Planetaarsete piiridega seotud keskkonnaprobleemid ei ole inimkonnale uudsed. Kasvuhooneefekt on teadlaskonnale tuntud juba 19. sajandist. Esimene ajakirjanduses ilmunud artikkel kliimamuutuste ja fossiilkütuste põletamise seostest avaldati Uus-Meremaa populaarteaduslikus ajalehes „The Rodney and Otamatea Times“ 1912. aasta augustis.
Kui planetaarsete piiridega seotud keskkonnaprobleemide olemasolu ja olemus on inimkonnale juba nii pikka aega teada olnud, miks pole neid ikka veel lahendatud? Nii ulatuslikke ja keerukaid probleeme nimetatakse nurjatuteks probleemideks. Veel enam, neid lahendama hakates võime avastada, et lahendused ise tekitavad uusi probleeme – näiteks võib tuuleparkide rajamine kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks tähendada elurikkuse vähenemist tuulikute piirkonnas. Ehkki selliseid probleeme pole sageli võimalik täielikult lahendada, saame neid mõningal määral ohjata ja nende kulgu kontrollida.
Nurjatu probleemi olemuse mõistmiseks võime vaadelda toiduga seotud probleeme. Praktiliselt kõik täiskasvanud peavad iga päev otsustama, mida õhtuks süüa. Lahendus on meie ühiskonnas üldjuhul lihtne: inimene ostab sobiva toidukraami poest, tellib toidu kulleriga või õhtustab restoranis. Selliseid probleeme nimetatakse tavalisteks probleemideks. Keerulise ehk kompleksse probleemiga seisab aga silmitsi inimene, kes peab korraldama näiteks 500 inimese toitlustamise koolipäeva jooksul kahe 30-minutilise vahetunni ajal nii, et toit vastaks koostiselt ja energiasisalduselt kehtestatud normidele. Selliste probleemide lahendamiseks on kehtestatud regulatsioonid ning töö korraldamisel saavad aidata eri valdkondade eksperdid. Kui me aga soovime lahendada ÜRO kestliku arengu eesmärki nr 2 – kaotada kõikjalt maailmas näljahäda –, puutume kokku nurjatu probleemiga. Näljahäda lahendamise püüdlustes on tõhususe nimel kasutusele võetud mitmeid probleemseid tootmisviise, näiteks kahjulikud taimekaitsevahendid. Probleemi, mille lahendamine tekitab omakorda uusi probleeme, nimetataksegi nurjatuks probleemiks.
Mõtle!
Milliseid nurjatuid probleeme võiksid Eestis välja tuua?
Me ei saavuta iialgi olukorda, kus kõik inimesed maailmas lähevad õhtul magama piisavalt söönuna. Jõukates riikides, nagu Eesti (kui Eesti nimetamine jõukaks riigiks sind üllatab, siis selgitust sellele saad lugeda tarbimisühiskonna peatükist), on samuti inimesi, kellel ei ole piisavalt toitu, olgu see seotud sissetulekute ebapiisavuse, ootamatute kriiside või muude asjaoludega. See ei tähenda, et nälg oleks vältimatu või laialt levinud, vaid seda, et nälga ei ole võimalik inimühiskonnas täielikult kaotada. Kuid me saame alati tegutseda selle nimel, otsida lahendusi ja tegevusi ümber korraldada, et jõuda lähemale eesmärgile, et keegi ei peaks nälga tundma.
Mõtle!
Igal õhtul jääb turul üle köögivilju, kuna need on plekilised või imeliku kujuga ja inimesed ei soovi neid osta. Samal ajal on meie ümber inimesi, kes ei saa endale piisavalt toitu lubada ja on näljas. Milliseid lahendusi oskad välja pakkuda, et lahendada korraga nii toidu äraviskamise kui ka nälja probleem?
