See peatükk keskendub peamiselt jalgsi liikumisele, mis on hajutatud lahingutegevuses tavapärane. Kui vastaseohuga alal liikuda masinatega, siis kasutada selliseid, mis sulanduvad massi, ja hoida n-ö madalat profiili, et mitte tähelepanu äratada. Klassikalised sõjaväemasinad on seega pigem välistatud.
Taktikalisest liikumisest üldiselt
Taktikalisele liikumisele ehk rännaku planeerimisele ja täideviimisele tuleb pöörata sama suurt tähelepanu kui lahingutegevuselegi.
a. Planeerides rännakut, peavad juhid silmas pidama:
- olukorrateadlikkust,
- hajutatust,
- julgestatust,
- varjet ja varjatust,
- kiirust ja peatusi (asukoha kontrolliks ja puhkuseks),
- tuletegevuse piiranguid,
- manööverdusruumi,
- juhtimise ja koostöö võimalikkust.
Rännakust lähemalt
Teekondi plaanides tuleb põhiteekondade kõrval ette näha ka varuteekonnad, kogunemispunktid üksuse hajumise korral ja kaudtuletoetus üksuse kaitseks alati, kui see on saadaval.
Nii liikumisel kui peatudes on soovitatav suundade osutamisel üksusesiseseks orienteerimiseks kasutada kellatabelit. Liikumissuund on alati kellatabeli 12, seljatagune 6, vasak tiib 9 ja parem 3. See võimaldab suundi paremini täpsustada. Kellatabel on lihtne ja kiire moodus kogu üksuse suunamiseks, eriti hädaolukorras.
Kõik rännakud peavad olema võimalikult varjatud, et tagada oma üksuste julgeolek ja järgneval ülesandel vastasele üllatus. Jalgsi liikuv üksus ei kasuta tavaliselt teid, millel on võimalik liikuda masinatel, vaid jääb maastiku varju, v.a linnaoludes. Kõiki sõidetavaid teid käsitletakse ohualadena ja need ületatakse kiiresti oma julgestuse katte all. Samuti ei ole soovitatav kasutada sihte ega metsaradu, sest ka need võivad olla vastase vaatluse all ja oht sattuda varitsusse on tunduvalt suurem kui metsas liikudes.
Liikumisel või peatumisel on igal võitlejal oma vaatlus- ja laskesektor. Sõltumata üksuse suurusest katab üksus kogu oma ümbruse vaatlusega, olles valmis koheselt tuld avama igas suunas, kust ähvardab oht. Iga võitleja peab samas tunnetama lisaks oma vaatlussuunale ka naabervõitlejate vaatlussuundi ja alati enda sektorit vastavalt kohendama, et ei tekiks vaatlusega katmata ala.
Lahinguolukorras on võitlejate relvad alati laetud, padrun rauas ja kaitseriiv peal. Reageerides vaenulikule kontaktile, peab iga võitleja suutma vastutuld anda piltlikult öeldes sekundi murdosa jooksul, kuid kunagi ei tohi põhjustada sellega ohtu kaasvõitlejatele ega tsiviilisikutele.
Liikumistel ja peatudes on võitlejate keskmine vahemaa viis sammu, avatumal maastikul rohkem, tihedas võsas ja pimedas vähem.
Jalgsi metsas liikuva üksuse realistlik liikumiskiirus on keskmiselt 1 km tunnis, pimedas 0,5 km tunnis. Lisa planeerimisel varuaega, kui on vaja läbida raske maastik, nagu rabane ala, väga tihe võsa jms.
b. Rivistuse nõuded
Rivistused on võitlejate paiknemine liikumisel üksteise suhtes. Jaod ja rühmad kasutavad rivistusi kontrolliks, julgeolekuks ja paindlikkuse tagamiseks.
- Kontroll. Igal võitlejal on rivistuses kindel koht ja ta näeb oma meeskonna pealikut. Meeskondade pealikud näevad jaopealikut. Pealikud kontrollivad oma allüksusi käemärkidega. Jaopealik liigub alati seal, kust tal on kõige parem ülevaade jao liikumisest.
- Julgeolek. Iga rivistus peab alati tagama 360kraadise julgestuse ja võimaldama alustada tuletegevust vastase vastu igas suunas minimaalse ajakuluga.
- Paindlikkus. Rivistused ei ole paraadid maastikul. Allüksused peavad säilitama paindlikkuse, et olukorra muutudes oma rivistust käigult muuta. Harjutatud rivistused lubavad sõduritel täita kontaktidrille kiiremini ja annavad neile arusaamise, kus asuvad ja mida teevad samal ajal nende juhid ja kaaslased.
