Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikale veniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.
William S. Lind, „Manööversõjapidamise käsiraamat“
Maakaitse
Eesti sõjaline kaitse põhineb Eesti Kaitseväe ja liitlasvägede (edaspidi regulaarväe) ning Kaitseliidu baasil loodud maakaitseväe (edaspidi maakaitse) kombinatsioonil. Regulaarväe põhiülesanne on siduda, peatada ja hävitada vastase lahingujõud ning vastupealetungiga taastada Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus. Regulaarväe lahingupidamine tugineb kahele põhilisele lahinguliigile – kaitse ja pealetung, mis on seotud territooriumi hoidmise ning tagasivõtmisega kogu riigi ulatuses.
Maakaitse on Kaitseliidu liikmetest moodustatud sõjaaegne kaitseväe territoriaalne struktuuriüksus, mis tähendab, et nad tegutsevad samadel aladel, kus on ka nende rahuaegne Kaitseliidu paigutus. Sel moel on maakaitse kogu riigi territooriumi kattev vägi, kus allüksusi liigutatakse eelkõige oma maakaitseringkonna piires.
Maakaitse jaguneb neljaks maakaitseringkonnaks, mis omakorda jagunevad malevateks. Malevad ei ole ette nähtud tegutsema koondatud pataljonidena, vaid kõige rohkem kompaniisuuruste üksustena, kuid peamiselt rühmade ja jagude kaupa. Põhja maakaitseringkonna koosseisu kuulub erandina üks lahingugrupp, mis on valmis tegutsema koondatult pataljonina.
Enamiku sõjaaja malevate koosseisus on vähemalt üks kergejalaväekompanii, mida vajadusel allutatakse maakaitseringkonna ülemale ja mida võidakse kasutada maakaitseringkonna piires kas iseseisvalt või regulaarväe toetuseks. Ülejäänud maakaitseüksused on peamiselt paiksed, tegutsedes neile määratud vastutusalal, mis üldjuhul on nende rahuaegne paiknemisala.
Maakaitse koosseisus luuakse vajadusel lühiajalisi või püsivamaid sihtüksusi teatud ülesannete täitmiseks või eesmärkide saavutamiseks.
1. Maakaitseväe moodustab …
- Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit
- Liitlasväed ja Kaitseliit
- Regulaarvägi ja Kaitseliit
2. Maakaitseüksused ei tegutse üldjuhul …
- paikselt.
- pataljonidena.
- kogu riigi ulatuses.
3. Maakaitse on Kaitseliidustruktuuriüksus.
Territoriaalkaitse olemus ja toimimine
Territoriaalkaitse on võitlusviis, mis ulatub oma vastutusalal korra ja julgeoleku tagamisest kuni lahingutegevusteni vastase üksuste selja taga. Seetõttu on territoriaalkaitse vahetult seotud ka regulaarüksuste ja tsiviilasutuste toetustegevustega.
Territoriaalkaitse hõlmab nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi meetmeid. Territoriaalkaitse peamised tugevused on maakaitse üleriigiline kohalolu, oma vastutusala keskkonna põhjalik tundmine, kõrge valmisolek ja ettevalmistatud toetusvõrgustik tsiviil-elanike baasil.
Territoriaalkaitse jaguneb kolmeks tegevussuunaks.
- Turvalisuse ja julgeoleku tagamine koostöös tsiviiljõududega oma vägede kontrolli all oleval alal (tagalaalal), kus maakaitse peamised ülesanded on olukorrateadlikkuse tagamine, ühendusteede julgestamine, võitlus vastase läbi murdnud või sisse imbunud üksuste vastu, objektide valve ja kaitse ning korrakaitseoperatsioonides osalemine.
- Lahingutegevus vastutusalale jõudnud ja sinna saabuvate vastase jõudude vastu (lähi- ja süvaala), kus maakaitseüksuste püsiülesanne on vastase järjepidev kulutamine, kasutades kõiki enda käsutuses olevaid võimeid ja vahendeid. Määravaks saab maakaitse jätkusuutlikkus, mis tagab kulutamise sügavuse ja kestvuse. Siiski jääb maakaitse ülesandeks vajadusel toetada ka regulaarüksusi konventsionaalse lahingutegevusega, et saavutada strateegiline eesmärk nii kiirelt ja tõhusalt kui võimalik.
- Kontrolli taastamine vastutusalal pärast seda, kui vastase väed on sealt lahkunud või välja tõrjutud. Maakaitse taastab ala lahingueelse olukorra. Tegevused on samad, mis turvalisuse ja julgeoleku tagamisel, kuid rõhk pannakse vastase võimalike vastupanukollete likvideerimisele, taastustöödele ja korra tagamise toetamisele.
Igal nimetatud juhul peavad maakaitsjad toetama tsiviiljõude ja elanikkonda oma võimaluste piires, et tagada põhiseadusliku korra toimimine ning elanike kannatuste vähendamine.
Kaitseliidul põhineva maakaitse püsiülesanne on vastast, eriti tema toetavaid ja tagavaid üksusi pidevalt kulutada, et nõrgestada teda füüsiliselt ja moraalselt üle kogu Eestimaa.
