Keele kõla

Autor: Doris Kareva
​Tekst Lepo Sumera muusikateosele, katkend

Andromeda, mandragora,
​rododendron, mandala,
​undruk, undruk, Kassiopeia,
​Kristiaania,
​mania grandiosa, rosa mundi,
​gloria!
​loorber, loorber, koriander,
​Romeo ja Julia,
​androgüün ja salamander –
​Aleksandria.

Sirius, viiul, vioola, tequila,
​Aiolos, Niilus, iood, iood,
​Oibibio, Iphigeneia,
​Louis!

Kriit, igrek, kriteerium, kärakas, krõks,
​katekismus katki, karkääks!
​Karakul, curriculum vitae,
​kuradi kurat –
​Klara kinkis Karlile klarneti, Karl!
​Karl varastas Klara korallid,
​küll küll kiriküüt!

Untsantsakas, netsuke, mats mis mats, müts,
​metseen – mis seen? Miss Universum –
​mis siis? Striptiis? Repriis?
​Tantra, mantra, yantra.
​Tantra, mantra, yantra.

Mater, mater dolorosa,
​hosianna, roosamanna,
​krutsifix, Asterix,
​aksakall, paralleel-Ariel,
​eel-eel-eel-eleuterokk!
​Jokkmokk.

/.../

Autor: Jüri Üdi

Ordakinarss eta Sipeldurii,
​hökerba tikali sei.
​Apetiparts letwa hõk andurii,
​jokerdimente yhhei!

Lapuaviil andeluu Develoss,
​anket i kanket apree.
​Lummapoli unnaruu tibavoss,
​boket ach Finze jachtee:
​klurp’s!!!

Töövihiku ülesanded 55 ja 56

Jüri Üdi oli Juhan Viidingu (1948–1995) varjunimi, aga ka alter ego ehk teine mina. Jüri Üdi oli roll, mida Juhan Viiding näitlejana mängis päris elus. Üdi luule on artistlik ja mänguline ning tihti jääb mulje, et sõnamäng ongi luuletuse sisulisest mõttest tähtsam. See võib osutuda aga pettekujutelmaks. Nii võib Jüri Üdi rolli mängimist pidada vaid lõbusaks ettevõtmiseks, kuigi selle taga võib olla ka midagi sügavamat. Pildil esineb Juhan Viiding koos näitleja Tõnis Rätsepaga, kes on tema tekste palju viisistanud.

Autor: Jüri Üdi

Ma armastan Juhan Viidingut; armastan teda siis, kui ta liigub mu unes, ja siis, kui ma näen teda ilmsi ja sageli.

Mida ta teeb, kui ta mind näeb, seda tean ma alati ette. Mees, kelle hinges on argus, tohutu argus, mis seletust iial ei vaja.

Minus peaks olema tarkust, niipalju tarkust, et mõista ta argust väljaspool luulet ja armastust!

Juhan Viiding on automaatne. Iseeneselik, loomulik. Ta vaatab maju ja veel vaatab ta ennast peeglist, peeglist, mis mõneski majas on vastaval kõrgusel. Nii et ta ulatub vaatama.

Mõeldes temast, mõtlen ta näost, mille jooni võib uurida aastate kaupa, saamata küllalt; neist joontest võib lugeda palju, kuid kõik peab endale jätma. Alati muutuvad varjud – nad jätavad samaks ta näo, ta sügavad, rohekad silmad, ta nukra suu, mille taga on rivistund hambad, mis muutuvad valgemaks järjest nagu kiirgavad, lumised tipud, mis päikest kohtavad vara, nagu pärlid ei tea mis karbist.

Juhan Viidingu ninas on sõõrmed, neist vabaneb maailma pinge. Ta pikad saledad käed on looduse suured teosed.

Ja minust ta ära ei pääse! Ta lepib sellega jälle!

Ta vaatab sageli asju, mida iialgi pole näinud, ja mina võin heita pilgu tema silmade kaudu neile.

Ma armastan teda ka siis, kui taban ta ärganult voodist mõnel harval nõrkuse­hetkel, mil ta, higi otsa ees, tõuseb, et vaadata riidekappi – kas pole läinud sealt ära parim ülikond suveks. Firma nime ei tohi öelda, see firma saaks liiga tuntuks. Ka oleks siin kirjelduses see liigne detail.