. Tapeti kõik, ka lapsed.
Selliseid juhuseid on hämmastavalt palju, kui valve puudus, keegi nägi ja vaikselt ära läks ... teatama, kuhu vaja.
Valve teostamine
Ka sel juhul, kui metsavend elab punkris üksi, peab ta juba hommikuhämaruses valvel olema mõni tund. Punkri ümber olgu ring häiresüsteemist nii kaugel põõsastes, et punkrit veel näha ei ole.
Näiteks mingi elektriline vaikne summersignaal punkris, mis tulijani ei kosta. Summer hakkab pirisema siis, kui tulija teeb katki vooluringi, juuspeene (0,02) vasktraadist ringi, mis on jällegi veetud nii kaugele, et punkrit näha ei ole. Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata, mis sünnib, kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis vastasega. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Metslooma või linnu tulekul ei tohi tulistada, reedab punkri asukoha. Piisab kui vaatate teda ja ta läheb ära.
1951. a. septembris pidasid kaks põdrapulli minu punkri lähedal Saru Räie otsas omavahelist löömingut nii, et vali sarveklõbin kostis mulle nagu vankrilõgin.
Võtsin kohe automaadi ja läksin „vankrilõgina“ suunas. Mööda loomade teerada tuli mulle vastu maruvihane põdrapull! Laskusin põlvele, valmis tulistamiseks. Tulija märkas mind 8 m kaugusel, lõi jalad harki, tunnistas mõne sekundi ja tegi võimsa hüppe kõrvale võssa!
Üksi elades oli mul suvel alati punkri ümber põõsastesse veetud kaks ringi peent samblakarva niiti. Alumine ring oli põlve-, ülemine ring rinnakõrgusel. Punkrisse koju tulles kontrollisin alati, kas niidid on terved, samuti õhtul päikseloojangu ajal, enne öörahu.
Väike loom või suur lind ajas katki alumise niidi, suur loom, lehm või põder mõlemad niidid, jättis ka sõrajäljed samblale. Inimene jälgi ei jätnud, vaid mõlemad niidid olid katki ...
Kui elatakse kahekesi punkris, on võimalik valvet pidada kogu päev, hämarast kuni päikeseloojanguni. Lisaks summersignaal ümber elukoha.
Vahetus toimub vastavalt ilmale, tund vihma või külmaga, kaks hea ilmaga.
Suurema, 4–10mehelise grupi puhul on oht suurem ja valvepost peab olema punkri juures väljas kogu aeg ööpäev läbi. Ohtlikus olukorras isegi kaks valvurit, üks punkri juures, teine kaugemal, võimaliku ohu suunal.
Kaugemal asuval valvuril peab olema hästi varjatud laskepesa, kus saab olla ka istuvas asendis. Signaalnupp punkrisse teatamiseks, paar-kolm elektrisüütega suundkildmiini relvastatud tulijate peatamiseks, mille nupud valvuri laskepesas.
Valvuril endal kaasas täis lahingukomplekt seljakoti ja ööpäevase toiduvaruga.
Valvur postil peab olema väljapuhanud ja kaine. Normaalse nägemise ja kuulmisega. Valvur postil näeb kõike, mis toimub tema nägemise ulatuses, kuuleb kõike, mis kostab tema ümber ja kaugemal.
Valvur postil on ise varjatud ja ei liigu, vaid seisab või istub oma laskepesas, ei suitseta, ei loe ega tee mingit häält, ei tegele millegi muuga peale vaatluse ja kuulamise.
Valvur postil peab punkrisolijaid hoiatama, kui punkrist kostab mingit häält, tuleb suitsu või lõhna.
Valvur postil tulistab hoiatamata ja pihta, kui asukohale ligineb võõras inimene relvaga käes. Üksik tulija, relv õlal, tuleb kinni pidada hüüdega: „Seis! Käed üles“ ja kohe signaal punkrisse.
Mitme relvastatud võõra tulekul valvur tulistab kõige lähemat ja siis teisi, laseb lahti miinid – see pidurdab ründajaid.
Iga punkrile liginev, nähtavalt relvastamata inimene tuleb kinni pidada, punkrisse signaal anda ja abi tulekul läbi otsida, punkrisse teda viia ei tohi! Üle kuulata kohapeal, esitada küsimused järjekorras: kes on temaga kaasas ja kus nad on? Kes on ta ise, nimi, elukoht, amet... Mida ta metsast otsib? Kelle ülesandel?
Kinnipeetu olek näitab palju: õige inimese silmist paistab imestus, vaenlase poolt saadetud luuraja väldib pilku ja tema olekust paistab hirm.
Kui tulija on kohalik kauaaegne metsavaht, siis on tema meelsus ja usaldatavus ju teada.
Ja toimida tuleb vastavalt tulnuka isikule.
Samuti kui on tegemist kohaliku elaniku, marjulise või seenelisega, peab metsavendadel olema eelteave kohalike elanike meelsuse kohta.
Kõige ohtlikumad olid võõraste linnaelanikest marjuliste ja seeneliste „dessandid“. Nad olid hulgani ja kui mõni neist punkri juurde tuli, siis oli ainus võimalus ta põhjalikult üle kuulata, kõik üles kirjutada, mis tema isikuga seoses, hoiatada, õhtuni kinni pidada ja kui sik ei olnud otsene vaenlane, siis vabastada ...