Maakaitse laiem visioon on muuta agressioon vastasele talumatuks ja kulukaks ka siis, kui ta peaks siiski suutma kasvõi kogu riigi territooriumi üle kontrolli saavutada.
Kõrgeim ja muutumatu eesmärk on sundida vastast loobuma agressioonist ja lahkuma Eestimaa pinnalt.
Maakaitseüksused ei liigu reeglina oma territooriumilt ära, vaid kasutavad rahu ajal omandatud teadmisi oma vastutusalast, plaanitud ja ettevalmistatud varje- ja peidukohti, rünnakupositsioone ning loodud toetusvõrgustikke. Osaliselt kulutatud läbi liikuv vastane „antakse üle“ naaberüksusele ja sihikule võetakse vastase järele tulevad üksused. Siiski võib allüksus vastutusalalt ära liikuda ja asuda tegevusse muudel aladel, kui oma territooriumil on ellujäämine muutunud võimatuks või kui allüksuse jõudu vajatakse appi kas naaberallüksusele tema ülesande täitmisel või kaitseväele ja liitlastele seal, kus teised üksused abistada ei saa.
Lahingukompaniideks ette valmistatud maakaitseüksused on võimelised võitlema ka regulaarüksuste kombel nii teiste kaitseväe- või liitlasüksustega koos kui ka iseseisvalt. Lahingute kandudes ühest ringkonnast teise vahetuvad ka toetavad allüksused ja senini tavavõitlust pidanud maakaitseüksus läheb üle hajutatud lahingutegevusele oma ettevalmistatud vastutusalal.
Territoriaalkaitse põhiprintsiibid
Territoriaalkaitses kasutatav peamine võitlusviis on hajutatud lahingutegevus (HLT), milles rakenduvad manöövervõitluse põhimõtted – tuleb olla suuremast vastasest tempokam, vältida ta tugevuste ette jäämist ja rünnata neid tema nõrkuste kaudu.
HLT rakendamine eeldab väga head vastase tundmist ja tunnetamist. Tuleb vältida vastase jaoks ootuspärast käitumist, et ta ei saaks edukalt rakendada vastukaaluks planeeritud manöövreid ja vahendeid. Vastase tugevused on tema mass, tulejõud ja -toetus. Need võimaldavad tal võrdse või isegi arvulises vähemuses elavjõuga meid agressiivselt rünnata. Selleks paigutab ta ründavate vägede etteotsa võimekad ja kogemustega üksused, kelle taktikaline eesmärk on meie üksusi siduda ja lukustada ning seejärel oma ülekaaluka tulejõuga otsustavalt hävitada. Kaitsjate häirimiseks võib ta ette paisata dessante, et kergendada põhijõudude edasiliikumist; järele liikuvate üksuste ülesanne on puhastada ala allesjäänud vastasest.
Vastase nõrkuseks on see, et ta peab sõdima võõras keskkonnas, ta sõltub oma varustusteede lahtihoidmisest ning tema luurevõime on suures osas vaid see, mida ta vahendid ja üksused näevad.
Maakaitsja peamised tugevused hajutatud lahingutegevuses on oma vastutusala põhjalik tundmine ja varajane ettevalmistus. Vastutusala hõlmab lisaks maastiku tundmisele nii elanike kui ka toetajate tundmist ning teadmist, kus ja kuidas oma varusid täiendada, et pikalt vastu pidada.
Edukas territoriaalkaitse toetub kuuele põhiprintsiibile.
1. Mittelineaarne lahinguruum (nonlinear battlespace)
Viime võitluse igal pool ja igal ajal vastase jaoks kaose tingimustesse, kus tal pole võimalik valida selget sihtmärki ega kasutada oma relvade ja massi eeliseid. Kogu maa on tema jaoks lahinguruum. Rindejooni ei ole, turvalist tagalat temale ei ole.
Mittelineaarsus seisneb traditsioonilisest rindejoonest loobumises ja ründavate tegevustega jätkamises süvaalas ehk vastase sügavuses pärast seda, kui vastase eesmised üksused on pärast esimesi lahingukontakte edasi liikunud. Sellist taktikat saab nimetada ka kaose taktikaks, kus meie üksuste tegevuses puudub selgelt tuvastatav raskuspunkt ja vastane ei suuda koondatud löögiga meie vastupanu murda. Samas on tal endal igal sammul oht jääda meie üksuste rünnaku alla.
Mittelineaarne lahinguruum eeldab loobumist arusaamast, kus vastase jõudmisel teatud jooneni loetakse joone taha jääv ala vastase poolt võetuks. Mittelineaarse võitluse puhul käsitletakse vastast liikumas justkui oma mulli sees, kus mull on täpselt nii suur ala, kui vastane tegelikult oma üksustega suudab vahetult kontrollida. Territoorium väljaspool mulli on endiselt meie kontrolli all ja me teeme oma ründavate tegevustega kõik, et vastase kontrollitavat ala pidevalt vähendada.
Mittelineaarsus eeldab ka teiste riigivõimu teostavate institutsioonide samasugust käitumist ehk siis vastase üksuse läbi või mööda liikumisel peaksid jätkama tegevust olulisemad riigi- ja kohalikku võimu teostavad institutsioonid, kes maakaitseüksuste toel tagavadki Eesti Vabariigi õigusliku jätkumise piirkonnas.
