India tants

TANTS on kunst, milles on põimunud muusika, kirjandus, teater, religioon ja filosoofia. Peaaegu 2000 aasta vanuse tantsukunsti loojaks ja kaitsjaks peetakse jumal Šivat, sama vanad on ka tantsuelemendid ja -reeglid.

Lõuna-India üks vanemaid klassikalisi tantse on bharata natyam [´barata´natiam], mida esitasid templites elavad noored naised. Aegade jooksul kogus tants kuulsust ning jõudis 20. sajandi alguses paljude maade kontserdilavadele. Bharata natyam kestab tavaliselt katkestusteta paar tundi ning reegleid järgides juhib tantsu üks tantsija. Saateorkestrisse kuuluvad tavaliselt tabla’d, bansuri, cymbal’id ja vina. Olulist rolli täidab orkestri juurde kuuluv laulja.

Bharata natyam’is vahelduvad konkreetse sisuta tants,

kus tantsija sooritab jalgadega keerulisi rütme ning käe­žestide ja sõrmeasendite kaudu india jumalatest jutustav tants. Et tõmmata vaatajate tähelepanu liigutustele, värvi­takse sõrmed, jalatallad ja varbad punaseks.

Tantsu meeleolu aitab väljendada ka näoilme, näiteks tõstetud kulmud ja silmade liikumine paremale-vasakule sümboliseerivad armastust.

Klassikaline tantsuetendus kathakalī [´kataka´li] kasvas välja, nagu ka bharata natyam, Lõuna-India religioossest templitantsust. Kathakalī muutus 17. sajandil lavažanriks, mille teemad pärinevad rahva mütoloogiast, sümboliseerides headuse ja kurjuse vahelist võitlust. Etenduses tohivad osaleda ainult mehed, kes on eelnevalt 5–6 aastat teatrikoolis õppinud. Kuna kathakalī esitamisel on põhirõhk viimistletud liigutustel, pantomiimil ja žestidel, nimetatakse esitajaid näitlejateks, mitte tantsijateks.