Vahepeatus
Viisakad viiekümnendad
1950. aastate algul kujunes bebop’ist välja muusikastiil, mis sai nimeks cool jazz. Käibel oli ütlus „to play cool without being cold“ (mängida jahedalt, olemata seejuures külm).
Elegantne ja liialdusteta
Cool jazz’i harrastajad olid peamiselt valged klassikalise muusikaharidusega pillimehed.
Palad muutusid pikemaks ja toetusid enam arranžeeringutele. Väljenduslaadis oli tunda kammerlikkust, mis andis tervikule elegantse ilme. Loobuti hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai vaoshoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss.
Harmooniasse tungisid polütonaalsuse ja atonaalsuse elemendid.
Vastukaaluks bebop’i lärmakusele oli cool jazz rahulikum ja emotsionaalselt tagasihoidlikum.
Mahe kõla
Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist ja madalamat, muusika kõla oli mahe ja vahel isegi tuhm, kasutati tagasihoidlikke atakke ning vähest vibrato’t.
Koosseisu lisandusid tavatud pillid: flööt, vibrafon, baritonsaksofon ning isegi metsasarv ja oboe.
Suunanäitajad
- trompetist Miles Davis (esimene, kelle mängustiilis väljendus cool trend)
- saksofonistid Lester Young, Stan Getz ja Gerry Mulligan
- pianist Lennie Tristano
- Modern Jazz Quartet
- Dave Brubeck Quartet
Brubecki ansambli loomingus on jazz’i kõrval tunda ka klassikalise muusika mõjutusi. Tema palad olid sageli ebatüüpilises taktimõõdus: 3/4, 5/4 ja 7/4.
