Vee tähtsus, omadused ja puhastamine

Puhas joogivesi

4. sajandil eKr hakkas Rooma elanike arv kiiresti kasvama ning seetõttu suurenes ka veevajadus. Varasem peamine joogivee­allikas Tiberi jõgi oli muutunud solgiseks ja tarbimis­kõlbmatuks ning roomlased olid sunnitud ehitama esimese akvedukti. Praegu, mil maailma rahva­arv on ületanud 8 miljardi piiri, ei piisa vee­vajaduse rahuldamiseks magevee transportimisest või põhja­vee kasutamisest ja inim­ühiskond seisab silmitsi üha süveneva keskkonna­probleemiga – puhta vee puudusega.

Kuigi  ligikaudu kolmveerand maakera pinnast on kaetud veega, moodustab kergesti kättesaadav joogiveevaru alla 1% ja seegi on Maal ebaühtlaselt jaotunud. Arenenud riigid suudavad joogi­kõlbliku vee saamiseks puhastada pinna- ja reovett või magestada merevett. Arengu­maades pole puhas vesi kaugeltki iseenesest­mõistetav ressurss ja sageli tuleb seda transportida kilomeetrite kauguselt. Puhta vee puuduse ja sellest tingitud haiguste tõttu küündib surmajuhtude arv arengumaades aastas miljonitesse.

Inimesele on elutähtis vett tarbida. Piisava veevaru tagamiseks soovitatakse päevas tarbida umbes 28–35 ml vett iga kehakaalu kilogrammi kohta. See kogus muutub sõltuvalt aastaajast, tarbitavast toidust ning kehalisest aktiivsusest. Rohkelt vett saame taimsest toidust, näiteks kurgi massist moodustab vesi 95%. Inimene suudab vett tarbimata vastu pidada umbes kolm päeva.

Klaasi valatud puhast joogivett uurides saab mitut selle omadust kirjeldada. Vesi on läbipaistev värvuseta lõhnata maitseta ning toatemperatuuril vedel aine. Vesi esineb Maal kolmes olekus: tahkena (jää), vedelana (vesi) ja gaasilisena (veeaur). Vesi tahkub temperatuuril 0 °C ja keeb temperatuuril 100 °C (normaal­rõhul). Vee sulamis- ja keemistemperatuur on temperatuuri püsi­punktid Celsiuse skaalal.

Vee tihedus on suurim temperatuuril 4 °C. Ühe liitri (1 dm³) 4-kraadise vee mass on 1 kg, seega on vee tihedus 1 kg/dm³ ehk 1000 kg/m³. Kui vee temperatuur tõuseb või langeb, siis vee tihedus väheneb. Vedelike ruumala tahkumisel enamasti väheneb, vee ruu­mala aga hoopis suureneb. Veemolekulid paiknevad tahkes olekus hõredamalt kui vedelas. Seetõttu on jää veest väiksema tihedusega, 0 °C juures on jää tihedus 0,92 kg/dm³.

Üldjuhul töödeldakse magevee­allikatest pärit vesi enne tarbijani suunamist veepuhastus­jaamades. Seal eraldatakse veest võimalikud saast­eained, vähem kahjulikud ühendid ja sodi, et tagada kraanivee puhtus ja ohutus. Peale põhjavee kasutatakse tänapäeval linnades tihti ka pinnavett, mida puhastatakse mitmes etapis. Eestis kasutatakse joogiveeallikana pinnavett Tallinnas ja Narvas. Tallinnas puhastatakse joogi­veeks Ülemiste järve vett, mida tarbib enamik tallinlasi, Narva saab oma joogivee Narva jõe veehaardest.

Vesi läbib veepuhastusjaamas mitu etappi. Esmalt juhitakse järvevesi pumpadega läbi võrede ja mikro­filtrite, millega eemaldatakse suurem praht, vetikad ja hõljum. Edasi liigub vesi basseinidesse, kuhu juhitakse õhu ja osooni segu. Osooni toimel paraneb vee värvus, maitse ja lõhn ning hävivad kahjulikud bakterid. Seejärel suunatakse vesi segistitesse, kus sellele lisatakse kemikaale, mille tulemusena peene­teralised osakesed liituvad suuremateks ja sadenevad. Tekkinud sade eemaldatakse ning vesi suunatakse järgmiseks puhastamiseks läbi söe- ja liivafiltrite. Filtrimine eemaldab viimasedki mittevajalikud osakesed ja parandab vee maitset. Lõpuks desinfitseeritakse vett klooriga ja joogivesi suunatakse veevõrku tarbimiseks.