Sissejuhatus

Esiajaks[mõiste: esiaeg – periood inimkonna ajaloo algusest kuni kirja leiutamiseni, nimetatakse ka muinasajaks] ehk muinasajaks nimetatakse perioodi inimkonna tekkimisest kuni kirja leiutamiseni. See on ülekaalukalt kõige pikem ajalooperiood, mis kestis miljoneid aastaid. Selle vältel arenes varasematest ahvisarnastest inimliikidest välja nüüdisinimene[sõnaseletus: nüüdisinimene – pärisinimene, Homo sapiens]. Enamiku esiajast hankisid inimesed elatist küttimise, kalapüügi ja söödavate taimede korjamisega. Esiaja lõpul õpiti põldu harima ja karja kasvatama ning tekkisid esimesed suuremad asulad.

Kirja leiutamist maailma kõige arenenumates piirkondades umbes 3500–3000 aastat eKr peetakse vanaaja alguseks. Sel perioodil tekkisid mitmel pool linnad ja riigid. Suur osa toonastest elanikest hankis elatist põlluharimise ja karjakasvatusega, kuid arenesid ka käsitöö ja kauplemine. Rajati uhkeid templeid ja losse, mille varemeid võime kohati imetleda tänapäevani. Kõik need muutused puudutasid aga vaid üksikuid piirkondi. Suur osa maailma rahvaid, kaasa arvatud eestlaste esivanemad, elasid endiselt esiaja tasemel.

Vanaaja lõpuks peetakse tavaliselt Lõuna-Euroopas ja mujal Vahemere kallastel laiunud Rooma keisririigi lagunemist aastal 476 pKr.

Varasema ajaloo kohta, mil sündmusi veel üles ei kirjutatud, saab andmeid üksnes maapõuest välja kaevatud leidude ehk muististe[sõnaseletus: muistis – muinasjäänus, kaugeimast minevikust säilinud inimese valmistatud või inimtegevusega seotud ese] põhjal. Need on looma- ja inimluud, sõidukid, tööriistad, ehted, asulakohad, matusepaigad ning üldse kõik, mis inimesed endast maha on jätnud. Teadust, mis tegeleb muististe otsimise, väljakaevamise ja uurimisega, nimetatakse arheoloogiaks[mõiste: arheoloogia – teadus, mis tegeleb muististe otsimise, väljakaevamise ja uurimisega]. Teisalt saab muistsete inimeste eluviisi kohta teha oletusi, kui uurida mõnes maailma paigas veel tänapäevani elavate loodusrahvaste elu ja kombeid. Nende uurimisega tegelevat teadust nimetatakse etnoloogiaks[mõiste: etnoloogia – teadus, mis uurib maailma rahvaid ja nende kombeid]. Etnoloogia andmeid saab võrrelda arheoloogia uurimistulemustega. Kui mõni loodusrahvas kasutab samasuguseid tööriistu, nagu arheoloogid on leidnud muistsetelt asulakohtadelt, siis võib oletada, et ka loodusrahvaste kombed ning eluviis sarnanevad muistsete inimeste omaga. Arheoloogia ja etnoloogia andmeid kõrvutades püüavad teadlased kindlaks teha, kuidas esiaja inimesed elasid.

Arheoloogilised andmed on väga olulised ka vanaaja tundmaõppimisel. Väljakaevatud asulaid, linnu, matusepaiku ja esemeid uuritakse hoolega ning nii saadakse teada inimeste igapäevaelu üksikasju, millest kirjalikud tekstid sageli vaikivad. Toonaste sündmuste kohta arheoloogia aga suuremat teavet ei anna. Enamasti ei saa me arheoloogia põhjal teada ei valitsejate nimesid ega seda, mida üks või teine neist täpsemalt korda saatis. Selle väljaselgitamiseks tuleb uurida kirjalikke ajalooallikaid.

Kirjalike ajalooallikate hulka kuuluvad kõik minevikus kirja pandud tekstid, mis on tänapäevani säilinud. Osa neist on päevavalgele tulnud arheoloogilise uurimistöö käigus. Nii on arheoloogid avastanud vanaajal kivisse raiutud tekste ehk raidkirju. Osa neist ülistab valitsejate tegusid, teised aga edastavad seadusi, mis on kas valitsejate korraldusel või elanike ühisel otsusel kirja pandud. Mitmel pool kirjutati tekste savitahvlitele, mida arheoloogid on üpris palju välja kaevanud. Pikemaid tekste kirjutati ka õhukesele paberilaadsele materjalile, mis nii hästi ei säilinud. Kuid õnneks pole need kõik meie jaoks kaotsi läinud. Tähtsamaid teoseid kirjutati põlvest põlve ümber ja osa neist on meieni jõudnud hilisemate käsikirjade kaudu. Nii on meile pärandunud mitmesugused muistsed kirjandusteosed ja ajalooraamatud.

Tavaliselt on nii, et mida hilisemat aega me uurime, seda rohkem leidub selle kohta ka kirjalikke ajalooallikaid.