Muinasjutulisi luuletusi

Üks laps ütles kuninga vastu kord nii:
​„Sa, kuningas, meile koli.
​Meil oled sa kuningamuredest prii
​ja meil on sul kuningapõli!“

Ütles kuningas lapsele vastu siis nii:
​„Aga kuhu sa paned mu trooni?
​Kas on sul siis kodus troonisaal prii,
​et sinna sa paned mu trooni?“

„Sa istuda võiksid mu tooli peal,
​mille isa hiljuti ostis.
​Seal lõbusam ongi kui trooni peal,“
​laps lahkesti vastu kostis.

„Aga kuhu ma magama heita võin,
​kui maha jääb kuningavoodi?“
​„Oma selja taha sind peita võin,
​seal magad sa kuninga moodi.“

„Kuid kuhu ma krooni võiks panna siis,
​kui mul uni peaks tulema äkki? “
​„Eks varna – nagu isal on panna viis
​oma kaabu või läkiläki.“

„Mida kuningas seal aga sööb ja joob?“
​tõmbas kuningas nina krimpsu.
​„Ema poest meile vorsti ja leiba toob
​ja peale rüüpame limpsu.“

„Kuhu võime seal õukonna jätta me?“
​oli kuninga järgmine nõue.
​Laps vastu: „Ei sellest jää hätta me!
​Õukonna me jätame õue.“

„Aga varahoidja, mu varavaht?
​Kes valvata võiks seal vara?“
​„Sa jäta, kuningas, tühi jaht,
​ema valvab meid hilja ja vara!“

„Aga kuidas me sõidame, kulla mees?
​Kus on siis su tõld või ratsud?“
​„Mul jalgratas on all ukse ees.
​Sina raami peal istuda katsud.“

„Jalgratas?! Siis tulen. Siis lendan kui lind,
​nüüd sa oled mu südame võitnud!
​Jalgrattaga mitte keegi mind
​pole iialgi enne sõitnud!“

Küll oli lapsel siis rõõmus meel,
​et ei põlga teine ta plaani.
​Üheskoos – kui pole ehk surnud veel –
​nad elavad siiamaani.