2. Hajutatud lahingutegevus, HLT (dispersed combat activity)
S.o eraldiseisvad, kuid ühiselt plaanitud ja eesmärgistatud tegevused vastase kulutamiseks kogu riigi ulatuses.
Kulutamine (erosion) – vastase füüsilise ja moraalse sidususe järjepidev kahjustamine patrullide ning teiste meetmetega, et vähendada tema rühmitust ja varustust, aeglustada ta tegutsemiskiirust ja rikkuda tema plaane, samal ajal vältides oma üksuste sidumist vastase poolt.
Patrullid (patrols) – väikeüksuste retked vastaseohtlikel aladel luureandmete kogumiseks (rekkepatrullid), vastase mõjutamiseks (lahingupatrullid) või logistiliseks tagamiseks (toetuspatrullid).
Teiste meetmete hulgas on näiteks julgestamine (security), mis on määratud objekti, maa-ala, liikumistee või isikute kaitsmine vaenulike mõjutuste eest; kuid ka vastupanuliikumise ja vägivallatu võitluse korraldamine.
Hajutatud lahingutegevust viiakse läbi väikeste iseseisvate allüksustega (meeskond-jagu-rühm-kompanii) suurel maa-alal, et takistada vastast kasutamast oma massi ja relvastuse eeliseid ning vältida meie üksuste sidumist ja hävitamist.
Hajutatud lahingutegevuse eesmärk ei ole maastikuala või -punkti hoidmine (kaitselahing), hõivamine (pealetungilahing) või viivitatud loovutamine (viivituslahing), vaid vastase jõudude järjepidev füüsiline ja moraalne kulutamine. Seetõttu keskendub HLT vastase hävitamisele peamiselt varitsuste ja reidide abil, kus varitsusi korraldatakse vastase liikuvate osade vastu ja reide vastase seisvate osade vastu. Mõlemad on vastase jaoks üllatusrünnakud, mille järel eemaldutakse enne, kui vastane jõuab ennast koguda, et löögiga vastata.
Kui varitsuseks sobivaid kohti on võimalik eelnevalt valida ja ette valmistada, siis reidi korraldamine on tihti ajakriitiline, sest peatunud või mingiks vajaduseks loodud vastase objekt võib olla väga ajutise iseloomuga ja seda ei ole võimalik aegsasti ette näha. Seetõttu tuleb meeles pidada, et kui varitsusi saab korraldada ka vaid baasväljaõppe läbinud üksustega, siis reidides tuleb kasutada hästi kokkuharjutanud üksusi.
HLTs kasutatakse olulisel määral väikeüksuste taktikat (VÜT), mille rakendamine eeldab võitlejatelt julgust, initsiatiivi ja nutikust. Väikeüksuste juhid peavad suutma iseseisvalt lahinguülesandeid planeerida, ette valmistada ja läbi viia. Üksused ise peavad käituma agressiivselt ja piisavalt julgelt, sest liialt passiivsed üksused ei anna tulemust, mida kodumaa maakaitselt ootab.
Hajutatud lahingutegevuses kasutatakse väikeüksusi suuremal maa-alal iseseisvate lahinguülesannete täitmiseks või parvlemise meetodil (vt peatükki 6.4.8 „Parvlemine“). Viimasel puhul jäävad üksused küll iseseisvalt tegutsema, kuid nad tegutsevad sama ülesande raames, näiteks maa-ala varitsustes, pidevalt rünnates vastase üksust igast suunast uuesti ja uuesti.
Moraalselt on igale üksusele võitlus tema varustamis- ja taganemisteedel eriti kurnav – teadmine, et lahinguvarud hakkavad lõppema, lisa loota ei ole ja ka eemaldumistee on tõenäoliselt surmav, ei innusta võitlust jätkama. Kui kaitsev üksus lisab lahingu kulgu õigel hetkel vasturünnakud, on vastase sidususe lagunemine ja paaniline põgenemine kerge tekkima.
3. Modulaarsus ja innovatsioon
Iga allüksus korraldab ennast ise just sellise relvastuse ja vahenditega, mis on tarvilik ja kättesaadav tema ülesannete täitmiseks vastutusalas. Me kasutame kõiki käepäraseid vahendeid. Kus iganes võimalik, ei anna me vastasele ennast sihtmärgiks, vaid ründame teda kontaktita lahingus kaugjuhitavate relvadega, jäädes ise varju.
Vastase eeldatava kontrolli tõttu õhuruumi üle on HLT üks riske suurema üksuse koondatud tegevus. Kompaniisuuruse üksuse koostegutsemine peab seetõttu olema eriti hoolikalt planeeritud ja õigustatud. Isegi terve rühma koosrakendamist tuleks kasutada pigem harva ja vaid sellise sihtmärgi ründamiseks, kus jao jõust jääb väheseks. Seega on HLT igapäevaseks võitlusüksuseks jagu, tihti isegi vaid meeskond (pooljagu).
