Kuhu lapsed said?

Kuis saada lapsed tagasi? Ei tea ...
​Siis ette astus uhkelt linnapea.

„Ma näen, et meie seis on mannetu.
​Laps olgu kasvõi üleannetu,
​kuid tema koht on ema-isa ligi.
​Ja lapsed armsad on ju liiatigi.“

Ta korraks mõttesse jäi omaette,
​siis aga haaras ohjad enda kätte,
​sest käes tal mõte oligi, ennäe.
​„Ma saadan kohe välja sõjaväe!“

Vahvad sõdurid siis tulid, rinnad kummis,
​läbi linna marssides. Ja üks lõi trummi.
​Pasun hõikas, nagu oleks elu mängus.
​Mitte ükski neist ei käinud, õlad längus.

Kahuri seest kõmistasid
​mitusada pauku.
​Labidaga uuristasid
​mitusada auku.

Läksid paksu metsa,
​võtsid ahelikku,
​leidsid päris mitu
​tavavahelikku.

Lapsi aga paraku
​leiti täpselt null.
​Kasarmusse tagasi
​jõuti hommikul.

Linnapea see tasa pildilt kadus,
​hulga vabandusi ette ladus.
​Lõpuks lasi saba täitsa lonti,
​nagu oleks näinud ilget tonti.

Jah, tema katse vilja ju ei kandnud.
​Ei, lapsed ennast näolegi ei andnud!

„Ma näen, teil tahtmist on ja sees on paras hoog.
​Kuid tarkust napib.“ Nõnda ütles Pedagoog.

„Te jätke nüüd need sõjameestetantsud.
​Meil nutti tarvis on, nüüd olgem Kaval-Antsud!
​Neid meelitan ma kookide ja kommiga,
​kuid ise põõsa taga luuran kammiga.
​Mul valmis on ka manitsused kangemad,
​ma olen kindel, et nad lõksu langevad.“

Siis tema jutu järgi valmis tehti
​üks üsna priske patakas lendlehti:

„HEI, LAPSED, KAS TE KOMMI TAHATE?
​SIIS METSAELU JÄTKE MAHA TE!
​TEID IGATSEVAD TEIE EMMED-ISSID,
​KEL VALMIS ON BATOONID-BARBARISSID.
​TEIL KOOLIS KÄIA POLE ENAM SUNDI
​JA ARVUTIS VÕIB OLLA MITU TUNDI!
​TE LIHTSALT TULGE OTSEKOHE KOJU!“

Kuid ise, vana vastik, reetlik roju,
​seep püsti peos ja karmanis triikraud,
​neid luuras seal ta vaikides kui haud.

Nii Pedagoog seal ootas lapsi lõksu,
​kuid läbi nägid lapsed selle nõksu.
​Ta asjata neid ootas linnateel
​ja võimalik, et ootab ikka veel.

Me ise, tundub, hakkama ei saa …
​Vist tuleb kuskilt abi otsida.
​Ei olnudki need suured päris rumalad.
​Nad taipasid, et pole mingid jumalad.
​Nad appi kutsusid siis teate, kelle?
​Eks ikka laste õpetaja Helle.

See Helle oskas neile läheneda,
​sest tema oli ikka mõelnud seda,
​et lapsed siia ilma küllap nõnda loodi,
​et kohelda neid võib ka inimese moodi,
​ja onud-tädid lastest ei ole õigemad,
​ehk küll nad enda arust on kõige-kõigemad.

Ta kutsus lapsi: „Räägime nüüd vähe.
​Ma tahan mõista, mis teil kargas pähe.
​Miks linna jätsite nii järsku maha?
​Kas vahest koju tulla te ei taha?“

Ja lapsed seletasid,
​miks nad kadusid.
​Kõik oma mured
​talle välja ladusid.
​Nad ütlesid, et neil on rahu vaja,
​et koju tulla nad ei taha praegu.
​Nii juhtuski, et laste õpetaja
​käis metsas küll, kuid siiski
​ilmaaegu.