Igal juhul tuleb punker maha jätta!
Metsas liikuvad jahimehed olid aga meie vaenlased. Elu metsas näitas, et jahiseltside liikmeks võeti ja püssiluba anti ainult neile, kellel oli NKVD usaldus. Jahiseltside liikmed olid ka hävituspataljoni mehed. Mitte ükski korraldatud jaht ei toimunud nende osavõtuta.
Sellised talvised jahipidamised „loomadele“ olid samaaegsed jahipidamised ka metsavendade punkritele. (Metsavend Arnold Lindermanni punkri nuhkis üles „jahimees“ ja tulistas teda 8 mm haavlitega.)
Metsavendade relvalaod
Tulevad luua juba rahu ajal. Põhimõttel: „Valmis olgu, vaja tuleb kindlasti“. Suuri, salastatud ladusid, mida teavad mitu inimest, ei tohi olla. Sest need langevad kohe vaenlase kätte. Kuidas? Aga nii. Peale sõja algust, Moskva käsul ja EKP kõige „ustavamate“ seltsimeeste abil loodi Eestis salajased toidu- ja relvalaod „võitluseks okupantide tagalas“.
„Punaste Partisanide“ peamees Karl Säre langes sakslaste kätte, tema teadis kõike ja temalt said sakslased teada kõik...
Teine näide: 1944. a. peale sakslaste lahkumist jäid Eestisse Haukka-Tümmleri luuregrupi mehed, kellel olid salakorterid linnas, salapunkrid metsas, mida teadsid grupi liikmed. Kinni kukkus üks grupi liige, temalt peksti välja kõik!
Lisaks veel: sama 1944. a. septembris jäi lahkuvatel Saksa vägedel mitmele poole Eestisse maha hulk relvi ja laskemoona, kõik see, mida kohalikud elanikud ei tahtnud, ei taibanud või ei suutnud ära peita, langes vaenlaste kätte.
Siit tuleneb ainuõige, meie metsavendade poolt ära proovitud lahendus ja see on: metsavendade relvalaod peavad olema väiksed, hajutatud ja isiklikud.
Nii kujunes see meil välja kohe peale sõda, selle alusel, mida me ise lahinguväljadelt leidsime ja mida meile eestimeelsete elanike poolt peidetuna kätte juhatati.
Milline peab olema metsavenna ladu?
See peab olema õhu- ja niiskuskindel, rooste- ja närilistekindel, tinutatud või tsingitud raudplekist või mustast polüetüleenist nõu! Mahuga 40–60 liitrit, kujult ümmargune, avaga Ø 17–20 cm. Õhukindla suletava kaanega, nii et kokkupandud õlatoe ja äravõetud salvega automaatrelv sisse mahuks.
Selle nõu või konteineri tühikaal ei tohi olla üle 16 kg. Siis saab seda ladu vajaduse korral teise kohta üle viia.
Meie grupi metsavennad kasutasid ladudena tavalisi 40 l mahuga piimakanne, mis olid valmistatud tinutatud raud- või alumiiniumplekist. Neid oli poes müügil, samuti veeti nende kannudega kolhoosifarmidest piima kohalikesse koorejaamadesse. Nende transportkannude kaaned olid kummitihendiga ja pidasid kaua aastaid vastu õhukindlana. Tõenduseks näide minu oma kogemusest: 1952. a. septembris matsin Aruküla nurme äärde riigimetsa liivakünkale suure männi kõrvale piimakannu täie taluleiva kuivikuid ja karbi sprotte.
Siberist tagasi tulnud, 1968. a. septembris läksin oma ladu otsima ... Mets oli maha raiutud, mehekõrgune noor mets asemele kasvanud. Suure kännu kõrval maa sees oli mu kann alles, leivakuivikud ilusad söödavad, kuid sprotikarp pundunud. Kaasaegne tehnika võimaldab toota polüetüleenist musti, silindrilisi, ca 4 mm seinapaksusega hermeetilisi konteinereid, mis sobiksid sissisõja ladudeks. Eelmainitud ladu on mõeldud metsavenna vajaduste rahuldamiseks juhul, kui ta punkrist eluga pääseb ja kogu ümbrus on vaenlase haardes nii, et ta oma abistajaid külastada ei saa ega tohigi. Selliseid „hädaabi“ ladusid peab igal metsavennal olema mitu, mis on hajutatud üle tema tegevuspiirkonna. Vähemalt üks-kaks igas looduslike tõketega (väljade jõgede, või laiade teedega) eraldatud metsamassiivis.
Lao asukoht peab olema varjatud päeval, leitav öösel ja kuival pinnal, mida ei ohusta põhja- ega vihmavesi. Samuti eemal tiheda asustuse ja liikluse kohtadest. Ja ma rõhutan veel kord, isiklik ja ainult omaniku teada. Maasse kaevatud, hästi maskeeritud.
Iga selline konteiner-ladu peab sisaldama nii relvastust kui ka toitu.
Niisiis, mida nimelt?