Liikumisrivistused
Põhilised praktilised jao liikumisrivistused on järgmised.
a. Järjestik
Parim kontroll ja kiirus, kuid ette ja taha suunatud tulejõud on nõrk. Sobib kasutada raskel maastikul ja pimedas, kus silmside on väga piiratud (võib vaja olla vähendada võitlejate vahemaid käeulatuseni). Samuti eelistatud liikumiseks tiibmanöövri sooritamisel.
b. Noolepea
(Tegelikult topeltnoolepea ehk meeskondade noolepead) – kiirus ja kontroll on hea, kui on hästi harjutatud. Parim tulejõud koheselt igas suunas. See on kõige eelistatum ja julgestatum liikumisviis maastikul. Olukorrast sõltuvalt võib tulemeeskondade grupeering olla teistsugune kui joonistel näidatud. Näiteks kuulipildurite lisapaariga tugevdatud jaos moodustab kuulipilduripaar keskel koos jaopealiku ja sidemehega omaette noolepea.
NB! Meeskondadel on oluline hoida piisavat vahemaad, et säilitada kontakti korral manöövrivabadus. Esimese meeskonna ja jaopealiku vahe peaks olema sõltuvalt maastikust ja nähtavusest 15–25 m ning teise meeskonna kaugus jaopealikust ca 10–15 m.
c. Ahelik
Kõige aeglasem liikumine ja kõige raskem kontroll. Suur tulejõud ees- ja tagasuunas, külgedel piiratud. Kasutatakse rünnakurivistusena ja maa-ala kammimisel. Ei sobi pidevaks rännakurivistuseks.
d. Malelaud
Kasutatakse liikudes asulate ja linnade tänavatel, kuid ka halva nähtavusega või raskesti läbitaval maastikul (minnakse käigult noolepeast üle ja tingimuste paranedes noolepeasse tagasi). Hea kiirus ja kontroll. Madalate ja hajutatud hoonete vahel liikudes on vaatlussuunad väljapoole, kõrgete hoonete vahel vaadeldakse rohkem risti ja üles, et ei üllatataks kõrgematelt korrustelt.
NB! Ära kunagi pane liikumisel esimeseks kuulipilduripaari, vaid hoia neid reservis ja kontakti korral kasuta ainult siis, kui tõesti väga vaja. Kuulipilduja on 50% jao tulejõust ja seega vastase jaoks eelissihtmärk. Vaata ka kuulipilduja kasutamist kontaktidrillide juures.
 Liikumine avatud tänaval, madalate hoonete vahel, teel |  Liikumine kõrgete hoonete vahel (Jälgida üles!) |
Metsas liikumine kogu rühmaga koos on kohmakas, aeganõudev ja keeruliselt kontrollitav. Rühmapatrulle sooritades on mõistlik liikuda jagude kaupa piisava vahemaaga üksteise vahel, kuid olles valmis toetama ootamatusse tulekontakti sattunud naaberjagu. Rühma juhtkond ja juurde antud erialaspetsialistid jaotuvad eraldi liikuvate jagude juurde tugevdusteks. Jagude või meeskondade kaupa liikudes saab rühm kokku alles VKPs (vt ka peatükke 5.3. „Üksuste ühinemine“ ja 3.5.5. „Viimane kogunemispunkt“).
Liikumine hädaolukorras
Linnakeskkonnas peaksid võitlejad kandma endaga kaasas raha, esmaabivahendeid, taskunuga ja veidi toitu. Kaitseks keskkonna eest on kasulik kanda mitut kihti tsiviilrõivaid (seda saab vajaduse korral kasutada ka välimuse kiireks muutmiseks). Lisaks peaks olema tulemasin, taskulamp ja veepudel. Need esemed peaksid olema vastase julgeolekujõudude silmis usutavad. Näiteks kui teil on tulemasin, peaks olema ka sigaretipakk. Väikese LED-valgustiga võtmehoidja torkab vähem silma.
Välitingimustes peaksid võitleja varustusse kuuluma järgmised esemed: kompass, soojad rõivad, valgusti, esmaabivahendid, tulemasin, riideparandusvahendid, vesi, toit ja ööbimistarbed.
Ellujäämisvahendid on raske valik. Üldiselt tuleb mõelda neist kui kolmest kihist.
