Kolmanda seisuse nõudmised
1789. aasta kevadel valitsesid Prantsusmaal ärevad meeleolud. Maad ähvardas näljahäda, sest eelmise aasta saagi oli hävitanud 1788. a juulis maad tabanud ränk torm. Hiiglaslikud raheterad tapsid kariloomi ja isegi inimesi. Järgnes erakordselt külm talv, mis võttis ära oliivi- ja viinapuud, lumi sulas alles aprillis. Leiva hind jõudis seninägematute kõrgusteni ning mitmel pool puhkesid mässud.
Kui generaalstaadid 5. mail Versailles’ lossi esimesele istungile kogunesid, olid rahva ootused väga suureks paisunud. Kohe tekkiski põhimõtteline vastasseis privilegeeritud seisuste ja kolmanda seisuse vahel. Vaimulikud ja aadlikud hoidsid kinni keskaegsest arusaamast, et tegu on seisuste esindusega, mistõttu läbirääkimised ja hääletamine peab toimuma eraldi seisuste kaupa. Kolmas seisus oli veendunud, et generaalstaadid esindavad rahvast tervikuna, mistõttu hääletamine peab toimuma ühiselt. Paljud vaimulikud ja aadlikud ühinesid kolmanda seisuste nõudmistega. Jõukas krahv Mirabeau, kes valiti kogusse kolmanda seisuse poolt, teatas: „Minu motoks on sõda privileegidele ja privilegeeritutele. Privileegid on küll kasulikud kuningale, aga põlastusväärsed rahvale.“
- A
- B
- C
- D
Töö pildiga
- Keda sümboliseerivad karikatuuril kujutatud tegelased?
- Miks on osa neist hirmunud?
- Mis on selle karikatuuri sõnum?
LISA. Mis on kolmas seisus?
Kolmanda seisuse nõudmistele rajas ideoloogilise vundamendi abt Emmanuel Joseph Sieyès. Sieyès oli pärit tagasihoidlikust maksuametniku perekonnast. Ta otsustas vaimulikukarjääri kasuks, ent ülikoolis huvitus rohkem „uuest filosoofiast“, s.o John Locke’i ja Prantsuse valgustajate ideedest, kui traditsioonilisest teoloogiast. 1789. a talvel avaldas ta pamfleti „Mis on kolmas seisus?“, mis sai kohe laialdaselt tuntuks. See algab kolme küsimusega:
1.Mis on kolmas seisus? – Kõik.
2. Mida ta on poliitilises korralduses siiani olnud? – Midagi.
3. Mida ta nõuab? – Saada millekski.
Seni olid paljud väitnud, et kolmanda seisusega tuleb rohkem arvestada, Sieyès oli aga palju radikaalsem. Ta ütles, et kolmas seisus esindab tegelikult kogu rahvust ja privilegeeritud gruppidel pole rahvuses kohta. „Terviklik rahvus“ ei vaja oma olemasoluks aadlit ega vaimulikke, sest kõiki elutähtsaid funktsioone täitsid kolmanda ehk „produktiivse“ seisuse inimesed. Privilegeeritud seisused ei loo midagi, vaid ainult tarbivad teiste loodud produkte. Edasi väitis ta, et poliitiline võim saab oma alguse just rahvusest, mitte „riigist“ või monarhist. Seega on kolmandal seisusel voli anda riigile põhiseadus ja seada sisse õiguspärane valitsus. Sieyèsi ideed käivitasid revolutsiooni esimese etapi, kui generaalstaatide kolmanda seisuse alusel moodustati Rahvuskogu. Nagu Mirabeau, lasi ka Sieyès end generaalstaatidesse valida kolmanda seisuse esindajana. Ta oli „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ üks põhiautoreid.
Rahvuskogu moodustamine
Esimene suur tüli tekkis saadikute volituste kontrollimisest. Kolmas seisus kartis, et kui seda tehakse eraldi kuuriates, siis hakatakse edaspidi ka niimoodi hääletama. Teised seisused ei nõustunud ühiskoosolekuga, mispeale kolmanda seisuse saadikud teatasid, et nemad omaette kogu ei moodusta, ja kui teised nendega ei ühine, hakatakse iseseisvalt tegutsema. Aadlikud keeldusid, ent vaimulikud hääletasid kolmanda seisusega ühinemise poolt. 17. juunil kuulutas kolmas seisus koos liitunud vaimulikega end abt Sieyèsi ettepanekul Rahvuskoguks. Tegu oli revolutsioonilise sammuga, sest sellist kogu ei olnud Prantsuse vana õigus ette näinud. Tegelikult kuulutas Rahvuskogu end kuninga asemel suveräänse võimu kandjaks.