- 100 padrunit tema automaatrelvale
- 4 pidemetäit padruneid tema püstolile
- 30 padrunit optilise sihikuga püssile
- 2–4 käsigranaati
- 2 suund kildmiini antenn-lööknõel sütikuga jälitajatele lõksuks
- Üks paar pesu, ninarätikuid, käterätt – kõik muidugi puhtad ja kuivad
- Leivakuivikuid väikestes kilekotikestes
- Sealiha või kalakonserve plekktoosides
- 10 toosi tikke, iga toos eraldi kilepakendis
- 2 esmaabi haavasidet steriilses pakendis
- 100 gr pudelike piiritust, 5 gr kaaliumperm., joodiampulle, nohu-, köha-, aspiriinitablette
- Puhtaid uusi sokke või jalarätte
- Üks kg suhkrut, teed, kohvi, 0,5 kg soola (kile sees)
- Supi keetmiseks puisteaineid: jahu, tangu, nuudleid, sarvekesi, herneid, ube, kaerahelbeid... kõike ca 1 kg
- Puisteained peavad olema õhukesest pesuriidest pikkades kotikestes, täidetud vaid 2/3 kõrguseni ja täidetuna mahtuma konteineri avast vabalt sisse ja välja.
- Kotikeste 1/3 tühik on nende sobitamiseks konteineris, et ei jääks kasutuid vahesid.
- Kõik ülalpool loetletud ained sobivad omavahel kokku.
- Konteineris ei tohi olla seepi, kreeme, sigarette ega tubakat. Ei kirju, pilte ega dokumente, mis võiksid kedagi reeta.
Metsavenna isiklikud relvad
Igal metsavennal peab olema relv koos küllaldase ja hea laskemoonaga, see on tema elu tagatis. Tegelikult on vaja mitut relva ühele mehele, vastavalt vajadusele.
Tähtsuse järjekorras:
- Sõjaväepüstol, võimalikult pika rauaga ja tagavarasalvega. Seda saab kanda ka salastatuna riiete all, kui on vaja liikuda rahva hulgas.
- Automaat. See on metsavenna põhirelv nii metsas alati kaasas kandmiseks, kui öösel liikumisel külades ja teedel. Rünnakul vaenlase vastu.
- Snaiperpüss, iselaadiv ja optilise sihikuga. On vajalik eriti üksikule metsavennale, et saaks vaenlast kaugemalt varitsusest tule alla võtta.
- Käsigranaadid.
- Püssigranaadid.
- Igasugused kild-, suund- ja tankivastased miinid elektrisütikuga.
- Lõhkeainepakid 50–500 gr. Elektridetonaatorid. Lõhkekapslid, süütenöör.
Igasugused miinid, see on metsavenna suurtükivägi, mida surmavaenlane kardab. Juba see teadmine, et punkri lähine ala on mineeritud, hoiab vaenlast tagasi hurraaga peale tormamast. Olen oma punkrist korduvalt eluga pääsenud tänu miinidele. Meile verist jahti pidanud julgeoleku sõdurid tahtsid küll ordeneid ja röövsaaki... kuid ei tahtnud miini otsa sattumist. Nende oma sõnadega: „Ei taha, et mu soolikad ripuksid põõsastel“. Esimene küsimus metsavennale oli: „Kus miinid?“
Metsavendade salga relvad
- Kuulipilduja
- Miinipilduja 50–80 mm, mis lahtivõetuna oleks jõukohane seljas kandmiseks
- Seljaskantav leegiheitja
- Tankirusikad
- Püssgranaadid
Kõikidest ülalmainitud relvadest oli meil suur puudus ja veel suurem vajadus. Kõiki neid relvi on võimalik metsas peita, lühemat maad seljas kanda, vajadusel tavalise sõiduautoga pikki vahemaid viia.
Viiendana mainitud jahipüssina laetavat relva tulistamiseks 2–3 korruse akendesse ja autode pihta meil ei olnud...
Muu
Rännakseljakott
See peab alati olema valmis pakitud ja relva kõrval varnas käepärast võtta. Metsavenna lahutamatu kaaslane rännakul. Tavaline, veekindlast presendist, külgtaskute ja laiade kanderihmadega mahukas seljakott kaitsevärvi või hall.
Seljakotis peab olema:
- Väljaspool taskutes laetud kassetid tema automaatrelvale 1 käsigranaat, 1 kildmiin lööksütiku ja peenest traadist antenniga jälitajatele.
- Veepudel suvel külma magusa teega, talvel termos kuuma teega.
- 1 kg leivakuivikuid riide-kilekotis.
- Plekktoosides sealihakonserve või sprotte.
- Katelok.
- Paar toosi tikke õhukindlas plastpurgis.
- Tugev, terav, tupega pussnuga, mis lõikaks ka puud.
- Painduv, 3 cm laiune, tihedate hammastega 50 cm pikkune saeleht, mõlemas otsas öösiga puust looga kinnitamiseks.
- Lusikas.
- Pudelike piiritusega 100 gr.
- Nohu, köha, kõhulahtisuse vastased tabletid, valuvaigistavad tabletid, mõni joodiampull, 1 gr kaaliumperm., steriilses pakendis 12 cm haavasidet 2 rulli.