Tulenevalt pidevast hajutatusest peavad allüksused olema modulaarsed ehk omama erinevaid lahinguvõimeid ka kõige madalamal tasandil. Maakaitsejagu peab katma oma vastutusalas rekke-, ülesande planeerimise, piisava tulejõu, pioneeritoetuse, kaudtule tellimise ja kasutamise, logistika- ning sidevõime. Sisuliselt on jagu ise juba väike lahingugrupp, kuna keskset või erialaallüksuste toetust igapäevaselt tagada on peaaegu võimatu. Jagu peab olema suuteline võitlema omapäi ja lisaks lahingulistele ülesannetele iseseisvalt katma ka oma varude taastamist ja ellujäämist määramata aja jooksul.
Võitlusvõime alalhoidmine hajutatud lahingutegevuses nõuab väga mitmekülgset väljaõpet ja koostöö harjutamist. Seetõttu ei saa allüksused jääda kinni standardlahendustesse kindlate meetodite või määratud relvastusega. Alati tuleb kohaneda muutuvate oludega ja kasutada loominguliselt kõiki relvi ja vahendeid, mis õnnestub kätte saada. Kõik, mis võimalik ja tundub, et võib olla vajalik, peidetakse enne lahingut oma vastutusalasse. Varud on sõna otseses mõttes maa sees allüksuse vastutusalas. Kõik, mis juurde saadakse ja ka vastaselt võetakse, läheb samuti peidikutesse ja leiab kasutamist õigel ajal.
HLTs on olud pidevas muutumises ja kõike muud kui ettearvatavad. Vastane püüab meid leida ja hävitada. Meie ülesanne on see talle võimatuks teha, samal ajal ise teda leides ja vähehaaval kulutades. Võitluses õpivad mõlemad pooled teineteise tegevusmustreid ja nende põhjal loovad plaane teise võitmiseks. Väikeüksustel on suurem eelis olla ettearvamatu ja seda eelist tuleb alati ära kasutada. Varitsuse tegemist tuleks vältida ilmselgelt sobilikes kohtades, kust vastane seda suure tõenäosusega ootab; kontaktist eemaldudes tuleb jälitamine teha vastasele võimatuks kattevaritsuste ja miinidega ning oma paiknemiskohti tuleb tihti vahetada.
Lisaks kordumatute taktikate loomisele tuleb varakult ette valmistada ning võitluses rakendada kõikvõimalikke käepäraseid rekke- ja relvasüsteeme, mis annavad vastase ees eelise ja säästavad oma võitlejate elusid. Head vahendid on kaugjuhitavad lõhkekehad, mida saab ette paigutada või droonidega sihtmärgile juhtida kasutades nii õhku, maad kui ka vett. Juba rahu ajal peame tegema ettevalmistusi, et vastavad süsteemid luua või hankida. Mitmed hiljutised relvakonfliktid on näidanud selliste vahendite suurt tõhusust vastasele kahju tekitamisel, sellal kui oma võitlejate risk jääb sisuliselt olematuks. Seda nimetatakse ka otsekontaktita lahinguks, kus rünnataval ei ole mingit võimalust ründajat vahetult mõjutada.
4. Võrgustatud mitmesuunaline juhtimine
Pidevalt vahetame teavet vastase ja olukorra kohta kõrgema staabi, naabrite ja oma allüksustega. Me ei oota kõrgemalt ülesannet, vaid otsime ise aktiivselt vastase nõrkusi, mida rünnata. Kui tuge on tarvis, võib iga allüksus teha ettepaneku jõudude ühendamiseks, et ülekaalukat vastast ühiselt lüüa.
Hajutatud lahingutegevus ei nõua igapäevaseid ettekandeid oma olukorrast ja pidevat kõrgemat juhtimist. Iga allüksus peab varakult teadma oma vastutusala ja peamist ülesannet – hävita vastast, keda suudad, ja taga enda ellujäämine, et järgmisel päeval taas võidelda. Ei ole mõistlik minna liiga uljaks ja jääda kontakti nii kauaks, et suhteline ülekaal hajub, vastane toibub ja seob meid lahingusse, millest me ei pruugi enam välja saada. Kuigi kestvama lahinguga tõenäoliselt hävitaksime mõne vastase rohkem, kasvab samavõrra risk, et vastane hävitab ka meid.
Hajutatud lahingutegevuses on vähem tihti rohkem, sest sagedased lühikesed varitsused pika aja jooksul eri paikades ajavad vastase sõdurid hulluks ning muudavad nad tõrksaks oma julgeolekumullist välja liikuma. Nii lõhume vastase võitlusvaimu ja sidusust rohkem, kui neid korraga palju hävitades. Surm võib varitseda keda iganes ja kus iganes. Selles võitlusviisis ei ole tähtis tapetute hulk, vaid sagedus. Kasvõi üks vaenlane peab surema iga päev, nagu on öelnud kindral Herem. Seda aga saab teha vaid riske kainelt kaaludes ja ennast säästes pikemaks võitluseks.
Võrgustatud juhtimine toimub naaberallüksuste omavahelise suhtluse ja kooskõlastamiste kaudu. Kui vastase kolonn läbib ühe allüksuse vastutusala, siis annab allüksus sellest teada ka naabritele koos hinnanguga, kuhu kolonn edasi liigub. Naaberalal tegutsev allüksus saab ennast aegsasti valmis seada oma varitsuste korraldamiseks samale vastase kolonnile. Nii jätkub edasi ja edasi, kuni vastast on kulutatud tema nõrkemiseni. Selleks ei ole vaja kõrgemat käsku ega juhtimist, vaid üks allüksus annab lahingu teisele üle allüksuste omavahelises infovahetuses.