Planetaarsete piiridega seotud probleemid on eriti komplekssed ja põimunud. Ühele probleemile lahenduse leidmine võib süvendada mõnda teist probleemi. Veel eelmise sajandi lõpus oli üheks olulisimaks globaalseks keskkonnaprobleemiks osoonikihi hõrenemine. 1987. aastal sõlmitud Montreali protokolliga keelustati külmutusseadmetes, aerosoolides ja isolatsioonimaterjalides osoonikihti lõhkuvate keemiliste ühendite kasutamine. Nende asemel võeti kasutusele HFC- ja HCFC-ühendid, mis ei kahjusta osoonikihti, kuid nende mõju kasvuhoonegaasidena on ligi 1430 korda suurem CO2 omast. Osoonikihi probleem leevenes, kuid samal ajal süvenes uus mure seoses kliima soojenemisega. Kuna HFC-de tootmine on lihtne ja odav, jõuti alles 2016. aastal kokkuleppele nende kasutamise järkjärgulises vähendamises, et kaitsta kliimasüsteemi.
Globaalsete keskkonnaprobleemide üheks nurjatuseks on asjaolu, et inimesed, kes on nende tekkimisse kõige vähem panustanud, kannatavad nende all kõige enam. Globaalse põhja riigid, kus on kõrge elatustase ja sageli hästi toimiv heaolusüsteem, on ajaloolistel põhjustel olnud suurema osa keskkonnaprobleemide põhjustajad. Just need riigid on olnud kolonisaatorid ja tööstusrevolutsiooni eestvedajad. Globaalse lõuna riigid, kus elatustase on madal ja heaolusüsteeme pole eri põhjustel (vt ptk 4) suudetud luua, kannatavad aga kõige enam kliima soojenemise tagajärjel. Maailma elanikkonna rikkaim 10%, mille hulka kuulub ka Eesti, tarbib umbes 50% planeedi loodusressurssidest ja põhjustab seega samas proportsioonis ka keskkonnakahjusid. Samal ajal kasutab elanikkonna vaesem 50% vaid 10% planeedi ressurssidest. Ka ühiskondade sees kannatavad keskkonnamuutuste all pigem need, kelle panus nende tekkesse on väiksem. Näiteks ei saa väiksema sissetulekuga inimesed endale lubada eluruumide jahutamist. Selline ebavõrdsus teeb lahenduste leidmise keeruliseks, sest globaalsed ja kohalikud kokkulepped peavad korraga arvestama väga erinevate huvidega: ühelt poolt nende riikide ja inimeste vajaduste, isekuse ja võimuga, kes on ajalooliselt kõige rohkem kahju tekitanud, teiselt poolt aga nende õigustega, kes kannatavad kõige enam tagajärgede all, kuid kellel on kõige vähem ressursse ja poliitilist mõjuvõimu. Maailma majandusliku jagunemise peatükist saad globaalse ebavõrdsuse kujunemise kohta täpsemalt lugeda.
Mõtle!
Suured naftafirmad on juba aastakümneid teadnud fossiilkütuste kasutamisest tulenevatest keskkonnakahjudest ja kliimamõjudest, kuid jätkavad sellest hoolimata oma tegevust. Mis motiveerib neid senist tegevust jätkama? Millised on nende tulevikuplaanid? Mis võiks motiveerida neid fossiilkütuste tootmist vähendama?
Kuigi meie informeeritus keskkonnaprobleemidest on üha kasvanud, ei ole samal määral kasvanud meie tegutsemisvalmidus ehk võime nende teadmiste põhjal oma käitumist muuta. Näiteks võiksid väga paljud loobuda isikliku auto kasutamisest igapäevasteks asjaajamisteks. Tegelikult valivad vaid vähesed alternatiivse liikumisviisi. Sageli teatakse küll probleemi tõsidust, ent siiski leitakse iga päev õigustusi, et taas autosse istuda.