- Puhtad villased ja puuvillased sokid.
- Suvel sõduri telkmantel, talvel hall tekk.
- 10 m pesunööri. Rull musta niiti nr. 10, nõel.
- Plastpudelis relvaõli 30 gr.
- 50 gr seepi, käterätt, taskurätte.
- Soola, suhkrut, teed.
Rännakseljakoti alatine valmisolek ei vaja enam tõestamist, meie ajal on see end korduvalt õigustanud.
Kui vaenlane tuleb, pole enam aega pakkimiseks.
Mitmemehelise grupi kohta peab kellelgi veel olema väike, 400 gr kirves õhukese teraga, sõdurilabidas, lõike- ja näpitstangid, viilike, taskulamp, küljelt valgustav ja nahast öösiga kuuenööbi külge kinnitamiseks.
Metsavenna luure
Pean kohe ütlema, et see ei olnud meil vajalikul tasemel...
Piirdusime vaid isikliku vaatluse ja omastelt ja abistajatelt kuulduga. Peaaegu täiesti puudusid meil silmad ja kõrvad meie vaenlaste hulgas.
Surmavaenlasel olid aga silmad ja kõrvad elanike, kahjuks ka meie endi seas... See maksis meile palju noori elusid, verd ja pisaraid...
Olime selleks liig ausad ja usaldavad, et vaenlase agente läbi näha (Ahero Salme).
Mitte ükski võõrvõim ei ole toime tulnud ilma käsilasteta kohalike elanike hulgast.
Samuti teavad ka need käsilased vaenlasi, kellele nad teateid edasi annavad.
Meie ei osanud kasutada sunniviisilist värbamist kohalike kommunistide hulgast, kes elasid siin, oma kodudes koos peredega.
Nendelt oleks saanud teada palju nimesid, kelle vastu vaenlane huvi tundis, samuti palju vaenlaste nimesid, kes haarangutel osalesid... Haarangutele ei tulnud võõrvägi ilma teejuhtideta kohalike hulgast. Sidepidamine vaenlase käsilaste hulgast värvatud agentidega ei saa olla kokkulepitud ajal ja kohas vaid: „Kui meil vaja on, küll me teid leiame!“ Ei saa kasutada salajasi postkaste ega vahendajaid. Reetmise võimalus!
Metsavendadel peab olema täpne teave oma tegevuspiirkonnas elavate inimeste kohta.
Igasugu võõraste ilmumine ümbruskonda on juba ohu märk. Vaenlane kasutas luurajatena ära isegi „kurttummi“ kerjuseid, kes liikusid metsakülades ja näitasid näpuga oma suu peale!
Vahetati välja eestiaegsed metsavahid, asemele tulid uued, keda ei tuntud ega teatud nende päritolu. Suurt ohtu meie rahvale kujutasid sakslaste poolt Eestisse toodud sõjapõgenikud, kellest vene vägede sissetungi järel said kohapealsed vaenlase silmad, kõrvad ja „käed“, hävituspataljoni liikmed.
Metsavendade ründeobjektid
Määrab ära vajadus ja võimalus, see on millest jõud üle käib. Vaenlase kohta peab teada olema: asukoht, isikuline koosseis (arv), valve, side ja transport.
Eelluure peab teostama mitmelt poolt ja nii, et keegi ei taipaks, milleks...
Rünnakukava ei arutata suure grupiga, küll aga rünnatakse grupiga, kusjuures ründegrupp saab ülesandest teada vahetult rünnaku lähtekohal. Öisel ründamisel on eelised, paanika! Salastatus hoiab ära reetmise ja tagab ootamatuse.
Näide: metsavendade ründesalk lahkub oma asukohast. Vähemalt üks jääb kodu valvama. Talle öeldakse vaid: „Selleks ajaks oleme tagasi, kui siin midagi juhtub... ootad meid kohal, me tuleme sealt läbi.“
Kuhu minnakse ja milleks, teab vaid juht ja tema usaldusmees.
Jõudnud rünnaku lähtealusele, tehakse ettevõtmine kõigile teatavaks, arutatakse tegevuskava ja iga mehe osa selles läbi, keegi enam ei lahku! Kui on kaalukaid vastuväiteid, jääb rünnak ära. Et mehed on koos, võib rünnata mõnda muud objekti, mille kohta on teave olemas. Rünnakuobjektiks on julmusega silma paistnud vaenlase käsilased, vaenlase väiksed väeosad, üksikud autod „kõrgete“ tegelastega ja vaenlase „operatiivgrupid“, millest jõud üle käib. Arvestada tuleb sellega, et veoautotäie vaenlase sõdurite vangivõtmine lihtsalt auto peatamisega ei õnnestu. Kui neid juba rünnata, siis peab enne olema teekattesse paigutatud tankimiin, mis lõhatakse elektri abil momendil, kui auto on jõudnud miini peale.
Miiniplahvatus on ka signaaliks, mille peale tee ühel pool varjunud ründajad avavad tule nendele vaenlastele, kes veel peale plahvatust püsti hüppavad, relvad käes.
