Kersti Merilaas „Rannapääsuke”

Autor: Kersti Merilaas

Täis valget vahtu
​on mere küür,
​ees, laintemurrus,
​järsk kaldamüür.

Ja kõrgel, kõrgel
​kui räästa all,
​üks linnupesa
​seal üleval.

Üks linnupesa:
​vist pojad sees,
​et aina vidin,
​lend läve ees.

Mustroheline
​all vete õõts,
​tuult uhkab laotus
​kui hiigellõõts.

Kaks sinitiiba
​ja valge rind,
​end üles heitled,
​mu pääsulind.

Kaks sinitiiba,
​ei miskit muud,
​ei kuskil varju,
​ei puhmast, puud.

Nii raskelt, raskelt
​saad piskuroa.
​Miks tuulte teele
​sa teinud toa?

On vaikseid orge
​meil sisemaal,
​ja lahkem lõunas
​ka taevakaar.

Kas punapalud
​sul unusid,
​kui pesa paele
​siin punusid?

Kaks sinitiiba
​ja valge rind,
​ja torm, ja meri...
​Oh, pääsulind!

Taob laine randa
​kui raudne ramm,
​et vappub, rappub
​ses kaldatamm.

Ja linnupesa, –
​kes seda teab,
​mis jõud küll teda
​seal kinni peab?

* * *

Rannapääsuke,
​sinisuline,
​tiibu laotades,
​lendas ülesse,
​ülalt noolena
​laskuks laintele
​valge rinnaga
​vooge riivates.

Mida tahtis ta
​mulle ütelda,
​kurgul kumedal
​mida siristas?

„Kõrsi kogusin,
​raage riibusin,
​sitke saviga
​seinad silusin,

liitsin kõvasti
​püha põrmuga,
​kalli kaldaga
​kokku sidusin.

Kõrs kõrrele,
​raag raole,
​kalur merele,
​kündja vaole,
​vidiit!”

Tõuseb tormihoog,
​pesa pillutab,
​ilma äärele
​heidab enese:
​rannapääsuke,
​sirjelinnuke,
​kuhu lähed siis,
​mida
​siis teed?

„Ikka uuesti,
​ikka, alati
​lendan tagasi,
​otsast alustan
​sada korda ma,
​tuhat korda ma:
​kõrre kõrrele,
​raole rao.

Siin mu kodupaik,
​püha sünnimaa,
​ainus ilma peal,
​ainus päikse all.

Rand see tuuline,
​rand see tormide:
​tormist tugevam
​on mu armastus.”