Kas pangakaart või sularaha?

Kui ma hommikul garderoobi jõudsin, küsis minult Rein: „Teele, kas sa vaatasid selle filmi reklaami, mille ma sulle saatsin? Kas lähme vaatama?” Film tundus põnev ja ma vastasin: „Lähme muidugi! Kutsume Ana ja Kaarli ka!” Aga siis tuli mulle üks asi meelde. „Rein, ma ei saa täna,” ütlesin õnnetu häälega. „Mul ei ole sularaha kaasas.”

„Maksa siis kaardiga!” ütles Rein, nagu see oleks kõige tavalisem asi. Ainult et minul ju ei ole  pangakaarti. Ema ütles, et ma saan kaardi 6. klassi lõpus. Ja tegelikult meeldib mulle sularaha rohkem, sest nii näen ma täpselt, kui palju mul rahakotis raha on.

Rein rääkis, et tal ei ole kunagi sularaha kaasas, sest ta kasutab ainult pangakaarti. „Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati midagi sularaha eest ostsin,” ütles Rein. „Vanemad kannavad mulle kuu alguses kakskümmend eurot arvele. Mulle meeldib see süsteem väga, sest enne kadusid mul sendid pidevalt ära, aga pangakaarti hoian ma hoolsamini.” Siis tuli Reinul rõõmus nägu pähe. „Aga ma saan ju sulle raha laenata!” pakkus ta rõõmsalt.

Ma raputasin pead. Raha laenamine ei meeldi mulle, sest mul on imelik tunne võõrast raha kulutada. Muidugi ma laenaksin Reinult raha, kui mul seda tõesti vaja oleks. Aga kas kinno minek on ikka nii suur põhjus? Minu meelest mitte. „Kui sulle sobib, siis räägime täna Ana ja Kaarliga sellest filmist, ja kui kõigile sobib, siis läheme hoopis homme kinno! Mis sa arvad?”

Rein noogutas: „Muidugi sobib, lähme jah homme!”