Rahvastiku paiknemine ja tihedus

Elamiseks ja majandustegevuseks on kõige sobivamad lähistroopika ja parasvööde. Seepärast on need ka kõige tihedamini asustatud. Ebasoodsad elutingimused on külmadel polaaraladel, kõrbetes, kõrgmäestikes ja soistel aladel.

Üle 80% maailma rahvastikust elab madalikel või tasandikel kuni 500 m üle merepinna, need hõlmavad 28% maismaast. Näiteks suurem osa Hiina rahvastikust elab Suurel Hiina tasandikul, mis moodustab riigi territooriumist vaid 4%. Tihedamini asustatud on ka sellised pikaajalise põllundusega seotud piirkonnad nagu Niiluse org, Induse-Gangese madalik, Jaapani saared ja Jaava saar. Väga tiheda asustuse Ida- ja Lõuna-Aasias tingis riisikasvatuse areng. Neis piirkondades ületab maarahvastiku tihedus 200 in/km² ja kohati ka 1500–2000 in/km². Selline asustustihedus on võrreldav Eesti linnade omaga.

Kui inimesed jäid paikseks, asustasid nad eelkõige alad, kus oli piisavalt loodusvara (mets, hea põllumaa, kalapüügivõimalus jms). Tähtis oli ka kaugus maailmamerest, mistõttu üle poole maakera rahvastikust elab kuni 200 km kaugusel merest.

Kogu inimkonna ajaloo vältel on asustuse arengut tugevalt mõjutanud transpordi- ja kaubateed. Suurem on rahvastiku tihedus Austraalia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika rannikualadel, see on seotud nende koloniseerimisega. Tihedamalt on asustatud veel ka vanad tööstuspiirkonnad Euroopas ja Põhja-Ameerika idaosas.

Rahvaarvu dünaamikat mõjutavad loomulik iive ja migratsioon. Üks maakera rahvastiku ümberpaiknemise suundi, eriti madalama inimarenguga riikides, on siirdumine maapiirkondadest linna, perifeeriast riigi keskasulatesse.

Käesoleva sajandi keskpaigaks nihkuvad maailma rahvastiku tõmbekeskused järjest enam keskmiselt või vähem arenenud riikidesse. Suurimat rahvaarvu juurdekasvu prognoositakse kõrge sündimuse tõttu Indiale, Nigeeriale, Pakistanile, Etioopiale, Kongo DV-le, Hiinale ja Bangladeshile. Väga kõrgelt arenenud riikidest on esirinnas Ameerika Ühendriikid, kus rahvaarv kasvab suure sisserände tõttu.