Kui vastane on seadnud ennast üles ühe allüksuse vastutusalasse, olgu selleks sideüksus, tagalaüksus või toetusrelvade tugipunkt, siis kutsub maa-ala eest vastutav allüksus naabreid üles koondama jõud selle hävitamiseks. Selleks ei ole tingimata tarvis kõrgema staabi juhtimist, vaid kokkuharjutanud allüksused peavad saama selliseid reide ise planeerida ja kiiresti täide viia. Kõrgemast üksusest küsitakse tuge vaid siis, kui analüüs näitab, et ainult oma jõududega hakkama ei saaks.
5. Territoriaalsus
Maakaitseüksused tegutsevad reeglina oma kodumaakondade piirides, kasutades tugevustena ära head maastiku ja olustiku tundmist ning loodud toetusvõrgustikke. Lahingukompaniide tegutsemisala ulatub aga üle kogu maakaitseringkonna ja neid rakendatakse raskuspunktides maakaitseüksuste territooriumitel.
Maakaitseüksused koosnevad eelistatult sama kodukoha võitlejatest, kes tunnevad hästi üksteist, oma vastutusala ja kohalikku elanikkonda. Nad teavad, kus saab varjuda, kus on head varitsuskohad, kes toetab neid toidu ja põetamisega. Rahuajal tuleb ette valmistada kogu võitluse ja tagamise süsteem. Oma vastutusala leidlik ja põhjalik ettevalmistamine on maakaitseüksuste edu ja ellujäämise võti.
Sõjaohu tekkides viivad allüksused oma varud juba ettevalmistatud peidikutesse, et võidelda ja pidada vastu kaua, sest kunagi ei saa ette teada, kui pikaks sõda kujuneb. Abi ettevalmistustes, kuid eriti sõjaajal, tagavad Kaitseliidu mittevõitlevad liikmed ja tsiviilelanikkond, luues nii unikaalse kolme „V“ koostöö – võitlejad, võimendajad ja võimaldajad.
6. Kolme „V“ koostöö
Võitlejad on vastupidavad tsiviilpoole toetust tagavate võimendajate ja võimaldajate omavahelise koostegevuse tulemusel. Me valmistame ühiselt ette toetusvõrgustikud info ja varude tagamiseks sõjaolukorras ning korraldame nii võitlejate kui ka kogu ühiskonna vastupanu maakaitse ja kogu riigi strateegilise eesmärgi saavutamiseks – Eesti vabastamiseks vastasest.
Taktikalise edu ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks kasutatakse ära varakult loodud toetusvõrgustikke ning kohalikke olusid. Kolm „V“-d – võitlejad, võimendajad ja võimaldajad – moodustavad ühe territoriaalse terviku. Et võitlevate allüksuste tõhusust suurendada, toetavad seda erinevad võimendajate võrgustikud, milleks võivad olla vaatlusvõrgustik, sidevõrgustik, tagalavõrgustik jne. Võimaldajateks on toetav elanikkond, kohalikud omavalitsused ja kõik muud tsiviilstruktuurid, kelle varusid ja oskusi saab ajutiselt kasutada sõjalise tegevuse tõhususe suurendamiseks.
Võimendajad on Kaitseliidu mittevõitlev koosseis, kelle põhiülesanne on luua ja korraldada võimaldajate baasil vajalikke toetusvõrgustikke maakaitseüksustele. Olles saanud vastava väljaõppe, on nende roll tagada maakaitseväelaste pikaajaliseks võitluseks vajalikud tingimused ning olla vahendajaks militaar- ja tsiviilstruktuuride vahel.
Võimendajate ülesanne on kaasata võimaldajaid nii, et viimastele ei saa otseselt teatavaks sõjaliste tegevuste sisu. Sellega tagatakse võimaldajate teadmatuse kaitse juhuks, kui vastane peaks neid üle kuulama. Teise ülesandena peavad võimendajad toetama elanikke ja tsiviilvõime kriiside lahendamisel, et vähendada elanike kannatusi ja hoida ülal vastuseisu võõrriigi okupatsioonile.
Kaitseliidul on oluline roll selle süsteemi ettevalmistamisel ja juhendamisel. Mittesõdivaid liikmeid ja ka mitteliikmetest toetajaid on koolitatud ja ette valmistatud juba rahuajal, kõik kaitseliitlased toetavad nende võrgustike sidususe hoidmist ning kogu ühiskonna vastupanuvõime ehk kerksuse alalhoidmist. Kaitseliidul on alati vastutus ja kohustus toetada põhiseaduse § 54ga kodanikele antud omaalgatusliku vastupanu õigust koolitamise, suunamise ja alahoidmise kaudu.
Territoriaalkaitse reeglid
Alljärgnevad reeglid on kõigi tegevuste alustalad, mida maakaitseüksused peavad järgima ja milleks tuleb valmistuda hajutatud lahingutegevuses tegutsedes.
1. Tunne oma vastutusala, …
… et kasutada ära selle kõikvõimalikke eeliseid ja teada, kus vastast lüüa ja kus ise varjuda.
