Mulgi murret iseloomustab samuti selle eripärane hääldus, mis tuleneb a ja ä asendumisest e-ga alates kolmandast silbist (nt [nad] olid > ollive), vokaalide kadu rõhututes silpides (perenaine > pernain, kasvanud > kasun), sulghäälikute pikenemine (kõneleda > keneltte, üteldi > ütteltti) jm. Kuigi mulkideks kutsutakse sageli kõiki Viljandimaa elanikke, ei ole Viljandi ega Viljandi kihelkond enam Mulgimaa lõunaeestilise murde mõttes. Mulgi murret on viimastel sajanditel kõneldud hoopis peamiselt Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja Helme kihelkonnas.
Tartu murde ala on ajaloolise Tartumaa lõunaosas Peipsi järvest Võrtsjärveni, lääne pool Läti piirini. Tartu murde hääldust iseloomustavad näiteks h kadu sõna algul ja järgsilpides (hea > ää), kolmas välde teise asemel (saanud > .saanu), nõrk sulghäälik ninahäälikute (m, n) ja liikvidate (l, r) järel (maalt > maald), pika ü diftongistumine III vältes (müüma > müima).
Võru murret kõneldakse Kagu-Eestis. Arhailiseimat lõunaeesti keelekuju iseloomustavad ulatuslik vokaalharmoonia (jäävad > jääväq, jäänud > jäänüq), eripärased õ-lähedased vokaalid, tugev h-häälik, mis on hästi säilinud ja kujunenud iseseisvaks käändelõpuks (kodus > kottoh), eripärane palatalisatsioon (ü`t´s – palataliseerub mitte konsonantühendi algus-, vaid lõpposa, nii et konsonandi järel võib kuulda j-laadset häälikut) jpm.