Peatükk 8.1 (Eesti pärimusmuusika)

Sõnaseletused

A

  • Aerofon – Pill, kus heli tekitab õhuvool.
  • Ahellaul – Ahellaul on vanemasse laulukihistusse kuuluv lauluvorm, milles kasutatakse tihti küsimus-vastus või põhjus-tagajärg ülesehitust. Ahellaulude tekstis leidub tavaliselt algriimi ja mõttekordust, ent erinevalt regilaulust on värssides vähem silpe (tavaliselt kuus) ja erineb ka värsirütm. Ahellaule on viisiga lauldud, aga ka loetud.

B

  • Burdoon – Burdoon on mitmehäälses laulus ühte (või paari lähestikkust) madalat nooti laulev hääl.

F

  • Flažolett – Flažolett on eripärane mänguvõte kõrgete helide (ülemhelide) tekitamiseks. Väikekandlel saab flažoleti abil mängida näiteks oktav kõrgemaid noote. Pillikeelt puudutatakse vasaku käe sõrmega kergelt teatud punktist, samal ajal tõmmatakse sama keelt tugevasti parema käe sõrmega.

H

  • Heterofoonia – Heterofoonia on muusikas mitmehäälse faktuuri tüüp, mille puhul kõlavad üheaegselt sama meloodia erinevad variandid.
  • Hiiu kannel – Hiiu kannel on poognaga mängitav keelpill. Selle korpuse moodustab nelinurkne kõlakast, millele on ülemises osas liidetud nelinurkne raam. Raami ja kõlakasti külge on kinnitatud kolm-neli keelt. Keelematerjaliks on hobusesabajõhvid, loomasooled, tänapäeval on kasutusel ka traatkeeled. Eestis tunti hiiu kannelt peamiselt rannarootslaste asualadel. Kõige rohkem on teada talharpast (hiiu kandle kohalik nimetus) Vormsi traditsioonis. Sellega tehti nii rituaalset kui meelelahutusmuusikat.

I

  • Itkud – Itkud on nutulaulud, mida kasutatakse traditsioonilises kultuuris kriisiolukordade puhul. Eesti alal säilis itkemistraditsioon Setomaal, kus lauldi surnuitke ja mõrsjaitke, vähem tunti nekrutiitke.

J

  • Jõulud – Jõuluaeg oli eesti rahvakalendris üks tähtsamaid perioode, mis algas toomapäevast (21. detsember) ja kestis enamuses piirkondades kolmekuningapäevani (6. jaanuar). Jõulupühi peeti 25.–27. detsembril ning neile eelnenud jõululaupäev (24. detsembrit) on kujunenud kogu jõuluaja tähtsaimaks päevaks. Jõulude kui erilise pööripäeva-aegse perioodiga on seotud mitmesuguseid kombeid ja mänge, paljudel neist oli algselt maagiline tähendus.

K

  • Kadripäev – Kadripäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 25. novembril. Kadripäeva peeti naistepühaks, selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd. Kadripäeva nimetus tuleb kirikukalendrist, pühak Katariina päevast. Kadripäeva kombed ning päevaga seotud uskumused on aga vanemad, pärinedes tõenäoliselt karjapidamise ja viljakasvatuse algusaegadest. Tuntuim on komme on kadrisandiks käimine kadripäeva eelõhtul, ka kadripäeval.
  • Karmoška – Karmoška on vene lõõtspill. Erinevalt näiteks teppo-tüüpi ehk eesti lõõtspillist ei sõltu karmoška puhul nupuvajutusel tekkiv helikõrgus lõõtsa liikumise suunast. Karmoška üheks eripäraks võrreldes teppo-tüüpi lõõtspilliga on veel asjaolu, et sellel saab mängida ka minoorses helilaadis.
  • Katmistehnika – Väikekandlel katmistehnikas mängides toetatakse vasak käsi kahele ülemisele virblile, kattes sõrmedega keeled, mida on vaja summutada. Parema käe sõrmedega tõmmatakse üle pilli keelte ja kõlab akord.
  • Kiigelaulud – Kiigelaulud kuuluvad kevadiste kalendrirituaalide juurde, neid lauldi eri paikades eri ajal, peamiselt lihavõtete ja jaanipäeva vahel. Kiigelaulude lauljateks olid enamasti naised ja tüdrukud. Kiikumine on väga vana viljakusmaagiline komme. Ühtlasi on see olnud meelelahutus ja eriti noortele tähtis kokkusaamisvõimalus.

