Peatükk 8.1 (Maakaitse käsiraamat)

Elanikkonna toetus

Hajutatud logistika

See osa annab ülevaate võitluse ja ellujäämise tagamise valdkonnast ning pakub praktilisi soovitusi. Sõjas on võitlemise ja logistika tasakaal arvestuslikult 50 : 50. Kehva logistilise planeerimise või ettevalmistusega jääb võitlus lühikeseks ja ellujäämine muutub keeruliseks. Arvesta hoolikalt välja vajalikud kogused lahinguvarudeks ja elutegevuse tagamiseks ning valmista ennast ette nii vara kui võimalik. Eesti pinnal võideldes on meil eelis õigel ajal varusid ette vedada ja vastavalt plaanile paigutada. Tuleb arvestada, et sõja ajal on logistiliste lisavedude korraldamine keeruline, kui mitte võimatu, eriti vastase selja taha.

Enne hajutatud logistikasüsteemi kirjeldust vaatleme, millised on kogu riigi võimalikud varude allikad kriisi- ja sõjaajal. Nii võitlejatele kui elanikkonnale vajalikud varud tulevad järgmistest allikatest:

  • Eesti Varude Keskuse hallatavad strateegilised varud (kütus, kuivtoiduained, ravimid, sularaha jms);
  • kaitseväe varud (relvad, laskemoon, lõhkeained, toidupakid, varustuselemendid jms);
  • Kaitseliidu varud (samasugused nagu kaitseväe omad);
  • ettevõtete varad ja toetus (transport, materjalid, rasketehnika, toiduained, kütus jms);
  • elanike varud ja toetus (vesi, toit, meditsiin, majutus, hoiustamine, transport jms);
  • mahajäetud varad (tehnika, varuosad, materjalid, toit jms);
  • vastaselt võetud varud;
  • välisabi;
  • sõltumatud abiorganisatsioonid (NGOd).

Strateegilised varud on mõeldud elanikkonna ellujäämise tagamiseks. Kaitsevägi ja Kaitseliit ladustavad oma ülesannete täitmiseks rahuajal ette piisava varu vähemalt esialgseks autonoomseks tegutsemiseks. Ettevõtete ja elanike varade ja teenuste kasutamise kord on loodud sundkoormiste seaduse alusel, juhendid täpsustuvad aja jooksul. Igal juhul peab maakaitsja arvestama, et nii ettevõtte kui elanike vara on nende oma, ja selle kasutada või tarvitada küsimine peab olema täiesti hädavajalik olulise ülesande täitmiseks. Iga maakaitsja vastutab seaduse ees õigustamata põhjusel tsiviilvara või teenuse sundkoormamise eest, seega ei tohi seda teha kunagi kergekäeliselt.

Mahajäetud varad ja varud, nagu evakueerunud või hukkunud isikute sõidukid, relvastus, toit jms on nii-öelda hall ala. Seaduslikult kuuluvad need ikkagi kas evakueerunud isikule või tema pärijatele. Kui luba küsida ei saa, siis igal juhul tuleb allüksusel mahajäetud vara ja varude kasutuselevõtt kirjalikult fikseerida ja hiljem edastada andmed kõrgemasse staapi.

Vastaselt võetud varud ja välisabi on põhjalikumalt kirjeldatud allpool.

Sõltumatud tsiviilabiorganisatsioonid (non-governmental organizations) on kas kodumaised või rahvusvahelised organisatsioonid, kes peamiselt välisrahastuse ja -varustuse toel seavad ennast üles konfliktipiirkondadesse, et pakkuda puudustkannatavatele elanikele varjualust, toitu ja meditsiinilist abi. Nad ei taha üldjuhul teha mingit tegemist kummagi osapoole võitlejatega ja kuulutavad ennast neutraalseks pooleks. Võitlejatel ei ole keelatud nendega suhelda, kuid neid ei saa sundida tegutsema võitlejate huvides ja nende varusid ei saa võitlejad ära kasutada. Nende rakendamine võitluse huvides muudaks nad teise poole sihtmärgiks ja seeläbi kannataks nende võime elanikkonnale abi pakkuda.

Maakaitse logistika aluseks on seega peamiselt kolm meetodit, mis vastavalt ohutasmele toimivad kas iseseisvalt või on kombineeritud:

  1. etteladustamine ja peitmine (hajutatud logistika) – peamiselt lahingupiirkonnas ehk lähi- ja süvaalas, prioriteet laskemoon ja lõhkematerjal;
  2. KV või KL varustusveod (klassikaline sõjaväelogistika) – peamiselt tagalaalas;
  3. ettevõtete ja elanike sundkoormamine või annetused – igas piirkonnas esimese kahe meetodi piiratuse või ammendumise korral.
Hajutatud logistikast lähemalt

Mahajäetud ja vastaselt võetud varud ning välisabi ei ole planeerimisel arvestatavad meetodid, sest nende saadavust ei saa garanteerida. Samuti ei saa maakaitse loota strateegiliste varude kasutamisele, kuna need on suunatud elanikkonna ellujäämise tagamiseks.