Igale allüksusele määratakse oma kindel vastutusala. Kaitseliidus kehtib põhimõte, et selleks on võimalikult kodulähedane piirkond. Malev loob ka vähemalt ühe manööverallüksuse (lahingukompanii või -rühm) ja erialaallüksused, mida saab kasutada kogu maakaitseringkonna vastutusalal.
Kõik allüksused õpivad põhjalikult tundma oma vastutusala ja plaanivad varakult kõikvõimalikud tegevused vastase löömiseks ja enda tagamiseks. Vastutusala ei ole ainult maastik; see on ka elanikkond, taristu, varud, tehnika, võtmekohad, varjevõimalused, varjatud liikumisteed, head peidikute kohad, võitluspositsioonid, kaitset vajavad rajatised jne. Võitlejad peavad varakult koguma kogu võimaliku teabe, mis on seotud allüksusele tulevikus seatavate ülesannetega sellel alal.
2. Tunne oma vastast ja iseennast, …
… et teada, keda, millal ja millega lüüa, keda ja millal mitte. Hinda ja arenda oma tugevdamist vajavaid oskusi ja võimeid pidevalt.
Iga maakaitseväelane õpib vastast tundma nii põhjalikult kui võimalik, et tunnetada ette tema käitumismustreid. Vastase käitumise tundmine loob eeldused oma ülesannete edukaks täitmiseks ja aitab oma üksusel tabamatuks jääda. Eesmärk on vastast ise üllatada ja vältida enda üllatamist vastase poolt. Kui vastane on vastutusalas, siis jälgi teda pidevalt ja otsi tema süsteemis nõrkusi, mida saad ära kasutada oma ülesannete täitmiseks. Alati edasta oma kogutud luureandmed ka kõrgemale ja naaberallüksustele, kes seovad sinu alas oleva vastase tegevused suurema luurepildiga.
Tunne ka ennast ja oma kaaslasi, nende tugevaid ja nõrku külgi, ning õppige koos neid tasakaalustama. Allüksuste juhid peavad hoolega valima, kelle nad millistesse ülesannetesse määravad. Eesmärk on kasutada ja kasvatada iga võitleja tugevusi ning kasutada tema oskusi ja eeliseid just seal, kus need annavad kõige tõhusama tulemuse allüksuse ülesande täitmiseks.
3. Haara initsiatiiv, …
… kuid tasakaalusta, et hävitada vastane, keda saad ja suudad, ning samas tagada enda ja kaaslaste ellujäämine, et järgmisel päeval edasi võidelda.
Selles võitluses ei tule kõrgemast staabist iga päev käske ega juhiseid. Kõrgema käsu puudumisel tegutsevad maakaitseüksused püsikäsu ja lõppeesmärgi täitmise nimel – murda vastase tahe meie maad vallutada. Kui kõrgemalt ei ole antud konkreetseid ülesandeid või piiranguid, siis lähtub üksus alati eelnenud juhisest ja püstitab ise endale ülesanded, järgides põhimõtet: tekitada/tekita vastasele võimalikult suurt kahju vähimate oma kaotustega. Kõrgemalt antud käsud peavad keskenduma eesmärgile, mis on tarvis saavutada, ega tohi üksuste tegevust piirata rohkem kui tingimata vajalik. Teisalt kaalub kõrgemalt saadud ülesanne alati üles enda planeeritud ülesande ja allüksus teeb kõik mis võimalik selle täitmiseks.
Võti on õige tasakaalu leidmises ülesande täitmise ja üksuse jätkusuutlikkuse tagamise vahel. Olulised on siin initsiatiiv ja enesedistsipliin. Initsiatiivi kasutatakse pidevalt vastase nõrkuste kohta info kogumiseks ja talle kahju tekitamiseks. Enesedistsipliin seisneb nii julgestusmeetmete ranges järgimises kui ka võitlejaid säästvas võitlemises.
4. Löö ootamatult ja eemaldu enne vastase toibumist, …
… et mitte lasta tal sind hävitada.
Maakaitseüksused võitlevad reeglina lühikesi, kuid kahjustavaid lööke sooritades. Ära lase ülekaalukal vastasel ennast kontakti siduda ja hävitada. Löö vastast valusalt sinna, kus ta kõige vähem ootab, ja eemaldu, enne kui ta toibub. Kus iganes võimalik, väldi paigalejäämist ja ole pidevas liikumises.
Kui vähegi võimalik, tuleks lähivaritsusele eelistada kaugvaritsust, mis võimaldab kergemini ja varjatult lahingukontaktist eemalduda. Varitsustes tuleb kasutada mitmekihilisi ja -suunalisi kombinatsioone, mis ei lase vastasel sihtmärgile keskenduda ja annavad seeläbi võimaluse end lihtsamalt kontaktist lahti rebida, aga ka vastasele rohkem kahju tekitada.
Lähivaritsusi tee selliste vastase üksuste vastu, mille vastupanu suudab allüksus esimese hooga hävitada, ning sellisel juhul, kui varitsus on vajalik kas vastase kohta luureandmete kogumiseks, vangide võtmiseks, omade vabastamiseks või enda varude taastamiseks.