Vangivõetud haavatud vaenlastele antakse esmaabi, kuulatakse üle ja suvel jäetakse suure tee äärde, kust vaenlane nad ise üles leiab.
Oma haavatud tuleb kaasa võtta, sest surmavaenlane ei ole kunagi näidanud halastust.
Millest metsavennad pidid hoiduma
Ründest eraomandi vastu, kaasa arvatud ka kommunistide isiklik vara.
Kättemaksust kommunistlike terroristide perekonnaliikmetele, meie ei saanud ju neid lugeda kaasvastutajaks perekonnapea või perekonnaliikme tegude eest, kui nad ei olnud kaastegelased terroris meie vastu.
Igasugu ründest rahulike elanike ja nende vara vastu, kes meid ei jälitanud ega kahjustanud.
Sellistest ettevõtmistest, mis võisid vaenlase löögi alla seada metsavenna omaksed ja abistajad. Enne kui mingit objekti rünnata, peab läbi mõtlema, milliseid tagajärgi see võib tuua.
Talvised rünnakud on eriti ohtlikud, sest ei õnnestu kaduda jälgi jätmata.
Tervisele on üliohtlik külmunud toidu söömine. Nii toidu kui joogi temperatuur ei tohi olla alla +9 °C! Kuivikuid võib närida, neis on nii vähe vett, et nad ei külmu.
Ohtlikud katsed
Minu pika metsas elamise kestel on mul tulnud kuulda ja näha katsetest, mida minu kaaslased enda peal on proovinud.
Enn Luhtmaa: Kast võid talveks. Kaks vakka kartuleid küünlapäevani, kaks kevadeni. Ta elas talve üle, oli rasva läinud, kuid ei suutnud käia liikumatu eluviisi ja ühekülgse toitumise pärast. Ta polnud võimeline põgenema, kui teda oleks avastatud. Jaanipäevani põdes ta oma talveune tulemust.
Arvo Kalamees: Kuidas karu elab talve üle, maa all on ju soe. Ta ehitas omale talvepunkri sügavale maa sisse, et „soojem oleks“. Igaks juhuks ka ahjukese, kui...
„Kui olin kaks ööpäeva kütmata punkris vastu pidanud, siis olid mu riided niiskeks läinud. Ma pidin hakkama kütma.“ Niisiis tarkus tuli tagumikust pähe!
Meie „Kaitse Kodus“ ja mujal on ilmunud välismaa „tarkade“ „ellujäämise kursused“. Meie ei ela taigas ega tundras ja sellised nõuanded Eestis ei kehti.
Aastatuhandeid kestnud loomuliku arengu käigus on meie organism nii palju muutunud, et meie ei saa korilase kombel toituda toorest toidust, sitikatest ja juurikatest. Tundmatute bakterite sissesöömine viib kõhutõveni. Nii liha kui kala peab tulest läbi käima, kas keetmise, praadimise või suitsutamise teel.
Küll võib toorelt toiduks tarvitada marju, juurvilja, herneid, ube, nisu ja rukkiteri või need ära keeta, lisades soola.
Kalapüük on võimalik vaid suvel ja öösel, et keegi ei näeks (Sabbe hukkumine). Samuti võib jahti pidada ainult suvel või musta maaga, varitsusest täpse üksiklasuga. Tabatud loom või lind tuleb kohe viia mõnisada meetrit eemale varjulisse kohta ja seal lahata. Muidu võib juhtuda, et keegi tuleb paugu suunas ja langete ise kellegi saagiks.
Püüniste panemisega loomadele, lindudele ei tohi riskida. Kui püünis leitakse ja seda valvatakse, langete ise saagiks.
Ohtlikuks katseks tuleb lugeda ka täielikku maa all elamist, et nina üldse välja ei pista. Seda on meil proovitud ja loobuma sunnitud.
Pideva maa all elamisega kaasnevad ohud:
Avastamine: kui hästi punker ka ei oleks moondatud, sulab korstna ümbert ikkagi lumi ära!
Õhutorude otsad härmatuvad ja neist kerkib auru. Seda märkab iga inimene, kes punkri lähedale juhtub, läheb vaikselt ära ja teie ei tea sellest midagi, kuni granaadid punkrisse visatakse!
Punkrisse ehitatud käimla või konteiner hakkab haisema soojas ruumis!
Korstnast väljuvad sädemed kustuvad ja langevad lumele, reetes punkri asukoha. Teie aga magate maa all ega tea sellest midagi.
Elades kogu aeg maa all, ei näe ega kuule te midagi, mis toimub väljas!
Välisõhuga kokku puutumata ja liikumata eluviisi tagajärjel teie keha mandub ja teie ei ole enam võimeline võitlema, põgenema ega külmas õhus ellu jääma.
Metsavenna toit
On tavaline toit ja peab sisaldama kõike Eestimaal kasvanut. Kui suvel on mitmekesine toit kergelt kättesaadav, siis talveks tuleb samuti varuda mitmekesine toidutagavara. Leivakuivikud ja leivajahu.
Igasugu supimaterjal: jahu, tangud, kruubid, sarvekesed, nuudlid, herned, oad, kaerahelbed, odrajahu, püülijahu sõre soustiks.
Rasvained: searasv ja taimeõli, suitsuliha, sealihakonservid, kalakonservid...