Lisaks igapäevastele valikutele mõjutame keskkonda kaudselt ka ühiskonnaliikmetena. Kui riik või mõni suurettevõte teeb otsuseid (näiteks kas rajada põlevkivi kasutav soojuselektrijaam või investeerida taastuvenergiasse), siis oleme selliste otsuste kujundamisel osalised valijatena ja kodanikena. Meie hääl valimistel, osalemine avalikes aruteludes, protestides või kogukondlikes algatustes võivad suunata, milliseid poliitilisi valikuid ja investeeringuid eelistatakse. Suurema mõjuga kaasneb alati ka suurem vastutus. Selles mõttes on meil üksikisikutena vähem vastutust kui suurettevõtjal või riigil. See ei tähenda aga, et meil pole üldse mõjujõudu: oma rahulolematust saab väljendada valimistel, aga ka protestides ja/või organiseerudes tulevikku hoidvate poliitikate nimel. Tarbimise ja maailma majandusliku jagunemise peatükkides käsitleme, miks lisaks individuaalsetele valikutele võivad vajalikud olla ka laiemad sotsiaalsed ja majanduslikud muutused.
Paljudel juhtudel on keskkonnaprobleemid juba niivõrd sügavad, et nende tagasipööramine nõuab väga suurt pingutust ega pruugigi enam võimalik olla. Näiteks kliima soojenemise tagajärjel vabaneb sulavast igikeltsast üha enam kasvuhoonegaase, mis omakorda võimendavad kliima soojenemist, mille tõttu eraldub igikeltsast veelgi rohkem kasvuhoonegaase. Paljude kasvuhoonegaaside eluiga on pikk (nt CO2-l u 100 aastat) ja kui inimkond lõpetaks täielikult fossiilkütuste põletamise, siis ei hakkaks kliima ikkagi kohe jahenema.
Kuna praegused majandusmudelid on väga paljudele inimestele ja ettevõtetele olnud tulutoovad, on neil keeruline senist tegevust lõpetada. Oma ettevõtte kasumi kaitsmiseks ei hoiduta ka avalikkusele valetamisest ega oma tegevuse ohutusest vale mulje jätmisest. Ühiskondliku usalduse kuritarvitamine ja aktiivne valeinfo levitamine teevad keeruliseks inimeste mobiliseerimise muutuste elluviimiseks. (Lähemalt räägitakse sellest juba tarbimisühiskonna peatükis.)
Tehnoloogilised uuendused on kantud soovist võtta kasutusele üha tõhusamad lahendused. Võiks arvata, et tõhusamad tehnoloogiad toovad kaasa ressursside kokkuhoiu. Ajalugu on paraku täis vastupidiseid näiteid. Loodeti, et kui asendame hõõglambid LED-lampidega, siis väheneb energiatarbimine. Paraku on nende odav tootmine, madal energiatarve ja väikesed mõõtmed võimaldanud neid paigaldada praktiliselt igale poole – jalatsitest pilvelõhkujate seinteni – ning seetõttu on kogu energiatarve hoopis kasvanud.
Mõtle!
Nimeta mõni laialt kasutusel olev tehnoloogiline lahendus, mis on aidanud inimkonnal vähendada meie tarbimise üldist keskkonnamõju, suurendamata seejuures keskkonnamõju mujal. Kuidas see on aidanud ökoloogilist jalajälge vähendada?
Uutele tehnoloogiatele ülemineku vastuargumendina tuuakse sageli välja vajalike investeeringute suurus. Samas tuleb arvestada, et ülemineku edasilükkamisega kaasnevad keskkonnamõjudest tulenevad kulud, sealhulgas inimeste tervise kahjustumine, taristu hävimine äärmuslike ilmastikunähtuste tõttu ja põllumajanduse saagikuse langus. Need on kokkuvõttes palju suuremad kulud kui õigeaegsed investeeringud uutesse lahendustesse. See tähendab, et kuigi iga uus tehnoloogia võib kaasa tuua ka uusi probleeme, on viivitamine veelgi kulukam ja riskantsem. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas otsida täiesti probleemivaba lahendust (mida nurjatu probleemi korral polegi olemas), vaid selles, kuidas vähendada suurimat kahju ja liikuda järjepidevalt kestlikuma süsteemi poole.