5. Võitle nii koondatult kui vajalik, liigu ja paikne nii hajutatult kui võimalik, …
… et mitte anda ennast vastasele sihtmärgiks.
Hajutatud lahingutegevus hõlmab peamiselt kolme liiki lahinguülesandeid: reke, varitsused ja reidid. Enamik ülesandeid täidetakse jagude ja isegi meeskondadega. Kui vaja, siis otsustavaks reidiks koonduvad jaod rühmadeks, rühmad kompaniiks. Pärast ülesande täitmist liigutakse jälle lahku, et vältida vastasele sihtmärgiks saamist. Paikne ka puhkealadel võimalikult väikeste gruppidena, et mitte anda vastasele märgatavat sihtmärki, kuid samas piisavalt tugevana, et ennast lahti võidelda vastase käest, kes võib üksusele peale sattuda.
6. Väldi tegevusmustreid ja ole leidlik, …
… et üllatada vastast ning kaitsta ja tagada ennast.
Oma tegevustes püüa vältida korduvaid mustreid, et vastast pidevalt üllatada. Vaheta rünnakupaiku ja -aegu, liikumisradu, rutiine ning majutuspaiku. Ka vastane õpib meie käitumist tundma ja kui me sageli samamoodi tegutseme, suudab ta peagi meid ennetada ja üllatada. Ole leidlik ka kõigi saadaolevate varude ja toetajate pakutava abi kasutamisel. Lähene loovalt ja kaalu hoolikalt, mida saab kasutada asendusena, kui täpselt vajalikku asja või lahendust ei ole. Õpi rahu ajal, mida saad kasutada oma tagamiseks loodusest, mida hüljatud või kahjustatud tehnikast, milliste omadustega toetajaid võib sul tarvis minna jne. Mõtle alati kaugemale kui tänane ja homne, püüa analüüsida, mida on vaja tulevikus erinevate stsenaariumite puhul. Loo vajalikud sidemed ja juhenda võimendajaid juba varakult.
7. Toeta naaberüksusi, kaitseväe teisi üksusi, liitlasi ja tsiviiljõude, …
… et tagada ühine pingutus missiooni täitmiseks. Koostöö tulem on suurem kui üksikute pingutuste summa.
Maakaitseüksused teevad alati koostööd omavahel, kaitseväe teiste osadega ja liitlaste üksustega. Maakaitseüksused toetavad teisi oma vastutusalas värskete luureandmetega vastase ja maastiku kohta; üksuste juhendamisega nende liikumisteel, võtmekohtade julgestamisega; liikuvuse tagamisega oma võimaluste piires; pettetegevuste korraldamise ning vastast aeglustavate ja kulutavate varitsuste korraldamisega.
Üksused, kelle vastutusalas ei ole otsest sõjategevust või selgelt eristuvaid vastase võitlejaid, toetavad politseid, päästjaid, kohalikku omavalitsust ja teisi tsiviiljõude oluliste objektide julgestamisel, korra tagamisel ning elanikkonna kaitse ja pääste korraldamisel. Ülekaaluka vastase (manööverüksus, luureüksus, dessant) saabumisel vastutusalasse lähevad võitlejad üle oma ettevalmistatud sõjaliste ülesannete täitmisele.
8. Tegutse alati õiguspäraselt, eetiliselt ja moraalselt, …
… et tagada elanikkonna ja liitlaste toetus ning usaldus. Salvesta tegevused, et tõendada oma õigsust ja võidelda propaganda vastu.
Maakaitseväelased peavad kinni pidama sõjaõiguse normidest ja Eesti seadustest. Tunne lahingureegleid võitluses vastasega ja isegi kui tema neist kinni ei pea, on oluline, et meie ei laskuks tema tasemele. Kogu maailm vaatab pealt ja valib poole selle järgi, kes väärib poolehoidu. Meedia on igal pool ja ükski tegu, mis sa teed vastase vastu, ei jää varjatuks. Alati filmi ja pildista oma tegevusi, kuid nii, et ei sea ohtu oma julgeolekut. Esiteks on see tõestus, et teed asju reeglite järgi, kui vastane peaks oma rahvale ja maailmale väitma vastupidist. Teiseks on see infovõitlus, mis näitab meie rahvale ja maailmale, et võitleme vastu ja vastane on võidetav. Kolmandaks on see luureteave ja ka õppematerjal, kuidas edaspidi paremini võidelda.
9. Loo jätkusuutlikkus, …
… et peaksid vastu ka pikas sõjas.
Tagamine ja varustamine toimub ettevalmistatud ja ettepaigutatud varude põhimõttel. Üksused plaanivad ja loovad varakult varustuse hoiukohti ning peidikuid enda varustamiseks kogu vastutusala ulatuses. Rahu ajal valitakse peidikute kohad lähtuvalt plaanitud ülesannetest. Peidikud täidetakse varudega sõjavalmidusse minekul. Kus iganes võimalik, tuleb vältida suuri logistilisi vedusid, sest need on vastase jaoks olulised sihtmärgid. Hoiukohad ja peidikud aitavad üksusel kergema varustusega ja kiiremini liikuda planeeritud positsioonide vahel, tugevdades üksuse ellujäämisvõimet. Väikeüksuste peidikuid ei registreerita tsentraalselt, et vältida andmete vastase kätte sattumist.