- See, mida sa kannad tavalise rõivastusena. Need on lihtsad asjad, mida sa alati kaasas kannad ja mis ei tohiks vastases kahtlust äratada ka läbiotsimisel.
- Kerge varustuse kiht. Kui võitlejad ründavad, siis nad tõenäoliselt kannavad kuuli- või killuvesti. Linnakeskkonnas kannavad võitlejad samuti oma rünnakuvarustust. Seda võib peita näiteks paksude või ülemõõduliste rõivaste alla, maskeerida end seljakotiga üliõpilaseks, portfelli/arvutikotiga ärimeheks, seljakotiga rattakulleriks, pakendiga kaubakulleriks, tööriistakotiga hooldustöötajaks, toidukoti või kitarrikohvriga kodanikuks, käekotiga naiseks jne. Selliselt varjab võitleja ennast, et jõuda asustatud keskkonnas kahtlust äratamata plaanitud positsioonile enne rünnakut.
- Raskevarustus. Metsas on selleks seljakott kõigi ellujäämiseks vajalike asjade ja varustusega. Asjad ja relvad, mis igapäevaselt kasutuses ei ole, hoiustatakse peidikutes.
Igal kihil on omad probleemid, peamiselt on nendeks vastupidavus ja liikumine. Eestis on keeruline liikuda läbi riigi raske seljakotiga, eriti vaenulikul territooriumil. Linnakeskkonnas ei sulandu suur seljakott samuti. Linnas saavad võitlejad kasutada peidikuna sõidukeid, tehnorajatisi ja mahajäetud kortereid või hooneid. Seljakott võib olla pakitud ja turvakontrolliks valmis nagu tavaline reisikott. Sõidukis mujal võib olla varjatud otstarbega varustust ja relvastust. Kui pead sõiduki maha jätma ja ei jõua hädaolukorras oma varustust kaasa võtta, siis selleks olgu ettevalmistatud peidikud asendusvarustusega.
Hädaolukordadeks on hea omada väikest ellujäämiskomplekti, kus on puhas kaart, millel olulised kohad on meelde jäetud, ja väike kompass. Mõistlik on õmmelda see väike pakk riiete voodri vahele.
Transpordivahendite kasutamine
Allüksus peab kasutama transpordivahendeid võitlejate, relvade ja varude liigutamiseks. Hajutatud lahingutegevuses kaasnevad sõidukite kasutamisega olulised riskid, mida pealikud peavad kaaluma ja tegema kõik nende riskide maandamiseks.
Süvaalas ehk vastase tagalas tegutsedes ei saa kasutada militaarprofiiliga sõidukeid, sest need ei sobitu keskkonda. Mõistlik on kasutada tsiviilmasinaid, neid vastavalt vajadusele ümber kohandades. Eelistatud on maastikuvõimelised sõidukid (maasturid ja pikapid), mida saab kasutada ka metsaoludes lahinguülesannete toetamiseks ja positsioonide vahel liikumiseks. Varjates sõjaväelist profiili, saab tsiviilmasinatega turvalisemalt teha oma haavatute ja haigete, kuid ka logistilisi vedusid.
Kasuks tulevad ka maastikumootorrattad, ATVd, UTVd ja bagid just rekke ja toetuse ülesannetes. Nende jälg õhust on väiksem, samas ei saa neid kasutada teedel, kus on võimalik vastase vaatlus; nad ei sulandu keskkonda.
Sõidukeid kasutada on alati kõrgendatud riskiga, sest vastane püüab kontrollida teid, kuid samuti teostab ta droonide abil pidevalt vaatlust õhust ja püüab tuvastada kõikvõimalikud kahtlased liikumised. Suurimad proovikivid vastase tagalaalas on oma sõidukite sulandamine tsiviilliiklusse ja sõidukite varjamine metsas droonide eest. Omade tagalaalas tegutsedes võib kasutada ka veoautosid, busse jne, kuid ka siis tuleb olla igal hetkel valmis tegutsema vaenuliku rünnaku vastu.
Maakaitseallüksus kasutab sõidukeid peamiselt kolmes olukorras:
- oma vastutusalas pikki vahemaid liikumisel;
- ülesandel positsioonide vahetusel ja kiirel eemaldumisel;
- varude ja kannatanute liigutamisel suuremate vahemaade taha.
Ajal, mil sõidukid ei ole kasutuses, tuleb nad peita avastamise eest nii maapinnalt kui ka õhust.
