Hh

SIIM ON OTIL KÜLAS. ÕHTU HÄMARDUB.
​SIIM ON HILJA PEALE JÄÄNUD. TA PANEB RIIDESSE, ET KOJU MINNA.

	SIIM, SUL POLE JU HELKURIT!
	ON KÜLL. NÄE, KOTI KÜLJES ON TÄHT.
	SEDA POLE EEST ÜLDSE NÄHA. ​PANEME KÕHU PEALE KA HELKURI. ​MA LAENAN SULLE.

Siim on Otil külas. Õhtu hämardub. Siim on hilja peale jäänud. Ta paneb riidesse, et koju minna.

	Siim, sul pole ju helkurit!
	On küll. Näe koti küljes on täht.
	Seda pole eest üldse näha. ​Paneme kõhu peale ka helkuri. ​ ​Ma laenan sulle.

LL

SIIM ON OTIL KÜLAS. ON ÕHTU. JUBA HÄMARDUB.

SIIM PANEB RIIDESSE. TA HAKKAB KOJU MINEMA.

	SIIM, SUL POLE HELKURIT!
	ON KÜLL. KOTI KÜLJES ON TÄHT.
	SEDA POLE EEST NÄHA. ​PANEME KÕHU PEALE KA HELKURI. ​MA LAENAN SULLE.

Siimul on nüüd kaks helkurit. Ott vaatab Siimu:
​„Kui sa oled auto poole küljega, siis jäävad helkurid peitu. Ja auto·juht ei näe sind ikka. Nii on ohtlik.“

Ott küsib isalt veel kaks helkurit. Ta riputab need Siimule külge.

SIIMUL ON NÜÜD KAKS HELKURIT.
​OTT VAATAB SIIMU:

„KUI SA OLED AUTO POOLE KÜLJEGA, SIIS JÄÄVAD HELKURID PEITU. JA AUTO·JUHT EI NÄE SIND IKKA. NII ON OHTLIK.“

OTT KÜSIB ISALT VEEL KAKS HELKURIT.
​TA RIPUTAB NEED SIIMULE KÜLGE.

LL

SIIMUL ON NÜÜD KAKS HELKURIT.

OTT EI OLE IKKA RAHUL.

KÜLJE PEALT EI OLE HELKURIT NÄHA. ​AUTO|JUHT EI NÄE SIND. ​NII ON OHTLIK.

Isa Villem jälgib laste toimetamist. Siim on ehitud nagu väike jõulu·puu.

„Nüüd oled küll hästi nähtav,“ on Oti isa rahul. „Kuid üle tee minnes ole ikkagi tähele·panelik. Kunagi ei tea, kas auto päriselt pidama saab. Täna on teed ka hirmus libedad.“

ISA VILLEM JÄLGIB LASTE TOIMETAMIST.
​SIIM ON EHITUD NAGU VÄIKE JÕULU·PUU.

„NÜÜD OLED KÜLL HÄSTI NÄHTAV,“ ON OTI ISA RAHUL. „KUID ÜLE TEE MINNES OLE IKKAGI TÄHELE·PANELIK. KUNAGI EI TEA, KAS AUTO PÄRISELT PIDAMA SAAB. TÄNA ON TEED KA HIRMUS LIBEDAD.“

LL

OTT KÜSIB ISALT VEEL KAKS HELKURIT.

TA RIPUTAB NEED SIIMULE KÜLGE.

SIIM ON NAGU VÄIKE JÕULU|PUU.

NÜÜD OLED HÄSTI NÄHTAV. ​ÜLE TEE MINNES OLE IKKA TÄHELE|PANELIK. ​PEAD OLEMA KINDEL, ET AUTO PEATUB.