Sõna ja tähendus

Alustada tundi sõnatult, et võita õpilaste tähelepanu ja siduda eelmise tunni teema käesoleva tunniga.

1. variant

Tunni alustamise märguanded on kirjutatud slaididele.

Kui kõik õpilased on end tunni alustamiseks valmis seadnud ja õpetaja märguandele reageerinud, järgneb projektorist uus märguanne.

2. variant

Kujutada ekraanil pilti olukorrast klassis enne tunni algust ja tunni ajal. Pilt annab õpilastele märku, et tund on alanud ja tuleb vastavalt käituda.

3. variant

Helistada kellukest või koolikella, mis annab märku, et on vaja tundi alustada. Seejärel tuletab õpetaja meelde eelmise tunni teema: suhelda saab nii sõnadega kui ka sõnadeta.

Näoilmed, maalimine, tantsimine, kehakeel, kutsungid, sireenid, viipekeel, liiklusmärgid jm.

Tunni eesmärkide sõnastamine

Õpilased liiguvad oma rühmakaaslastega klassi eri nurkadesse, et korrata sõnadeta lugu. Iga rühma esindaja võtab õpetaja laualt tabeli, mis aitab neil teiste rühmade sõnadeta lugu kirja panna.

Kõik ettevalmistunud rühmad esitavad järgemööda oma lood. Nähtu järel teevad õpilased tabelisse märkmeid. Enda kohta tabelit ei täideta. Tabeli sisu arutatakse kohe läbi. Peale arutelu lõppu istuvad õpilased oma kohale tagasi.

Kuigi paljut on võimalik väljendada sõnadeta, on inimsuhtluses sõnad siiski asendamatud. Sõnadega saab väljendada abstraktseid mõisteid, meenutada olnut, fantaseerida tulevikust, rääkida olematust. Keel on paljude inimpõlvede kollektiivne looming, mis koosneb kokkuleppelise tähendusega sõnadest.

Sõna seos tähendusega

Vaadatakse kassiga joonist. Kuidas õpilased joonist mõistavad?

Õpilased kirjutavad vihikusse pealkirja „Sõna ja tähendus” ja sõna definitsiooni.

Sõna on keeleline märk. Näiteks sõna kass puhul kujutame ette neljajalgset nurruvat-näuguvat looma, kes püüab hiiri. Kuid häälikujärjend kass ei viita sellele tähendusele: sama hästi võiksime kasutada häälikujärjendit sobune, nehk või ahu. Oleme kirjapildi ja tähenduse kokku leppinud.

Õpilased visandavad vihikusse joonise, kasutades mingit muud sõna kui kass.

Onomatopoeetilised sõnad

Õpilased kirjutavad vihikusse sõna onomatopoeetiline seletuse.

Üldkeel

Õpilased kirjutavad vihikusse üldkeele definitsiooni. 

Peale üldkeele on keeles veel kihte, millest kõik ei pruugi aru saada ning mida kasutavad mingi kindla eriala esindajad või inimrühma liikmed.

Oskuskeel

Õpilased kirjutavad vihikusse oskuskeele definitsiooni.

Siin on h 7 vastused.

Släng

Õpilased kirjutavad vihikusse slängi definitsiooni.

Siin on h 6 vastused.

Vananenud sõnad

Õpilased seletavad, milliseid sõnu tajuvad nad vananenutena, milliseid uutena.

Uudissõnad

Tavaliselt pole võimalik kindlaks teha, kes esimesena uue sõna või lisatähenduse peale tuli. Erandina võib välja tuua mõned keeleteadlased, kes on uusi sõnu välja mõelnud või tuletanud. Neist ehk kuulsaim on keeleuuendaja Johannes Aavik, kes tõi 20. sajandi algul eesti keelde uusi sõnu ja vorme. Aavik mõtles sõnu ise välja ja laenas palju soome keelest.

Aavik pole aga kindlasti ainus ja olulisim eesti keele uuendaja olnud. Uute sõnadega rikastajaist tasub esile tuua Karl August Hermanni ja Johannes Voldemar Veski.

Karl August Hermann (1851–1909) lõi uusi sõnu tuletamise ja murdekeelest laenamise teel. Tema loodud on sellised tänapäevalgi käibel sõnad nagu sünnipäev ja tuiksoon, Hermanni võib tänada eestikeelse keeleteadusliku sõnavara rikastamise eest (kõik käändenimetused, ainsus, mitmus, häälik, käänamine jm), samuti on tal teeneid muusikasõnavara loomises (helilooja, metsasarv, tiibklaver, löökpill, puhkpill, heliredel).