Üksused kasutavad rahu ajal ettevalmistatud kohalike toetajate ehk võimendajate ja võimaldajate tuge luureteabe hankimiseks ja tagavates tegevustes (varjamine, toiduvarude täiendamine, haigete ja haavatute põetamine, evakuatsioonid jne). Seejuures ei tohi neid inimesi ohtu seada. Kasuta ära ka võidetud vastaselt võetud relvi ja varusid.
10. Säästa elanikke kannatustest ja toeta neid, …
… et tagada nende toetus sulle ja riigile.
Iga maakaitseväelane teeb kõik endast oleneva, et säästa, kaitsta ja abistada elanikke. Elanike suhtumisest sõltub eelkõige võimaldajate olemasolu, mis on aluseks maakaitseüksuse kestmisele pikas võitluses. Elanike kui riigi kõige olulisema vara kaitsmine kahjustamise ja hävingu eest on meie kõrgeim eesmärk, sest kui pole enam rahvast, siis pole ka riiki.
Maakaitse põhiülesanded territoriaalkaitses
Selleks, et vastast edukalt kulutada ja saavutada kõrgem eesmärk – vastase heidutamine ja tagasitõrjumine –, peavad maakaitseüksused valmistuma järgmiste põhiülesannete täitmiseks.
- Reke (varem kohaluure) ja seire (reconnaissance and surveillance) on nõutud informatsiooni kogumine vaatluse ja kuulamise teel ettenähtud ajaks vastase ja maastiku kohta vaadeldavast huvipiirkonnast, et kinnitada, muuta või tühistada pealiku plaan järgneva ülesande elluviimiseks, või selleks, et täita kõrgema pealiku luureteabenõudeid.
- Varitsus (ambush) on üllatusrünnak varjatud positsioonilt liikuva või ajutiselt peatunud vastase vastu eesmärgiga kiirelt hävitada vastase elavjõudu, tehnikat ja varusid; võtta vange, vabastada isikuid või hõivata vastase varusid.
- Rekketõrje (counter-reconnaissance) on vastase rekke- ja nurjegruppide leidmine ja hävitamine eesmärgiga takistada vastasel koguda luureandmeid või nurjata oma üksuste tegevust.
- Reid (raid) on üllatusrünnak vastase positsioonile või rajatisele (objektile) planeeritud eemaldumisega pärast ülesande täitmist, et hävitada vastase elavjõudu ja varusid või tuua objektilt ära olulist materjali või isikuid.
- Pettetegevused (diversioon, diversion) on mõeldud vastase kõrvale juhtimiseks tema planeeritud kursilt või tegevustelt või siis tema tähelepanu eemale suunamiseks sellest kohast tema süsteemis, kus on tarvis tekitada nõrkus.
- Nurjetegevused (sabotaaž, sabotage) on vastasele eeliseid andva taristu ja süsteemide kahjustamine, mida vastane peab turvaliseks, et nõrgestada vastase sõjapidamisvõimet, kahjustades või hävitades materjale jt vahendeid, rajatisi ja isikuid või suunates isikuid ja vahendeid kõrvale nende plaanitud liikumisteest.
- Julgestamine (security) on määratud objekti, maa-ala, liikumistee või isikute kaitsmine vaenulike mõjutuste eest, et tagada objekti eesmärgipärane toimimine, isikute ohutus või siis võimaldada ala või liikumisteed ohutult kasutada.
- Kontroll-läbilaskepunkt, KLP (traffic checkpoint, TCP; vehicle check point, VCP) on väravas, teel või tänaval asuv julgestatud piirkond, milles allüksus kontrollib isikute ja sõidukite liikumist eesmärgiga tõkestada nende isikute läbipääs, kellel ei ole alale sisenemise õigust, või tabada kahtlustatavaid isikuid.
Ülaltoodud ülesannete loetelu pole kindlasti ammendav. Siiski, mis iganes muud ülesannet on üksusel tarvis täita, on nende teostamise oskus õpitud juba põhiülesanneteks valmistumise käigus. Vaja on vaid kombineerida erinevaid tehnikaid.
Lisaks peavad lahingukompaniid (LaKo) olema valmis osalema ka konventsionaalsetes ülesannetes kaitsvate ja pealetungitegevustega nii kaitseväe ja liitlaste üksuste toetuseks kui ka iseseisvalt.
Põhiülesannete detailsemaid kirjeldusi ja sooritamise tehnikaid vaata osas 6, „Põhiülesanded“.
Kokkuvõte
- Eesti sõjaline kaitse põhineb Eesti Kaitseväe ja liitlasvägede ning Kaitseliidu baasil loodud maakaitseväe kombinatsioonil.
- Lahingutegevuses on maakaitseüksuse püsiülesanne vastase järjepidev kulutamine.
- Hajutatud lahingutegevus (HLT) on territoriaalkaitse peamine võitlusviis, milles rakendatakse manöövervõitluse põhimõtted – suuremast vastasest tuleb olla tempokam, vältida tema tugevusi ning lüüa teda tema nõrkuste kaudu.
- HLT eesmärk on vastase jõudude järjepidev füüsiline ja moraalne kulutamine
