Igaühel oma pesa

Küla, kus traktorist elas, polnud sugugi kaugel. Traktor sõitis põristades kahekorruselise kortermaja ette.

„Kõigi mugavustega korter,“ ütles traktorist Ülo (nii oli tema nimi) väikse uhkusetundega rinnus ja viipas maja poole. „Telekas on ka, aga pilti ei näita. Antenni pole.“

Mugavused ... see tähendab kindlasti ülemteenrit ja kojanarri, mõtles kuningas. Aga see Telekas peab olema kehvem sell, kui ta ilma Antennita isegi pilte näidata ei suuda.

„Kas aitate kartulid keldrisse viia?“ uuris Ülo.

„Ma pean nõunikuga arutama,“ vastas kuningas ja pöördus varblase poole. „Kas aitame?“

„Aitame!“ kinnitas varblane.

„Aitame küll,“ vastas kuningas traktoristile.

Töö läks üsna lobedalt. Peagi istus kolmik tillukeses köögis ja arutas edasisi plaane.

„Suuremad põllutööd on nüüd lõppenud. Kuningriiki tahaks ju isegi näha,“ arutles traktorist. „Miks mitte väike seiklus ette võtta.“

„Kas Telekas ja Antenn tulevad ka?“ uuris seepeale kuningas.

„Kes?“ siutsus varblane ja hüples vastust ootamata köögilaual edasi.

Kuningas targu rohkem ei pärinud.

Traktoristi kodu oli küll väike ja tagasihoidlik, aga see-eest väga õdus: köögis pisike laud ja kaks taburetti, magamistoas voodi ja kapp ning elutoas – oi, seda peaksid sa ise nägema – soe punane vaip ja imeline troon! Kui pehme! Sinna istudes vajud nagu sulepatjade sisse. Peremees ise kutsus seda tugitooliks.

„Toredasti elate siin,“ kiitis kuningas.

Varblane proovis taburetti ja tugitooli, siblis veidi vaibal ja teatas siis: „Oma pesa on ikka kõige armsam.“

„Eks ta nii on jah,“ kinnitas traktorist.

Kuningas sügas habet ja mõtles. Tema pesa oli alles loomata. Viimati elas ta suures linnuses koos hulga rüütlitega. Kus seal oli alles lärmi ja saginat, vaevu mõneks öötunniks vaikis rüütlite kisa ja mõõkade kolin.

Mis teda uues kuningriigis ees ootab? Linnus või loss või uhke linnamaja? Ehk on ahigi sees!? Varblase kombel pesa punuma ta ei hakka, aga tugitool ja suured aknad ning vaikus nagu siin — see juba oleks midagi.

„Nonii, hakkame siis minema!“ ütles Ülo ja võttis varnast tibatillukese võtme. Kuninga suureks imestuseks keeras ta sellega korteriukse lukku. Sepp naeraks kõhu kõveraks, kui seda kribulat näeks.

Varblane kergitas nokaga uksematti ja Ülo libistas võtme kärmelt sinna alla. Aeg oli taas teele asuda.