Alljärgnev keskendub peamiselt hajutatud logistika ehk varude etteladustamise ja peitmise metoodika kirjeldusele. Varustusveod toimivad konventsionaalse logistika protseduuride kohaselt ja neid selles käsiraamatus ei käsitleta.

Abi ja vahendid, millega kohalik elanikkond saab võitlejaid toetada, on mitmekülgne. Samas on see sõltuv sellest, milline on julgeolekuolukord ja elanike enda varude seis. Igal juhul tuleb eelistada elanike vabatahtlikke annetusi ja teenuseid sundvõõrandamisele, sest elanikkonna sümpaatia ja toetus on maakaitsja ellujäämiseks oluline. Vaata täpsemalt elanikkonna toetusvõimaluste ja nende kohtlemise kohta peatükis 8.1. „Elanikkonna toetus“.

Vastasel on tõenäoliselt teada meie suuremad lahinguvarude laod ja need on tema õhu- ja kaudtule sihtmärgid esimeses järjekorras. Seetõttu on oluline suured laod enne vahetu sõja algust tühjendada ja kõik varud planeeritult hajutada. Sõja puhkedes, eriti vastase selja taha jääval alal, on igasuguseid logistilisi vedusid teostada väga keeruline ja riskantne. Mida rohkem jõuame ette ladustada, seda kauem ja agressiivsemalt suudame võidelda.

Korraliku planeerimise ja valmisoleku korral on malevkond ja kompanii valmis korralduse saamisel võtma oma varusid suurematest ladudest ja liigutama need masinatel oma vastutusala vaheladudesse. Sealt viivad rühmad viivitamatult oma varud rühma vaheladudesse või peidikutesse, sealt edasi jaod ja meeskonnad enda omadesse. Lõpuks kujuneb nii kogu maad kattev etteladustatud logistiline võrgustik. Vältimaks vastase luurele info andmist võimaliku kohaliku vaatlusvõrgustiku kaudu tuleks kõikvõimalikud veod teha tsiviilmasinatega ja võimalusel öisel ajal. Tsiviilautojuhid, kellele pole tehtud julgeolekukontrolli, tuleb vaheladudest piisavas kauguses välja vahetada oma juhtide vastu ja jätta tsiviilautojuht ootama masina tagastamist.

Kuuajalise varude ladustamise korral on rühma puhul reegliks, et jaod teevad oma peidikud kolme nädala varudele ja rühmapeidikusse jäetakse neljanda nädala varud kõigile jagudele. See on vajalik selleks, et oleks olemas reserv juhuks, kui mõne jao peidikud saavad paljastatud, kuid ka juhuks, kui mõni jagu on intensiivsemas võitluses ja tema varud saavad rutem otsa kui teisel. Sama põhimõtet on soovitatav jälgida ka meeskonna- ja jaopeidikute rajamisel ja täitmisel.

Elanikkonna toetus

Elanike aktiivne toetus territoriaalkaitses on möödapääsmatu. Võitlejad, kes tegutsevad vastase tagalas, vajavad toitu, varjualust ja haigena ka põetamist. Siiski on kohalikele elanikele toetumine seotud suure riskiga nii patrullijale kui ka elanikele.

Suhteliselt kindel saab olla vaid varakult ettevalmistatud toetajatele (võimendajad ja võimaldajad), kelle taust on kontrollitud ja kes on ka ette valmistatud turvaliselt toetust tagama.

Võitlev allüksus vajab toetust peamiselt järgmistes valdkondades:
  1. informatsiooniga varustamine;
  2. varude ladude ja peidikute pidamine ja järelevalve;
  3. varude transport ladudest ajutistesse peidikutesse või kokkulepitud kokkusaamispunkti;
  4. ladude ja peidikute täiendamine varudega;
  5. võitlejate ja haavatute transport;
  6. haavatute ja haigete ravimine ja põetamine;
  7. hügieeni toetamine (saun jms);
  8. majutuse pakkumine turvamajades (eriti külmal ajal).

Lühiajaliste operatsioonide käigus, mil üksus liigub omade juurest ülesandele ja hiljem naaseb sinna, tuleb kontakte elanikega vältida, kui just ülesandeks ei ole toetajate värbamine või elanikelt info kogumine.

