Põlemine

Põlemisprotsessis reageerivad ained hapnikuga. Kütused, näiteks puit, maagaas, diislikütus, koosnevad peamiselt süsiniku- ja vesiniku­aatomitest. Nende põlemise saaduseks on enamasti süsihappe­gaas (CO₂) ja veeaur (H₂O).

Samuti põlevad hapnikus paljud liht­ained. Näiteks tekib vesiniku põlemisel vesi.

$\mathbf{2}{\mathbf{H}}_{\mathbf{2}}\mathbf{ }\mathbf{+}\mathbf{ }{\mathbf{O}}_{\mathbf{2}}\mathbf{ }\mathbf{\to }\mathbf{ }\mathbf{2}{\mathbf{H}}_{\mathbf{2}}\mathbf{O}$

Kui põletada sütt, mis koosneb peamiselt süsinikust, tekib süsihappe­gaas.

$\mathbf{C}\mathbf{ }\mathbf{+}\mathbf{ }{\mathbf{O}}_{\mathbf{2}}\mathbf{ }\mathbf{\to }\mathbf{ }{\mathbf{CO}}_{\mathbf{2}}$

Ainete põlemise käigus tekkinud ained üldiselt enam ei põle, näiteks ei saa vett või süsihappegaasi süüdata. Neid nimetatakse põlemise lõpp­saadusteks.

Põlemisel eraldub suures koguses energiat soojuse ja valgusena. Seda energiat saame igapäevaelus ära kasutada. Näiteks Eesti suured elektrijaamad kasutavad elektri tootmiseks põlevkivi ja hapniku reageerimisel eralduvat soojus­energiat.

Inimese keha ja aju tööks on vaja energiat, selleks on omakorda tarvis toitu ja hapnikku. Toit sisaldab süsi­vesikuid, valke ja rasvu, need n-ö lõigatakse toidu seedimisel väiksemateks molekulideks, mis imenduvad verre. Veri kannab need molekulid ja hapniku rakkudesse, kus toidu seedimise lõpp­saadustest vabaneb hapniku toimel elu­tegevuseks vajalik energia. Seda protsessi nimetatakse leegita põlemiseks. Reaktsiooni saadusteks on süsihappegaas ja vesi, mis väljuvad kehast väljahingatava õhuga.