Hapukapsast 10 kg mehe peale talveks.
Suhkrut kilo kuus, soola, pipart, sibulaid, küüslauku, kohvi, teed.
Kartuleid ja juurvilja hoida punkris nari all põrandasse kaevatud süvendis.
Väga hea toiduvaru talvisteks blokaadipäevadeks on hästi puhastatud, kuivatatud ja tuulatud nisu- ja rukkiterad. Need purustatakse käsi-kohviveskis vastavalt vajadusele või pestakse leiges vees, leotatakse ja keedetakse pehmeks, tambitakse vedelaks pudruks, lisades soola ja rasvainet. See toit asendab ka leiba. Olen seda ise kasutanud mitmel talvel, kui muu toit oli lõpul.
Eelmainitud konteinerites säilivad viljaterad mitu aastat. Talvevaruna peab olema rohuks ka 3 l mett ja mõned liitrid viina.
Metsavenna riietus
Peab teda kaitsma külma ja tuule eest. Parim on villane, kulumisele vastupidav sõjaväeriie. Värvuselt metsaga ühtiv tumehall või samblakarva. Võib olla ka laiguline, kuid see näitab juba kaugelt, kellega on tegemist. Riietuse juurde ei tohi kuuluda mitte midagi läikivat ega helkivat: nööpe, neete, pandlaid. Sama kehtib ka peakatte kohta.
Riietus peab olema avar, võimaldama joosta, kükitada, roomata, ei tohi käimisel kahiseda. Sünteetiline riie ei kõlba, läigib, on külm, kahiseb ja kergelt rebeneb, ei saa nõeluda.
Talvel õhukesest presendist kattega kasukas.
Jalanõud.
Lahedad, laia nina ja laia säärega poolsäärikud nagu saksa „Halbstiefel“ olid. Kuid peenemustrilise kummitallaga nagu kalossidel, et ei jääks teravaid jälgi.
Lai nina selleks, et ei pigistaks varbaid kokku. Lai säär selleks, et saaks kiirelt jalga ja jalast ära võtta. Kitsad säärikud ja nöörsaapad metsavennale ei kõlba.
Külmal, vesisel ja lörtsisel ajal on asendamatud laia nina ja sooja voodriga kummisäärikud, alla -10 °C vene lubjavildid. Saabaste suurus tuleb valida nii, et sisse saaks panna õhukese kihi pehmeid, kuivi heinu sisetalla asemel, nii suvel kui ka külmal ajal. See hoiab sokid puhtad ja kuivad, niiskus koguneb heintesse. Kui pikal rännakul on see heinapadi läinud märjaks, visatakse ta ära ja pannakse seljakotist uued heinad asemele. Samuti kõlbavad rukki- või kaeraõled. Ülearune oleks lisada, et jalad peavad olema alati puhtad, sokid ja jalarätid puhtad ja kuivad.
Kas vormis või erariides
Huvitav on siin ära märkida, et meie surmavaenlased tšekistid ei kandnud kunagi haarangutel ega tänavatel rahva seas liikudes vormiriideid!
Vormis esinesid nad ainult siis, kui nad oma asutuses vange üle kuulasid ja „töötlesid“! Kui „kõrgema“ võimu esindajad oleksid nad oma võimu teostamisel alati vormi kandma pidanud.
Ka hävituspataljoni kaltsakad ei kandnud vormi ega tunnuseid, isegi punast linti mitte! Vormis olid vaid NKVD sõdurid, kes haarangutel metsas punkreid ründasid.
Meil, metsavendadel, ei saanudki olla mingit ühist vormi, kandsime Eesti Kaitseväe, Kaitseliidu või Saksa vormikuubi ja mütse eesti märkidega. Püksid olid tavaliselt kodukootud, sest püksid kuluvad ruttu. Ka pesu pidi olema halli, sambla või rohelist värvi.
Metsavendade liiklemine
Päeval toimub ainult kinnise maastiku piires. Vältida tuleb teedevõrku, sildu, lagedaid alasid, metsasihti, tee- ja sihiriste, neid võivad valvata vaenlase salapostid.
Ümbruskonna kaart peab olema peas, suund võetakse päikese või kompassi abil. Teede ja sihtide ületamine toimub eelneva vaatluse järel kiirelt ja jälgi jätmata.
Salk liigub üks mees ees, silmside kaugusel, teise järel hanereas, silmside vahedega, ei mingit juttu, suitsetamist, kolinat ega raginat, ei murta oksi ega tehta jälgi.
Kui teejuht, esimene mees seisatab, peatuvad ka kõik teised, olles valmis vajaduse korral esimest tulega toetama.
Öine liiklus
Metsast väljuvaid teeotsi ei tohi kasutada, need võivad olla vaenlase valve all. Metsast väljumiseks tuleb kasutada metsaäärt, kus teed ei ole.
Juba päikeseloojangu ajaks tuleb olla metsaääres, jälgida, mis lagedal toimub ja alles pimeduse saabudes minna üle väljade, vältides teeriste ja teede kasutamist.