Elanike toetuse korraldamise võtmekohad:

1) Kontakti loomine;

Pikaaegses võitluses on parim toetusvõrgustik see, kes on ette valmistatud juba rahuajal ja kellelt saab kindlasti regulaarset abi nii toidu ja varustuse täienduseks kui ka hädaolukorras. Kui toetajad on võõrad, siis tuleb nende majapidamist mõned päevad jälgida, et saada aimu nende tegemistest, kontaktidestja  meelsusest. Kui kõik tundub korras, tuleb kontakt luua majapidamisest eemal,ainult ühe inimesega. Vestl ema läheb üks võitleja korraga, teised ennast ei näita, vaid julgestavad ala.

2) Kohtlemine;

Elanikke tuleb alati kohelda viisakalt ja austusega. Midagi jõuga ega vargsi võtta ei tohi, nende vara ja vilju rikkuda samuti mitte. Olukorras, kus vastane on kohalikele elanikele ohuks ja avaldab neile survet, ohustab patrullijate jõuline käitumine kõige enam neid endid. Ahistatud elanik võib minna vastase juurest kaitset otsima ja see seab ohtu kogu üksuse. Seega saab kogu elanike toetus toimuda vaid nende vabal tahtel ja nende sümpaatia tõttu. Ebaviisakaid, ähvardavaid isikuid ei taha keegi toetada.

3) Luure;

Elanikud on head luureallikad. Nad käivad endiselt tööl ja liiguvad teiste seas. Nad kuulevad ja näevad vastase liikumisi, tunnevad nende käsilasi ja saavad anda patrullijatele infot selle kõige kohta. Tuleb olla väga ettevaatlik toetajatele eriliste luureülesannete andmisega, sest oma liigses usinuses võivad nad vastasele vahele jääda. See võib lisaks hea toetaja kaotamisele seada ohtu ka üksusetur valisuse, sest vastase ülekuulamisel murdub treenimata isik kergesti.

4) Salastatus;

Ülekuulamistel või kogemata lobisedes võib toetaja kergesti paljastada infot, mis tal patrulli kohta on. Seetõttu tuleb ka kõige parema toetaja eest varjataoma patrull-laagrite asukohti, operatsiooniplaane, üksuse suurust ja isegi oma päris nimesid, kui võimalik. Mida vähem infot vastase kätte sellisel kahetsusväärsel juhul satub, seda suuremad on üksuse võimalused olukorrast välja tulla. Eelmainitud põhjustel ei tohi toetajad teada ka üksuse teisi toetajaid.

5) Julgeolek;

Isegi kui mingeid väliseid märke pole, tuleb toetajale külla minnes säilitada ümbruse vaatlus, julgestus ja eemaldumistee. Toetajaga tuleb kokku leppida visuaalne signaal ohutu olukorra kohta (lillepott kindlal aknal, kirju lina pesunööril vms). Signaali puudumise korral ühendust ei võeta, vaid jälgitakse olukorda. Ka siis, kui ohutu olukorra märk on väljas, siseneb hoonesse esialgu vaid üks võitleja, kes vaatab hoone üle ja annab kinnituse julgestajatele väljas. Alles siis võib siseneda ka teisi, kuid julgestus jääb alati välja. Hoones sees olles tuleb vältida oma sõrmejälgede ja ka oma esemete maha jätmist. Lahkudes ei tohi jätta mingeid märke, millest vastane või käsilane sama toetajat külastades saaks järeldada, et enne neid on seal käinud võitleja.

6) Side;

Nii luureandmete kui ka külastuse aja kokkuleppimiseks saab kasutada „postkaste“. Postkast peab asuma toetaja majast eemal. Selleks sobib murdunud känd, suure kivi lõunapoolne serv, lahtine tellis vana hoone seinas või muu kokkulepitud paik. Selline „postkast“ peaks jääma toetaja igapäevasele teele, kus ta saab sõnumi jätta või üles võtta võimalikult kiirelt ja märkamatult. Visuaalseks märgiks,et postkasti on pandud sõnum, tuleb kokku leppida märguanne (oksaront kännu najal, rusikasuurune kivi suurel kivil, kriidikriips hoone nurgal vms).

Kindlasti tuleb toetajat juhendada, et ta meie sõnumi pärast meeldejätmist hävitaks. Samuti ei säilita patrull toetaja sõnumeid nii, et see võiks patrulliliikmete vangilangemise korral toetaja paljastada. Ka „postkasti“ juurde läheb sõnumit tooma või viima üks võitleja korraga ja varjatult; teised julgestavad, olles vähemalt tunnienne „postkasti“ juurde minekut ümbrust jälginud. 

