Vastlapäev ehk lihaheitepäev
Vastlapäev on liikuv püha ja tavaliselt on seda peetud veebruari lõpul või märtsi algul.
Uskumused ja kombed
- Vastlapäeval lasti liugu, sest usuti, et mida pikem on liug, seda pikemad kasvavad linad. Mõnel pool oli kombeks panna kotike linaseemnetega liulaskmise ajal istumise alla.
- Kes endale pikki ja tihedaid juukseid tahtis, pidi vastlapäeval neid hoolega kammima ja pügada laskma.
- Öeldi, et vastlapäeval hakkab talve teine silm vett jooksma, see tähendab, et kevad ja lume sulamine ei ole enam kaugel.
Lihaheitepäeva toidud
Vastlapäeva toiduks olid seajalad ubade või hernestega. Seajalgade söömine oli märgiks, et lihavarud on otsa saanud ja tuleb minna üle kergemale toidule. Siit ka nimetus lihaheitepäev.
Seajalakontidest tehti vurre, nendega mängiti, et sead hästi kasvaksid.
Vastlapäeval küpsetati kakku. Seda anti kevadel loomadele ja karjastele. Siis pidid loomad terved olema ja karjased koos püsima.
Veljo Tormis. „Vistel-vastel“
Tuhkapäev
Lõbusale vastlapäevale järgnes vaiksem tuhkapäev.
Tuhkapäeval ei olnud kombeks külas käia. Sel päeval küpsetati erilist leiba – tuhakooki.
Tuhkapäeval ei tohtinud juukseid kammida, sest siis pidid juuksed tuhkama minema.
Tuhkapäeval tehti tuhapoiss, mida sokutati kuni koidikuni ühest talust teise. Usuti, et kuhu ta lõpuks jäi, sinna võis ka laiskus jääda.
Kelguga ja kelguta
- Laula, kuidas kelk mäest üles sõidab ja siis alla libiseb.
- Kuula ja laula tuntud laulu. Näita käemärke.