Sõidukite kohandamine ja kasutamine maakaitseks
Enamasti on maakaitseallüksusel kasutada soomustamata sõidukid. Seetõttu ei saa sõidukil liikudes jääda vastasega kontakti, vaid alati tuleb kontakti juhuks plaanida kiire eemaldumine sõidukitel, kasutades vajadusel mahasuruvat tuld ja teineteise katmist. Tasub kaaluda sõidukile kiirelt paigaldatava ja eemaldatava kuulipilduja kinnitamist (sobib eelkõige pikapile).
Sõiduki meeskonda peaks kuuluma 3–4 võitlejat koos varustusega. Peamine sõidukijuht peab olema heade sõiduoskustega nii raskel maastikul, lumes kui ka hädaolukorras. Kõrvalistuja ülesanne on lugeda kaarti ja pidada sidet teiste masinatega. Ülejäänud on julgestajad ja valmis ootamatul kohtumisel vastasega avama koheselt mahasuruvat tuld. Julgestajad peavad jälgima ka õhku, et avastada vastase lennuvahendeid.
Alati kinnita oma varustus sõiduki külge kas nööriga, kasutades kiirpäästetavat sõlme, või koormakummidega. Pole vahet, kas masin on lahtine või kinnine. Kiires olukorras võib lahtine varustus sõidukist välja kukkuda või vigastada võitlejaid selle sees.
Hoia alati käepärast ettevalmistatud slepiköit. Kui masin saab tabamuse mootorisse või ütleb muul põhjusel üles, siis peab kiirelt saama ta sleppi kinnitada, et ohtlikust alast kogu varustusega välja liikuda.
Sõidukeid kasutades peab sul olema peidetud kütusevaru, kuid kaasas ka lisakanister kütusega. Veendu, et sul on korras varuratas, vajalikud tööriistad, labidas ja kirves kinnijäämise korral väljaaitamiseks. Kui võimalik, siis kohanda elektrisüsteemi nii, et saaksid masinat kasutada ilma ühegi tuleta, sh armatuurituledeta. Sõita saad ka öövaatlusseadmega.
Masinaid kasutades järgi alljärgnevaid reegleid:
- ära kunagi peatu kahtlustäratavas kohas või eseme juures, mis võib olla lõhkekeha;
- igal peatumisel tee esimese asjana 5–25 m ümbruse kontroll;
- liikluses liikudes jää märkamatuks, ära torka silma;
- ära kiirusta kunagi rohkem, kui sõidukijuhi võimed ja oskused lubavad;
- peatudes või parkides jäta sõiduki nina alati suunda, kuhu plaanid edasi liikuda;
- tea teekonda ja hoia teisi masinaid silmas, anna kohe teada, kui ise kadusid rivistusest või kadus sinu tagumine masin;
- hoia plaanitud vahet liikumisel ja ka peatustes, jäta manööverdamisruumi;
- rünnaku alla sattudes ja masina liikumiskõlbmatuks muutudes liigu sellest eemale, sest sõiduk on „kuulimagnet“ – varitsejad lasevad suuremat märki instinktiivselt;
- ära hoia sõidukis midagi, mis võib anda üles sinu, su kaaslased või sinu ülesande;
- valmista masin ette mahajätmise korral hävitamiseks näiteks fosforgranaadi või süütepudeliga, nii ei saa vastase uurijad koguda sellest sinu kohta andmeid (DNA, sõrmejäljed).
Kontaktidrillid masinatel
Kohtudes ootamatult vastasega, annab kohene kuulipildujatuli tihti hetkelise suhtelise ülekaalu, mis võimaldab teistel sõidukitel ringi keerata. Kui teine sõiduk on ennast ringi pööranud, avatakse kattetuli sellelt, et võimaldada esimesena kontaktis olnud sõidukil tagasi keerata ja järgmisele positsioonile tõmbuda.
Põhimõte on sama, mis jalgsi kontaktist lahtirullimisel. Pidevalt vaheldumisi kattetuld vastasel hoides eemaldu lähima kurvi või ristmiku varju, taasta esialgne liikumisrivistus käigult ja jätka planeeritud varuteekonnal.