L

  • Labajalg – Labajalg on 3-osalises taktimõõdus eesti rahvatants, millele on iseloomulik iga takti esimese osa tugev rõhutamine.
  • Laulumängud – Laulumängudes saadab tantsulist või draamaelementidega liikumist laul. Laulumängud jagunevad kaheks: vanemad ja uuemad laulumängud. Vanemad laulumängud on seotud regilaulutraditsiooniga. Uuemad laulumängud on osa uuema rahvalaulu traditsioonist, neid nimetatakse ka ringmängudeks. Ringmängud jagunevad etendusmängudeks, kus etendatakse laulu sisu, ja vahetantsuga ringmängudeks, kus iga laulusalmi vahel tantsitakse tantsulaulu (vahelaulu) saatel.
  • Liegajus – Liegajuseks nimetati Eesti põhjarannikul nn ettehaaravat sisseastumist – järellauljad laulsid kaasa eeslaulja värsirea lõpu, eeslaulja koori rea lõpu, laulmine oli katkematu. Võimalik, et nimetus lähtub kiikumisest ja kiigel laulmisest ('kiik', 'kiikuma' on murdes 'lieku', 'liekuma').
  • Liisusalmid – Liisusalmid, liisutused, liisklugemised on rütmilised lugemised, mida kasutatakse enamasti mängurollide või -järjekorra otsustamiseks. Nimetus tuleb sõnast liisutama – liisku heitma, loosima, loosi tõmbama.
  • Loits – Loits on maagiline akt – sõnaline pöördumine, mille abil tahetakse allutada üleloomulik vägi oma tahtele. Loitsud põhinevad usul sõna maagilisse jõusse. Loitsude abil püütakse mõjutada inimesi ja loodusjõude, ravida haigusi jne.
  • Lõõtspill – Lõõtspill kuulub aerofonide hulka: heli tekitavad ühest otsast lahtised metallist keeled, mille paneb liikuma õhusurve. Pillimängija mõlema käe all on mehaaniline nuppudest klaviatuur. Klaviatuurid on ühendatud lõõtsaga. Parema käega mängitakse meloodiat ja vasaku käega saateharmooniat. Nupule vajutades avaneb klapp ja lõõtsa tekitatud õhuvool pääseb metallist keeleni, mis hakkab helisema. Eestisse jõudsid lõõtspillid 19. sajandi keskpaiku. Eesti või teppo-tüüpi lõõtspilli arendas 20. sajandi alguses välja August Teppo Võrumaalt.
  • Lüroeepilised laulud – Lüroeepilised laulud on jutustavad laulud: üksteise järel toimuvad mitmed sündmused, peategelane liigub ühest olukorrast teise. Eesti jutustavates lauludes on ka lüüriline komponent (seetõttu on 'eepilise' ees lisand 'lüro-') – jutustaja on sageli ise minategelane, väljendab oma tundeid ja mõtteid.
  • Lüürilised laulud – Lüürilised laulud vahendavad looja ja esitaja elamusi, mõtteid ja tundeid – lüüriliste laulude alarühmad on näiteks laulud laulust, laulud loodusest, noorte suhetest, orjuslaulud. Ühte suurt lüüriliste laulude rühma, töö- ja tavandilaule, on lauldud tööde ja rituaalide juures.

M

  • Mandoliin – Mandoliin on viiuli häälestuses nelja topeltkeelega näppepill, mida mängitakse plektroni ehk medikaga. Pilli kasutatakse nii soolo-kui saatepillina. Mandoliin kujunes lauto tüüpi pillidest 16.–18. sajandil Lõuna-Euroopas, eeskätt Itaalias. Eestisse jõudis see arvatavasti 19. sajandil. Mandoliini kasutati koolides ja see levis ka rahvapärasesse musitseerimisse.
  • Mardipäev – Mardipäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 10. novembril. Mardipäevaks pidid kõik põllutööd olema lõpetatud. Tuntuim mardipäevaga seotud komme on sanditamine. Mardisandid ehk mardid olid nagu kehastunud hinged, kes käisid mardilaupäeval talust talusse, kogusid kokku annid ning õnnistasid talu ja selle asukaid. See tagas kõigile hea õnne ja edenemise uuel põllumajandusaastal. Mardid olid sageli riietatud tumedasse, kandsid maske, võltshabemeid, pahupidi kasukaid. Maskeeruti ka loomadeks. 

N

  • Noppimistehnika – Noppimistehnika ehk sõrmitsemise abil saab kandlel mängida meloodiat.

P

  • Parmupill – Parmupilli moodustavad võtmekujuline rauast raam ja selle külge kinnituv keel, mille lahtine ots ehk kida on käänatud ülespoole. Eesti parmupilli ajalugu on jälgitav alates 13. sajandi algusest, mujal maailmas on mängitud seda juba tuhandeid aastaid ja seda peetakse üheks kõige vanemaks pilliks üldse.