Telefoniside (nii tava- kui mobiiliside) kaudu on igasugune suhtlus välistatud, sestvastane kuulab pealt ja p ositsioneerib. Sama on raadiojaamadega.

7) Taastumine ja põetamine;

Eesti kliima on karm ja metsas tervis kaua ei püsi; eriti sügisel ja talvel. Võime rajada maa-aluseid punkreid, kuid niiskus ja jahedus hakkavad võitlejate tervisele ja jõuvarudele mõju avaldama juba loetud päevade jooksul. Eriti halvas seisus on haiged ja haavatud. Inimorganism on sajandite jooksul kohanenud kuivade ja soojade tingimustega ning talub külma ja märga siiski vaid lühiajaliselt. Pikalt ühes  piirkonnas tegutsedes on hea leida sellised toetajad, kellejuures  saavad võitlejad aeg-ajalt kuivas ja soojas ööbida ning käia ka saunas energiavarusid taastamas. Eriti oluline on soe ja kuiv haigetele ning haavatutele. Siiski ei ole üksus kunagi korraga hoones; alati tuleb korraldada julgestus kogu ümbruse ulatuses, et keegi võõras ei saaks märkamatult läheneda. Võitlejad peavad vähimagi ohusignaali korral olema valmis koheselt ja varjatult hoonest lahkuma koos kõigi oma asjadega.

8) Reetmise korral tegutsemine.

Toetaja võib vastasele teada anda oma tegevusest patrulli abistamisel. Ta võib vahele jääda kogemata, keegi võib tema peale kaevata, ta võib ennast üles anda hirmust – see polegi lõpuks tähtis. Sellise võimalusega peab patrull alati arvestama ja iga kord toetajaga suheldes tuleb hoolikalt mõelda, kas see, mis me endast teada anname, kujutab meile ja meie ülesandele ohtu, kui vastane sellest teada saab. Ka toetajaga tuleb sellisest võimalusest rahulikult rääkida ja paluda tal mitte küsida asju, mis tema kaudu võivad sellises olukorras seada ohtu teiste elud ja üksuse võitluse vastase vastu.

Kui on toimunud reetmine, olgu siis kogemata, häda sunnil või ka meelega, siis ei ole võitlejatel õigust kohut mõista ega kedagi karistada. Tuleb kiiresti tegutseda varuplaani kohaselt, mis peab olema selliseks olukorraks valmis, näiteks muuta oma paiknemise asukohta, liikumisteid jne. Samuti tuleb hoiatada teisi toetajaid, et see inimene pole usaldusväärne ja et nad oleksid ettevaatlikud. Kontakti korral kõrgema staabiga tuleb see info edastada ka neile ning reetmise põhjuste ja tagajärgedega tegelevad edasi juba vastava pädevusega isikud. Vaata ka peatükk 5.7. „Tegevused reetmise või kaaslase vangilangemise korral“.

Kokkuvõte

  • Sõjas on võitlemise ja logistika tasakaal arvestuslikult 50 : 50. Kehva logistilise planeerimise või ettevalmistusega jääb võitlus lühikeseks.
  • Maakaitse ei saa loota strateegiliste varude kasutamisele, kuna need on suunatud elanikkonna ellujäämise tagamiseks.
  • Hajutatud logistika on varude etteladustamine ja peitmine.
  • Suured laod on oluline enne vahetu sõja algust tühjendada ja kõik varud planeeritult hajutada.
  • Kuuajalise varude ladustamise korral on rühma puhul reegliks, et jaod teevad oma peidikud kolme nädala varudele ja rühmapeidikusse jäetakse neljanda nädala varud kõigile jagudele.
  • Sõltumatud tsiviilabiorganisatsioonid üldjuhul ei taha teha mingit tegemist kummagi osapoole võitlejatega ja kuulutavad ennast neutraalseks pooleks.
  • Võitlejad, kes tegutsevad vastase tagalas, vajavad toitu, varjualust ja haigena ka põetamist.
  • Suhteliselt kindel saab olla vaid varakult ettevalmistatud toetajatele (võimendajad ja võimaldajad), kelle taust on kontrollitud ja kes on ka ette valmistatud turvaliselt toetust tagama.

1. Strateegilised varud on mõeldud …

  • võitlejatele.
  • elanikkonna ellujäämise tagamiseks.
  • eliidile.

2. Varude hajutamine peaks toimuma …

  • öisel ajal.
  • tsiviilmasinatega.
  • enne vahetu sõja algust.
Palun oota