A
- aatom – üliväike aineosake, mis koosneb positiivse laenguga aatomituumast ja negatiivse laenguga elektronkattest
- aatomituum – aatomi osa, mis koosneb prootonitest ja neutronitest
- aatommass (Ar) – aatomi mass aatommassiühikutes (amü)
- aatomnumber (Z) – prootonite arv aatomituumas ja keemilise elemendi järjenumber perioodilisustabelis
- aerosool – gaasi ja tahkete osakeste või vedeliku piiskade pihussüsteem
- aine olek – aine esinemisvorm, mille määrab osakeste paiknemine ja nendevahelised vastastiktoimed
- aineosake – aine väikseim osake, mis määrab aine omadused
- ainete segu – koosneb mitme aine osakestest
- allotroobid – ühe ja sama keemilise elemendi erinevad lihtained
- alus – aine, mis annab vesilahusesse hüdroksiidioone
- anioon – negatiivse laenguga ioon
E
- elektrijuhtivus – aine omadus juhtida elektrit
- elektrolüüs – elektrivoolu toimel kulgev keemiline reaktsioon
- elektron – negatiivse laenguga (−1) osake
- elektronkate – aatomituuma ümbritsev ala, mille moodustavad kiiresti liikuvad elektronid
- elektronkiht – elektronkatte osa, milles liiguvad elektronid
- elektronoktett – aatomi välise elektronkihi 8 elektroni
- elektronskeem – aatomi elektronkatte mudel, mis näitab aatomi tuumalaengut, elektronkihte ja nendes liikuvate elektronide arvu
- emulsioon – vedeliku või tahke aine ja vedeliku piiskade pihussüsteem
H
- hape – aine, mis annab vesilahusesse vesinikioone
- hapnik – keemilise elemendi hapnik kaheaatomilistest molekulidest koosnev lihtaine
- hüdrofiilne ehk veelembene aine – aine, mille osakeste ja veemolekulide vahel esineb märgatav vastastiktoime, need tõmbuvad üksteise poole
- hüdrofoobne aine – aine, mille osakeste ja veemolekulide vahel märgatavat vastastiktoimet peaaegu pole
- hüdroksiid – alus, mis koosneb metallikatioonidest ja hüdroksiidioonidest
- hüpotees – teaduslik oletus, mis põhineb varasematel teadmistel
I
- indeks – suurus, mis näitab elementide aatomite arvu suhet aines või aatomite arvu molekulis
- indikaator – aine või ainete segu, mis muudab oma värvust vastavalt lahuse keskkonnale
- ioon – laenguga aatom või aatomite rühm
- iooniline side – keemiline side, mis tekib vastasmärgilise laenguga ioonide vahel
- isotoop – sama prootonite arvu, kuid erineva neutronite arvuga aatomid
J
K
- kapillaarsus – nähtus, mille korral vedelik tõuseb peenikeses torus ehk kapillaaris selle sisepinna märgumise tõttu
- katalüsaator – aine, mis kiirendab reaktsiooni kulgu, kuid ise selle käigus ei kulu
- katioon – positiivse laenguga ioon
- keemia – loodusteadus, mis uurib aineid ja nende muundumist, st muutumist teis(t)eks aine(te)ks
- keemiline element – kindla prootonite arvuga aatomite liik
- keemiline reaktsioon – protsess, mille käigus ained muunduvad
- keemiline side – vastastikmõju aatomite või ioonide vahel
- keemistemperatuur – temperatuur, mille juures aine keeb (aurustub ka vedelikusiseselt) ja millest madalamal saab aine kondenseeruda
- kemikaal – teatud puhtusega aine või ainete segu, mida kasutatakse kindlal otstarbel
- kolloidlahus – näiliselt ühtlane ja suhteliselt püsiv segu, milles pihustunud aine osakeste suurus jääb vahemikku 10⁻⁹–10⁻⁷ m
- kordaja – suurus, mis näitab aineosakeste arvu või arvude suhet reaktsioonis
- kovalentne side – aatomitevaheline keemiline side, mis tekib ühise elektronipaari jagamisel
- kõvadus – tahke aine omadus vastu panna kriimustamisele
L
- lagunemisreaktsioon – keemiline reaktsioon, mille käigus aine laguneb kaheks või enamaks aineks
- lahus – lahusti ja lahustunud aine ühtlane segu
- lahuse massiprotsent (P) – suurus, mis näitab, mitu protsenti moodustab lahustunud aine mass lahuse kogumassist (100%)
- lahusti – aine, milles lahustunud aine on ühtlaselt jaotunud
- lahustunud aine – aine, mis on lahustis ühtlaselt jaotunud
- leelis – tugevate aluseliste omadustega hüdroksiid, mis koosneb leelis- või leelismuldmetalli katioonidest ja hüdroksiidioonidest
- lihtaine – aine, mis koosneb ühe ja sama keemilise elemendi aatomitest
- liitaine – aine, mis koosneb kahe või enama keemilise elemendi aatomitest
- loodusteaduslik uurimismeetod – uurimismeetod, mis põhineb nähtuse märkamisel ja selle põhjal püstitatud hüpoteesi katsega kontrollimisel
- lähteained – reageerivad ained, millest tekivad keemilises reaktsioonis uued ained
M
- malm – raua ja süsiniku sulam, milles süsiniku sisaldus on tavaliselt 3–4%
- messing – vase ja tsingi sulam
- metall – lihtaine, mis on moodustunud metallilise elemendi aatomitest
- metalliline side – keemiline side, mis tekib metalliaatomite ja ühiste väliskihielektronide vastastikmõjul
- metallioksiid – liitaine, milles hapnikuaatom on seostunud metallilise elemendi aatomiga