- Varitsuse avastamine või kahtlus enne hävitusalasse jõudmist:
- raadiokäsklus: „Kõik stopp! Varitsus ees vasakul/paremal/ees!“;
- kõik jalastuvad masinatelt, ringkaitse ja valmisolek kattetuleks võimalikule varitsuskohale;
- külgjulgestused ja vasturünnakugrupp lähenevad jala ja varjatult võimalikule varitsuskohale tiibadelt, julgestuspealik juhendab;
- kui varitsust ei ole, naasevad kõigepealt oma masinatele ja positsioonidele ala kontrollinud saategrupid, siis teised, ja jätkatakse liikumist;
- kui alas on varitsus, siis surutakse see kattetulega maha (reageerimine kontaktile);
- kui varitsus on võidetav – kiirrünnak ja vastase hävitamine;
- kui varitsus on liiga tugev, annab pealik käsu masinad ringi pöörata ja alustada liikumist tagasi;
- saategrupid kontaktis katavad tulega, kuni konvoi on saanud tagasi liikuma, eemalduvad üksteist kattes oma masinateni ning liiguvad konvoile järele (eemaldumisdrill, kattesuits);
- julgestuspealik määrab uue teekonna.
- Varitsus ilma teeblokita:
- raadiokäsklus: „Gaas põhja! Varitsus vasakul/paremal!“;
- kõik masinad kiirendavad hävitusalast välja ja avavad samas vastutule varitsuse suunas;
- olles ca 1 km eemal, teeb pealik peatuse ja tehakse reorg;
- kui ilmneb, et keegi jäi maha, saadab pealik osa saatemeeskonnast tagasi varitsuse kohta kontrollima ja mahajäänuid ära tooma.
- Varitsus teeblokiga:
- raadiokäsklus: „Kõik stopp! Varitsus ees vasakul/paremal/ees! Jalastuda, jalastuda, jalastuda!“;
- kõik väljuvad kiiresti masinatest, kontaktis olevad võitlejad avavad agressiivse vastutule;
- pealik korraldab kontaktist vabade meeskondadega kiirrünnaku varitsuspositsioonile;
- pärast kontakti reorg kohapeal ja jätkatakse liikumist.
- Varitsus kolonni keskel, masin liikumisvõimetu, teeblokki pole:
- sama tegevus, mis varitsuses teeblokiga, kõik stopp, jalastuda ja vastane maha suruda;
- liikumisvõimetu masin pannakse eessõitva sõiduki sleppi;
- kui pukseerimine ei ole võimalik, siis masin süüdatakse (NB! Ettevaatust plahvatusohtliku kaubaga);
- pealik otsustab, kas korraldab kiirrünnaku või käsib kolonnil kattetule all välja liikuda.
- Vastase õhuvahend:
- raadiokäsklus „Õhuoht! Varjuda!“;
- kõik masinad püüavad kiiresti teelt maha keerata ja hajuda eri suundadesse puude varju; kui ollakse lagedal, siis gaas põhja, esimese metsatukani ja varjumine sinna;
- kõik jalastuvad ja hargnevad;
- õhuvahendi rünnaku või ilmse rünnaku korral koondtuli õhuvahendi pihta (vt peatükki 4.11. „Tegevus ohu korral õhust“).
Jälgede maskeerimine ja paiknemine masinatega
Sõidukitega teelt välja liikudes ja talvel lumega jäävad maha jäljed, mis on õhust kergesti märgatavad. Mahasõitmisel otsi varjatud kohti, tee eksitavaid jälgi, kui vaja, ja liigu varju eelmise sõiduki jälgedes. Nii vähendad võimalust, et sind avastatakse jälgede järgi.
Paiknemisel paiguta masinad hajutatult võimalikult suurte võradega puude alla, kata kapott termokattega ja masin ise maskeerimisvõrguga. Täienda maskeeringut kohaliku taimestikuga. Ära jäta sõidukeid järelevalveta, et keegi ei saaks neid mineerida ja et teaksid, kui juhuslik tsiviilisik on masina avastanud. Viimasel juhul pead viivitamatult asukohta vahetama.
Kui masinaid pole pikema perioodi jooksul tarvis, peida need korralikult. Otsi looduslik lohk või mahajäetud heinakuhi eemal teedest ja aladest, kuhu keegi võiks sattuda, ja maskeeri masin põhjalikult.
Kokkuvõte
- Hajutatud lahingutegevuses liigutakse peamiselt jalgsi. Kui, siis kasutatakse masinaid, mis sulanduvad massi.
- Kõik rännakud peavad olema võimalikult varjatud, et tagada oma üksuste julgeolek ja järgneval ülesandel vastasele üllatus.
- Jalgsi liikuv üksus ei kasuta tavaliselt teid, millel on võimalik liikuda masinatel, vaid jääb maastiku varju, v.a linnaoludes. Samuti ei ole soovitatav kasutada sihte ega metsaradu.
- Jagu noolepeas
- Jagu järjestikus
- Jagu ahelikus
