Kummikud päästavad päeva

Hommikul oli nii ilus ilm! Päike paistis, puhus vaikne tuul ja sooja oli seitse kraadi. Seitse kraadi – see on ju soe kevadhommik! Ma küsisin, kas ma tohin ilma mütsita kooli minna. Isa ei lubanud. Ema ütles, et päeva peale võib ilm muutuda. Isa lisas, et praegu puhub ikka veel salakaval kevadtuul. „Aga kas ma võin siis kingad jalga panna?” palusin uuesti. Ka seda nad ei lubanud, sest kingadega hakkab külm.

Panin oma rohelise kevadmütsi pähe ja kollased kummikud jalga ning läksin kooli. Olin vanemate peale natuke pahane. Kõikidel teistel lastel olid seljas õhukesed joped, neil ei olnud mütsi peas ja jalas olid neil kingad! Miks mina pidin paksude riietega käima? Mul ei oleks ilma mütsita üldse külm! Ja kingad oleksid palju mugavamad kui kummikud.

Pärast tunde läksime koos Reinu ja Anaga kooli lähedale parki. Tuul oli natuke tugevam kui hommikul. Tõmbasin mütsi igaks juhuks tugevamalt pähe, et tuul seda ära ei viiks. Mäletate ju küll, mis paar nädalat tagasi mu mütsiga juhtus!

Me turnisime ja ronisime, jooksime ja mängisime peitust. Nii mõnus! Me ei pannud üldse tähele, kui ilm muutus. Ühel hetkel oli õues täitsa pime! Taevas olid tumedad pilved, päike ei paistnud. Siis hakkas sadama nagu oavarrest! Me jooksime kooli juurde vihmavarju.

Vihm jäi järele 15 minuti pärast. Päike tuli välja ja taevas oli ilus vikerkaar. Igal pool olid hiigelsuured lombid! Nüüd sai alles nalja, sest kõik lombid ootasid meid kolme. Tund aega järjest jooksime ja hüppasime lompides. Mina sain minna kõige sügavamatesse lompidesse. Teate küll, minul olid ju kummikud jalas! Anal olid ka kummikud, aga Reinul olid kingad. Tema jalad said vist päris märjaks. Ma loodan, et ta haigeks ei jää!

Seleta ja jäta meelde!

Jutusta, missugust ilma lubatakse järgmiseks neljaks päevaks! Räägi,

– kas vihma sajab,
​– kas päike paistab,
​– kas tuul puhub,
​– mitu kraadi sooja/külma on.

Õues

Panen jalga kummikud,
​kui mööda läheb äike.
​Lombid on mu lemmikud!
​Ja vikerkaar ja päike.