Loodusteadlase taustaga Johannes Voldemar Veski (1873–1968) teened on suurimad oskuskeele arendamise vallas. 20. sajandi alguses oli Veski nagu Aavikki veendunud, et tollasest maarahva keelest jääb väheks, et rahuldada edeneva elu nõudeid. Erinevalt Aavikust oli Veski aga arvamusel, et kõik selleks vajalik on eesti keeles endas juba olemas. Ta ei olnud küll täiesti laenamise vastu, kuid arvas, et laenatu peab eesti keele ehituse ja eesti rahva vaimulaadiga sobima. Veski ideaalkeel oli süsteemne, järjekindel, loogiline ja eranditu. Seda pidas ta silmas nii uute keelendite loomisel kui ka vanade korraldamisel. Veski oli pool sajandit eesti kirjakeele ühtlustamise eesotsas, rikastades keelt nii tuletiste, liitsõnade kui ka murdesõnadega.

Selleks et keelt rikastada, ei pea aga olema keeleteadlane. Iga keelekasutaja võib spontaanselt uusi sõnu moodustada, kui tekst või suhtlusolukord seda nõuab (nt Järgmise, meie neljanda lapsega isapuhkan ka kindlasti). Suuremat osa sellistest spontaansetest uudissõnadest kasutatakse vaid üks kord, kuid teiste keelekasutajate tähelepanu pälvinuna võib mõni neist levida ja lõpuks sõnaraamatussegi jõuda.

Õpilased proovigu ka ise sõnu luua.

1. variant

Kontrollitakse koos pakutud variante.

2. variant

Õpilased mõtlevad tundmustele, olukordadele või sündmustele, mis neil elus on ette tulnud, kuid mille kirjeldamiseks pole eesti keeles sobivaid sõnu. Juhtumeid jagatakse üksteisega ja püütakse välja mõelda uusi sõnu, mis need lüngad eesti keeles täidaks. Näiteks juuksehari, millelt on osa piisid küljest ära tulnud – närgunud juuksehari.

Mõistete kinnistamine

Õpilased ütlevad, kas sõnad on a) onomatopoeetilised; b) vananenud; c) uudissõnad; d) oskuskeelde kuuluvad; e) släng.

Lugemissoovitused õpetajale

• Reet Kasik, „Teeme ise oma keelt”. – Postimees, 15.03.2013. Autor kirjutab spontaansest tekstituletusest. 
• Margit Langemets, „Kui palju ja kuidas on sõnadel eri tähendusi?”. – Oma Keel, 2/2009. Põnevalt kirjutatud populaarteaduslik artikkel sõnade mitmetähenduslikkuse kujunemisest ja levikust. Eeskätt põhjendab autor neid nähtusi keele ökonoomiaga
• Paul Ariste, „Sõnalaenulõbu”. Ilmamaa, 2010. Raamatusse on kogutud üle 60 etümoloogilise käsitluse laen- ja murdesõnadest, sekka koha-, päris- ja tootenimesid. Artiklid tutvustavad laensõnu eestirootsi, alamsaksa, heebrea, vene ja mustlaste keelest, kõrvale ei jää ka seosed teiste soome-ugri keeltega ja protoeuroopa keelega. Kõige rohkem saavad tähelepanu kummalised ja haruldased sõnad
• Huno Rätsep, „Sõnaloo raamat”. Ilmamaa, 2000. Artiklikogumikust leiab huvitavaid kirjutisi eesti keele sõnavara kihtidest ja kihistustest, etümoloogiast ja ajaloolisest leksikoloogiast
• Tiiu Erelt, „Eesti keelekorraldus”. Eesti Keele Sihtasutus, 2002. Teoses annab autor ülevaate keelekorralduse põhimõtetest ja ajaloost ning tutvustab 16 keelemehe tegevust ja vaateid
• TLÜ-s kaitstud magistritöö „Johannes Aavik keelekorraldajana Rootsis (1944–1973). Keeleuuenduse õppevõimalusi koolitunnis”, autor Jekaterina Mištšenko. Töö annab mõtteid, kuidas lõimida keeleuuendaja loomingut tunni teemaga. 

Tööleht

• Jaapani kirja teemaline tööleht kiirematele. Uurimiseks neli kanji't ja kolm küsimust nende kohta.