Asulas liikudes hoiduda peatänavates. Vajalikule majale ligineda õuepoolsest küljest, enne sisenemist majasse vaadata üle põõsad aias ja kas kõrvalhoonete uksed on väljast suletud. Vajalikku majja siseneb ainult üks, teine jääb välja.
Kui ollakse üksi, tuleb keegi majast õue ja räägite oma jutud.
Haigused ja parasiidid
Haigused tabavad inimesi ja levivad samuti inimeste kaudu. Metsas haigusi ei ole ja metsavend võib nad saada ja endaga punkrisse kaasa tuua, kui ta on suhelnud elanikega.
Oma kaheksa aastat metsas elamise kestel olin vaid üks kord gripis ja sellegi tõi mulle külast punkrikaaslane, kes sääl käis.
Külmetuse eest tuleb aga hoiduda, eriti jalad olgu puhtad, kuivad ja soojad.
Hoiduda tuleb ka suvel vee joomisest kraavidest, kus püherdavad metsloomad.
Teha tuleb väike puust salvedega ja kinnise kaanega kaev punkri juurde. Või kaevata turbasohu sügav auk, mis mõnekümne minutiga annab puhta joogivee, olgugi see vesi pruuni värvi.
Suvel piinavad metsas kärbsed, sääsed, parmud, sügisel põdratäid. Päeval tuleb kaitsta kaela ja nägu sääsevõrguga, magamise ajal rippuva võrguga roheliseks värvitud marlist. „Koduseid“ parasiite, nagu lutikad, kirbud, täid ja prussakad, metsas ei ole.
Asulatesse ja saunadesse tulevad täid koos vaenlase sõdurite ja kolonistidega. Pärast sõda olid talusaunad asustatud täide ja kirpudega.
Pärast talusaunas käimist pidi metsavend suvel oma puhta pesu seljast võtma ja läbi otsima. Alusetu on legend, et täid tulevad selga murest ja riietes magamisest.
Erilist ohtu kujutavad praegu Eesti metsadesse tekkinud puugid. Nende vastu võib kasutada peletavaid vedelikke, nagu kampripiiritus või petrool, mida määrida kaelale, kraele, varrukatele. Enne magama heitmist tuleb ihu ja pesu läbi otsida.
Nakkuse sihilik levitamine
1945. a. saadeti metsa marjuliste ja seenelistena isegi suguhaigusi põdevaid tüdrukuid, kes „õilsal“ eesmärgil abistasid „puudust kannatavaid“ metsavendi, kes siis olid juba sunnitud ravi otsima eriarstidelt, kes nendest teatasid „kuhu vaja“, millal patsient tuleb teatud kohta järgmisele raviseansile.
Meid päästis vaid see, et me võõrastega ei tegelenud, millegi alateadliku ohu tundel hoidusime võõrastele end näitamast.
Kuid selliseid juhuseid oli, kui mõned õienoppijad end „ära kõrvetasid“.
Kõikide sõdades on naisi kasutatud kõige alatumateks tegudeks, kusjuures naised alati ei taipagi, mida see neile kaasa toob.
Varjupaik
Igal metsavennal peab olema varuks varjupaik või mitu, mida tema relvavennad ega omaksed ei tea. Just nimelt ei tea, sest nendelt võidakse see varjupaik välja peksta, kui nad seda teavad.
See varjupaik ei tohi olla metsavenna omaste, sugulaste ega üldiselt tuntud sõprade juures, sest need on vaenlasele teada.
Vaid kellegi ustava ja vaikida oskava inimese juures, kes teab vaid seda, et varjate võõra võimu eest. Kõike muud, mis puutub metsavenna tegevusse, kaaslastesse või kavatsustesse, ei tohi ka teile varjupaiga andja teada. See teadmatus on tema hingerahuks vajalik. Ja seal varjupaigas peate käituma nii, et teid ei nähtaks, kuuldaks ega suitsulõhna tuntaks. Et teile kuuluvaid esemeid ei märgataks, et söögilaual ei oleks teie taldrikut, jooginõud, lusikat, kahvlit, nuga. Ei midagi rohkem kui majas ametlikult elavate inimeste jaoks! Iga ootamatu külaline sellesse majja on juba kahtlane, miks ta tuli? Vähemagi kahtluse korral tuleb sealt lahkuda jälgi jätmata, teatamata kuhu ja kui kauaks... Ja sel juhul on hea, kui kusagil 3–5 tunni tee kaugusel on veel mõni varjupaik.
Desinformatsioon
Metsavend ei tohi levitada mingit valeteavet, see võib pöörduda tema enda vastu. Näitena võib tuua Haukka-Tümmleri meeste hukkumist Võrumaal 28.12.45.
Isegi koolinoored teadsid, et on olemas raadioside välismaaga, tegelikult ei olnud. Kuuldused sellest aga jõudsid võimudeni, pandi mängu kõik vahendid ja mehed tapeti.
Meie salga mehed rahva nähes „tulid Vaskpalust ja läksid sinna“, levitati kuuldusi, et „Vaskpalus elatakse“, kuigi ei elatud... Asi läks lõpuks nii hulluks, et seda sõjast laastatud Koiva ja Mustjõe vahelist 4 x 9 km suurust metsa kammiti korduvalt isegi laigulises vormis eriväelaste poolt! Ja meie ise ei saanud seda metsa ka läbiminekuks kasutada.
