17. sajandit võib pidada üheks dramaatilisemaks ajajärguks Inglismaa ajaloos. Punase niidina läbis seda konflikt absolutismile pürgiva kuninga­võimu ning oma õigusi kaitsva parlamendi vahel.

1603. a suri kuninganna Elizabeth I ilma järglasteta ning Inglismaa troonile pääses Tudorite dünastia kõrvalharu Stuartid, kes olid võimul Šotimaal. Šoti kuningas James VI (valitses 1567–1625) sai ka Inglismaa trooni ja hakkas seal kandma nime James I. Moodustus kogu Suurbritanniat hõlmav personaalunioon Inglismaa (selle alla kuulusid ka Wales ja Iirimaa) ja Šotimaa vahel.

Probleeme tekitas aga see, et Stuartid olid harjunud Šotimaal märksa suurema võimuga, kui neile Inglismaal osaks sai. James oli veendunud, et kuningate võim pärineb otse Jumalalt ning see­tõttu ei vaja ta valitsemiseks alamate nõusolekut. Kuningas oli tema arvates kõrgeim seadusandja ning parlament kõigest nõu­andev organ. Inglismaal oli aga juurdunud seisukoht, et seadusi annavad parlament ja kuningas ühiselt. Kõige olulisem piirang kuningavõimule seisnes selles, et kuningas ei võinud ilma parlamendita uusi makse kehtestada.

Kuninga ja parlamendi konflikt süvenes James I järglase Charles I ajal (1625–1649). Rahva survel astus ta sõtta Hispaania ja Prantsusmaa vastu, et kaitsta protestantidest usu­kaaslasi mandril, ent sõjad osutusid edutuks ja läksid kalliks maksma. Parlamendist mööda minnes kehtestas Charles mitmeid uusi makse. Kuningat kahtlustati ka katoliikluse soosimises.

Kuninga autoritaarne käitumine viis Suurbritannia 1640. aastatel tõsisesse kriisi, mis kasvas üle kodusõjaks. Kõigepealt puhkes sõda Šotimaaga, kus Charles püüdis sisse viia Inglismaale omast kiriku­korraldust. Selleks et raha juurde saada, kutsus ta 1640. a üle pika aja taas kokku parlamendi, ent parlament astus kohe võitlusse kuninga ja tema ministrite vastu, süüdistades neid Inglismaa vana poliitilise korra hävitamises. Charles otsustas kasutada jõudu ning tungis 1642. aastal parlamenti, et oma tuliseimad vastased vahistada, kuid need olid juba põgenenud. Tüli oli paisunud nii suureks, et mõlemad pooled hakkasid vägesid koguma.

Parlamenti toetati eeskätt suuremates linnades ja majanduslikult arenenumates piirkondades, samuti Šotimaal. Charlesil oli rohkem toetajaid vähem arenenud lääne- ja põhjaosa krahv­kondades ning Walesis. Kui parlamendi vägede etteotsa asus silmapaistvate juhi­omadustega puritaanist parlamendisaadik Oliver Cromwell, löödi kuninga väed puruks.

Parlamendi enamus oleks tahtnud nüüd kuningaga ära leppida, ent sõjaväes ülekaalus olevad puritaanid nõudsid kuninga kukutamist ja radikaalseid reforme. Sõjaväe abil sundis Cromwell mõõdukamad saadikud parlamendist lahkuma. Ülejäänud saadikutest moodustatud tribunal mõistis Charles I kui türanni ja riigireeturi surma ning 30. jaanuaril 1649. a raiuti tal pea maha.

Inglismaa parlament ei nimetanud ametisse mitte uut kuningat, vaid kuulutas välja vabariigi. Tõeliseks parlamentaarseks vaba­riigiks seda siiski pidada ei saa, sest Cromwell võttis endale sisuliselt kuninga rolli, nimetades end lordprotektoriks. 1653. a saatis ta parlamendi laiali ja valitses edasi sõjaväe toel. Kuigi välispoliitikas saatis Cromwelli edu, äratasid uue valitsuse radikaalsed reformid rahva seas võõristust. Vabariigi populaarsust vähendasid tunduvalt ka puritaanide kehtestatud ranged seadused. Puritaanid arvasid nimelt, et reformatsiooniga pole veel lõpule jõutud ja rahva kombeid oleks vaja parandada. Nad nõudsid, et kõik inimesed loobuksid lõbustustest (teater, muusika jne) ning pühenduksid täielikult igapäevasele tööle ja Jumala teenimisele.

Kui Cromwell 1658. a suri, ei suutnud tema poeg oma võimu kehtestada. Paljud inglased pidasid Charles I hukkamist suureks veaks ning tunnustasid tema eksiilis elava poja Charles II trooni­pärimis­õigust. Taas kokku kutsutud parlament taastaski monarhia ja kuulutas kuningaks Charles II. Niisugust endise poliitilise korra taastamist nimetatakse restauratsiooniks.

Stuartite võim sattus aga varsti uuesti löögi alla. Kõige suurem probleem oli see, et kuninga vend ja troonipärija James oli katoliiklane. Neid parlamendisaadikuid, kes üritasid Jamesi trooni­pärimis­õigusest ilma jätta, hakati kutsuma viigideks, seadusliku troonipärija toetajaid aga toorideks. Nendest said alguse Suurbritannia esimesed poliitilised parteid (toorid – konservatiivid, viigid – liberaalid), mis tegutsevad tänapäevani.

Kuigi James II krooniti pärast venna surma 1685. a kuningaks, tekitas tema katoliiklasi soosiv poliitika kogu maal suurt ärevust. Tunnetanud rahva toetust, sepitsesid aadlikud kuninga vastu vandenõu, pakkudes trooni kuninga väimehele ja Madalmaade asehaldurile Oranje Willemile. 1688. a maabus Willem suure sõjaväega Inglismaa rannikul ning James põgenes Prantsusmaale maapakku. Enne trooni vastuvõtmist William III nime all tuli Willemil allkirjastada parlamendi koostatud „Õiguste deklaratsioon“ (ingl k Bill of Rights), mis määras kindlaks kuninga ja parlamendi võimu piirid. Ühtlasi võeti vastu seadused, mis välistasid, et troon läheks katoliiklaste kätte. Sellega pandi paika Inglismaa parlamentaarse monarhia põhijooned järgnevateks sajanditeks. Kuna riigipööre toimus veretult, hakati seda hiljem nimetama „kuulsaks revolutsiooniks“.

Nõnda viisid Stuartite dünastia erimeelsused Inglismaa poliitilise eliidiga selleni, et nad kõrvaldati 17. sajandi jooksul kaks korda võimult. Pagendusse aetud Stuartid püüdsid küll mitmel korral prantslaste abiga krooni tagasi võita, ent edutult. Inglismaa trooni pärisid 18. sajandil hoopis Saksa väikeriigi Hannoveri kuningad, kes hakkasid valitsema kahte maad korraga. Riigi poliitilises elus domineerisid viigid, kelle juhtimisel vallutati kolooniaid ja arendati kaubandust. Inglismaa muutus maailmariigiks.