- mittemetall – lihtaine, mis on moodustunud mittemetallilise elemendi aatomitest
- mittemetallioksiid – liitaine, milles hapnikuaatom on seostunud mittemetallilise elemendi aatomiga
- mittemolekulaarne aine – aine, mille aineosakeseks on aatom või ioon
- mittetäielik põlemine – põlemisprotsess, mille korral ei ole hapnikuvaru küllaldane ja põlemine ei kulge lõpuni
- molekul – aineosake, milles on omavahel seostunud kaks või enam aatomit
- molekulaarne aine – aine, mille aineosakeseks on molekul
- molekulivalem – üleskirjutus, mis näitab, millistest elementidest molekul koosneb (elementide tähised) ja mitu iga elemendi aatomit molekulis on (indeksid)
- molekulmass (Mr) – molekuli mass aatommassiühikutes
- mudel – keha või nähtuse lihtsustatud kirjeldus; keemia olulisemad mudelid kujutavad aatomeid ja molekule
- märgumine – veetilga laialivalgumine tahkel lahustumatul pinnal
N
- neutralisatsioonireaktsioon – happe ja aluse reaktsioon, mille saadused on sool ja vesi
- neutron – neutraalne ehk laenguta (0) tuumaosake
- nitinool – titaani ja nikli sulam
O
- oksiid – liitaine, milles hapnikuaatom on seostunud mõne teise elemendi aatomiga
- oksüdatsiooniaste – suurus, mis näitab elemendi teoreetilist laengut ühendis, kui element oleks keemilise sideme moodustamisel elektroni(d) täielikult liitnud või loovutanud
- oksüdeerija – aine, mille osakesed liidavad elektrone (redutseeruvad)
- oksüdeerumine – elektroni(de) loovutamine keemilises reaktsioonis
- osoon – keemilise elemendi hapnik kolmeaatomilistest molekulidest koosnev lihtaine
P
- paukgaas – plahvatusohtlik vesiniku ja hapniku segu, milles vesinikku on 2/3 mahuosa
- periood – perioodilisustabeli rida, mille moodustavad elemendid, mille aatomite elektronkihtide arv on sama mis perioodi number
- perioodilisustabel – tabel, kus keemilised elemendid on paigutatud süsteemselt aatomi ehituse perioodilisuse järgi
- pH – suurus, mis kirjeldab vesinikioonide sisaldust lahuses
- pihus ehk pihussüsteem – segu, milles üks aine (pihustunud aine) on jaotunud väikeste osakestena teises (pihustuskeskkonnas)
- polaarne molekul – molekul, milles elektronipaari nihkumise tõttu tekivad erineva osalaenguga piirkonnad
- probleem – uurimisküsimus, millele otsitakse vastust
- pronks – vase ja tina sulam
- prooton – positiivse laenguga (+1) tuumaosake
- puhas aine – koosneb ainult ühe aine osakestest
- pundumine – nähtus, mille korral imab materjal endasse vedelikku, mistõttu suureneb selle mass ja ruumala
- põlemine – keemiline reaktsioon, mille käigus ained reageerivad hapnikuga ja eraldub suures koguses energiat soojuse ja valgusena
R
- reaktsioonivõrrand – üleskirjutus, mis näitab keemilises reaktsioonis osalevaid aineid, nende koostist ja aineosakeste arvu
- reaktsioonivõrrandi tasakaalustamine – aatomite arvu võrdsustamine reaktsioonivõrrandi vasakul (lähteainete) ja paremal (saaduste) poolel
- redoksreaktsioon – keemiline reaktsioon, milles osalevad redutseerija ja oksüdeerija ning aatomite oksüdatsiooniastmed muutuvad
- redutseerija – aine, mille osakesed loovutavad elektrone ehk oksüdeeruvad
- redutseerumine – elektroni(de) liitmine keemilises reaktsioonis
- rühm – perioodilisustabeli veerg, mille moodustavad sarnaste omadustega elemendid
S
- saadused – ained, mis on tekkinud keemilises reaktsioonis lähteainete muundumisel
- soojusjuhtivus – aine omadus kanda üle soojusenergiat soojemalt kehalt jahedamale aineosakeste põrkumise tõttu
- sool – aine, mis koosneb alusekatioonidest ja happeanioonidest
- sulamistemperatuur – temperatuur, mille juures aine sulab või tahkub
- suspensioon – vedeliku või tahke aine ja tahkete osakeste pihussüsteem
T
- teras – raua ja süsiniku sulam, milles süsiniku sisaldus on 0,002–2%
- tihedus – suurus, mis näitab ühikulise ruumalaga (nt 1 m³) ainekoguse massi
- tugevus – aine omadus vastu panna kuju muutmisele ja purunemisele
- täielik põlemine – põlemisprotsess, mille korral on hapnikuvaru küllaldane ja põlemine kulgeb lõpuni, st tekivad põlemise lõppsaadused
V
- vaht – vedeliku või tahke aine ja gaasilise aine pihussüsteem
- vesilahus – lahus, milles lahustiks on vesi
- vesinikside – molekulidevaheline side, mis esineb nt vees ja moodustub ühe veemolekuli hapnikuaatomi ja teise veemolekuli vesinikuaatomi vahel
- väliskiht ehk väline elektronkiht – elektronkiht, mille moodustavad aatomituumast kõige kaugemal paiknevad elektronid
- väärisgaasid – VIIIA rühma elemendid, mille aatomite väline elektronkiht on elektronidega täielikult täitunud
Ü
- ühinemisreaktsioon – keemiline reaktsioon, milles ained omavahel ühinevad ning moodustavad uue aine