R

  • Regilaul – Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on üks eesti rahvalaulu vanematest vormidest, mis kujunes tõenäoliselt välja meie ajaarvamise esimestel sajanditel ja oli elujõuline kuni 19. sajandi keskpaigani. Regilaul on mitme läänemeresoome rahva (lisaks eestlastele ja setodele soomlaste, karjalaste, isurite ja vadjalaste) ühine pärimus. Regilaulu teksti põhitunnusteks on vanad keelevormid, murdekeel, algriim ja parallelism. Viisid on enamasti ühe või kahe laulurea pikkused, Lõuna-Eestis võib lisanduda refrään. Regilauludes kajastub maarahva tunde- ja mõttemaailm, vanad müüdid, rituaalid ja argielu läbi paljude sajandite.
  • Reinlender – Reinlender on Kesk- ja Põhja-Euroopas laialt levinud 2/4-taktimõõdus tants, millel on aja jooksul välja kujunenud paikkondlikud erikujud. Skandinaaviamaades ja Lääne-Euroopas nimetatakse seda tantsu schottisch(e), schottis, rheinländer jm. Eestis on levinud ka nimekujud reilender ja leilender.

T

  • Torupill – Torupill on rahvapill. Pilli tunti Eestis arvatavasti juba 13. sajandil. Seda on mängitud nii rituaalides kui meelelahutuseks. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Saartel ja rannikul tehti vanasti tuulekott pargitud hülgemaost, sisemaal mõne teise suurema looma maost või põiest, vahel isegi koera- või kitsenahast.
  • Töölaul – Töölaulud jutustavad tööst ja töötegijatest, neid lauldi tööde vaheaegadel või ka töö ajal. Töölaulud olid sisult sageli loitsud, millega püüti mõjutada töö edenemist või saaki. Eesti regivärsiliste töölaulude seas on kõige rohkem lõikuslaule. Lastega on seotud eelkõige karjaserepertuaar, kuhu lisaks regilauludele kuulusid ka hõiked ja helletused.

U

  • Uuem kannel – Mõiste "uuem kannel" tähistab erinevaid Euroopa tsitrite ja teiste näppekeelpillide eeskujul tekkinud kandletüüpe, mis asendasid 19. sajandi teisel poolel varasema väikekandle. Neid arhailisest väikekandlest suuremaid ja ehituselt keerukamaid tsitritüüpi kandleid nimetati Põhja-Eestis alguses tsimbliteks või simliteks, Lõuna-Eestis aga endiselt kanneldeks. Hiljem on neid pille hakatud nimetama ka külakanneldeks, rahvakanneldeks või viisikanneldeks. Uuemate kannelde põhitunnuseks on see, et lisaks meloodiale on neil võimalik mängida kolmel akordil põhinevat harmooniasaadet. Kõige uuema kandletüübina tekkis diatooniliste kannelde kõrvale kromaatiline kannel, mida kasutatakse sageli kunstmuusika esitamisel.
  • Uuem rahvalaul – Uuema rahvalaulu ehk lõppriimilise rahvalaulu teksti põhitunnusteks on lõppriim – värsside viimaste sõnade häälikute osaline kokkulangemine – ja salmideks jagunemine. Viisid on regilaulust suurema heliulatuse ja hüppelise meloodialiikumisega, ulatuslikuma vormiga ja mitmekesisema rütmipildiga. Uuemaid rahvalaule lauldi valdavalt meelelahutuseks. Võidi laulda ka mitmehäälselt ja kasutada saatepille.

V

  • Vastlapäev – Vastlapäev on eesti rahvakalendris liikuv tähtpäev, mis märkis lihavõttepühade eelse paastu algust. Kommetest on sel päeval tuntuim liulaskmine. Süüakse seajalga, herneid või ube, tehakse vurri ja ennustatakse.
  • Viiul – Viiul on poognaga mängitav keelpill. Viiuli kereks on kõlakast, selle külge kinnitub viiuli kael keelte ja sõrmlauaga. Selliseid viiuleid, nagu tänapäeval tunneme, hakati valmistama 16. sajandil.  Viiul oma eri kujudega on tähtis instrument paljude maade pärimusmuusikas. Eesti maarahva seas sai  viiul tuntuks 18. sajandil ja kujunes 19. sajandil armastatuimaks külapidude pilliks.
  • Vilepill – Vilepill on torukujuline ja tehtud kas puukoorest, puust, luust või metallist. Lihtsamad vilepillid on ilma aukudeta ehk sõrmeavadeta, keerulisematel on augud sees ja nendel saab mängida erinevaid meloodiaid.
  • Väikekannel – Väikekannel on kõige vanem keelpill Eestis. Ajalooliselt olid siinsed väikekandled 5–12-keelsed. Enamasti õõnestati need ühest puust (harilikult kuusest, harvemini männist, pärnast, kasest) ja kaeti õhukese kõlalauaga.
Palun oota