Luuletusi Eestist

See väike maa siin põhjataeva all –
​kolmveerand aastat külm ja valkjashall –,
​kus igihaljad on vaid okaspuud,
​kus valgust täis on ainult suvekuud,
​kus talvepäike tõustes loojub taas,
​kus kooliteel on tume jää kui klaas,
​kus rahvalauludel on nukker meelelaad –
​see on su sünnimaa.
​Just sina mõista saad
​ta rõõme, muresid ja valusid,
​ta linnatänavaid, ta väiketalusid,
​ta põlde, metsi, jõgesid ja merd,
​ta meelelaadi, talitsetud verd.
​Siin on su isamaa, su emakeel –
​kui sina neid ei mõistaks,
​kes siis veel?
​Just sina ühes isa-emaga
​saad targemaks ja paremaks
​koos temaga.

Nii ilus on talvine Eesti
​valge vaikuse uinuvas põues.
​Iga lumine puu ja teegi
​on kui meistri maalitud lõuend.

Ja küünlakuuõhtu nii karge
​värve tuttavaid pildile veab:
​sinist, musta ja tublisti valget,
​täpselt nii, nagu olema peab.

See maalitud pilt on Sinust,
​mu kodu ja isamaa,
​Sinu rahust ja Sinu ilust
​ja armastusest ka.

Sul on seljas pitsid,
​mul on jalas viik.
​Peab ju täna pidu
​Eesti Vabariik!

Kolmevärviehtes
​näeme kodumaad.
​Vabaduse platsil
​toimumas paraad.

Sõdurite salgad
​seisavad seal reas.
​Oi, kas hümni sõnad
​on mul ikka peas?

Nõnda rõõmsaid laule
​kõikjalt kuuleme,
​et ka unustame
​jäise tuule me!

Sul on seljas pitsid,
​mul on jalas viik –
​peab ju sünnipäeva
​Eesti Vabariik!