Valeteate levitamine mingi koha, kavatsuse või isiku kohta võib viia vaenlase löögi alla mõne teise metsavendade salga või vaenlase pideva tähelepanu alla koha, mida teie ise ei saa enam kunagi kasutada.
Meie kuulsate metsavendade Ilpi, Kooviku, „Hirmsa Antsu“ ja teiste hukkumisele aitas kaasa ka see, et osa teiste meeste tegusid läks rahvasuus nende arvele ja kogu jõud suunati ainult nende vastu. Nende kuulsus sai nende hukuks ja muutus peale nende surma legendiks...
Valeinformatsiooni asemel olgu vaikus. Teod kõnelevad ise enda eest, neid ei tohi siduda reaalsete isikutega.
Valedokumendid
Iial ärge lootke nende peale!
Nõukogude okupatsiooni ajal müüdi miilitsast eriagentide kaudu puhtaid passiblankette, templid sees ja puha...
Pildi panna ja nime kirjutada võisid ise või lasta seda teha vene keele oskajal.
Kuid kõik need õiged ja puhtad passiblanketid olid ometi märgitud ja kes neid ränga raha eest ostsid, langesid lõksu kõik!
Metsavenna ainus pass on püstol, see kehtib alati, kui ollakse kiirem!
(Lätlaste staabiülem kukkus kätte, lootes valedokumentidele). Selliseid vahelejäämisi oli massiliselt.
Rõuge partorg Teplenko ei jäänud temale esitatud passiga veel rahule ja nõudis lisaks sõjaväepiletit... metsavend „esitas“ põuetaskust võetud „Waltherist“ partorgile kuuli silmade vahele... ja pääses.
Vene nimeline Varstu metsavend „esitas“ samal kombel oma „passi“ miilits Koit Rõõmusele.
Uued kaaslased
Mineviku verised kogemused näitavad, et kõige raskemaid kaotusi tekitavad need, keda ei teata karta.
Olgu tegemist laitmatu päritoluga üksikisiku nagu Juhan Mäetalu alias Hundi-Juku või pastor Lattiku pojaga...
Või tundmatu metsavendade salgaga Lätimaal, keda usaldati, kutsuti oma punkrisse, kus peeti pidu ja öösel „kallid külalised“ tapsid une pealt kõik punkrielanikud!
Või endiste relvavendadega, kes ei pidanud metsas vastu. Alistusid surmavaenlasele, värvati ja saadeti tapja-agentidena metsa tagasi.
Kui mees on juba kord eelistanud alistumist vaenlasele, siis ei vääri ta enam usaldust.
Sellepärast ka, lähtudes ohutusreeglist: uusi liikmeid, keda isiklikult ei teata, oma hulka ei võeta, nendega sidet ei peeta!
Surmavaenlase vastumeetmed on olnud:
- Nuhkide ja provokaatorite kasutamine teadete kogumiseks elanike hulgas eestimeelsete kohta. Metsavendade pereliikmete ja kodude järgi valvamine reetmise eesmärgil. Nuhke värvatakse kohalike elanike hulgast, kes oskavad keelt, tunnevad elanikke ja ümbrust, eriti metsavahte ja teisi ametnikke. Kõige ohtlikumad nuhid on need, kes on värvatud sunniviisiliselt rahvuslaste endi keskelt.
- Surmavaenlase loodud eriväljaõppega ja parima relvastusega hävitussalgad. Olles varustatud raadiojaamade ja autodega, on nad väga liikuvad ja ohtlikud. Metsapunkrite läheduse mineerimine on tõhus kaitse ja hoiatus nende vastu. Väsimatu valvsus ja ettevaatlikkus aitavad ka nende vastu.
- Suurhaarangud sõjaväe abil on vaenlasele väga kallid. Suurte metsade sissepiiraminenja läbikäimine nõuab suuri jõude, palju aega ega saa toimuda märkamatult. Sellised suurhaarangud ei ole nii ohtlikud kui hävitussalgad. On olemas võimalused ohupiirkonnast kaduda, läbi hiilida või varjatud kohas läbi murda. Kuskil tihnikus maa sisse kaevuda ja kammijad mööda lasta.
- Tuleviku sõdades hakkab Surmavaenlane kasutama metsade kammimisel marjulisi, seenelisi, loodusehuvilisi ja turiste, kes on varustatud täpse kaardi ja mobiiltelefoniga, käivad läbi kõikvõimalikud peidukohad ja seal nähtust kannavad kohe ette lähedal asuvale eriüksusele. Sellised agendid, Surmavaenlase silmad ja kõrvad reedavad end aga sellega, et on väga liikuvad, tungides tihnikusse, ja et neil on olemas kaart või mobiiltelefon – see võimaldab neid kohapeal ära tunda, üle kuulata ja vastavalt kohelda.
- Surmavaenlane on alati oma tagalas kasutanud valvet sildadel, liikuvaid patrulle teedel, kontrollposte teelahkmetel ja liikluskeskustes, rongides, sadamates. Samuti öiseid läbiotsimisi majades „passikontrolli“ sildi all.