Saadikud andsid tõotuse mitte enne laiali minna, kui Prantsusmaale on antud konstitutsioon e põhiseadus. Rahvuskogu toetuseks suundusid rahvamassid Versailles’sse ja murdsid palee territooriumile sisse, kusjuures sõdurid otsustasid rahva pihta mitte tulistada. Rahva survel andis kuningas oma heakskiidu Rahvuskogu tegevusele ning käskis vaimulikel ja aadlikel sellega ühineda. Pariisis algasid rõõmupidustused ning rahvas tervitas palavalt Versailles’ palee rõdule ilmunud kuningapaari. Juulis nimetati Rahvuskogu ümber Asutavaks Koguks, rõhutamaks eesmärki luua uus poliitiline süsteem. Inglise vaatleja Arthur Young kirjutas oma päevaraamatusse, et „asjalood paistavad sellega olevat ühel pool ning revolutsioon on lõpule viidud“.
Poliitiline avalikkus
Pariisi elanikud jälgisid hoolega Versailles’s toimuvat ning koosolekuid ja sõnavõtte kommenteeriti pamflettides ja arutati kohvikutes. Inglane Arthur Young, kes viibis revolutsioonisündmuste ajal Pariisis, kirjeldab sealset kirglikku õhustikku:
Läksin täna [9. juunil] Palais-Royali kanti, et vaadata, mida uut on publitseeritud, ning hankida vastav kataloog. Iga tund ilmub midagi uut. Täna ilmus 13, eile 16, eelmisel nädalal 92 trükist ... vaevu suutsin end ukse juurest letini pressida. Igast kahekümnest kirjutisest üheksateist pooldavad vabadust ning neavad vaimulikke ja aadlit. Aga Palais-Royali kohvikud pakuvad lausa erilist vaatepilti: nad on paksult rahvast täis, kusjuures osa rahvast on uste ja akende taga ning kõik kuulavad oraatoreid, kes peavad tuliseid kõnesid enda ümber kogunenud publikule. Raske on sõnades edasi anda kuulajate innukust ning marulist aplausi, mis saadab iga karmi ja vägivaldset tundepuhangut praeguse valitsuse vastu.
Bastille’ vallutamine
Young eksis rängalt, sest vana korra pooldajad polnud veel alla andnud. Louis XVI kõhkles nagu alati, ent kuninganna ja ta nõuandjad pooldasid jõulist vastulööki. Pariislaste kahtlused, et Rahvakogu kavatsetakse väevõimuga laiali ajada, näis leidvat kinnitust, kui Pariisi ümber hakati vägesid koondama. Kuninga kinnitused, et seda tehakse avaliku korra kindlustamiseks, ei kõlanud veenvalt. 12. juulil jõudsid Pariisi kuuldused, et kuningas on vallandanud jälle ühe ministri, kes oli populaarne, sest toetas leiva hinna subsideerimist (rahalist toetamist). Kui saksa palgasõdurid said käsu Tuileries’ aeda kogunenud rahvahulk laiali ajada, pidas rahvas seda üldise rünnaku alguseks. Linnarahvas hakkas kõikjalt relvi otsima, rünnates väravatorne ja kloostreid. 14. juuli hommikul õnnestus sõjaveteranide hospidalist hankida suurtükk, mis veeretati kindlusvangla Bastille’ ette, kust loodeti veel relvi leida. Kui rahvas kindluse õue tungis, avas kaitsemeeskond tule ning tappis sadakond inimest. Nüüd liitusid rahvaga kuninga kaardiväelased, kes oskasid kahuriga ümber käia. Kindluse komandant otsustas alla anda. Garnisonil lubati lahkuda, ent vihane rahvahulk võttis komandandi kinni ning raius tal pea maha. 14. juulit loetakse sümboolselt Prantsuse revolutsiooni alguseks ja see on Prantsusmaa tähtsaim rahvuspüha.
Bastille’ vallutamine oli murrang, sest nüüd sai selgeks, et kuningas ei suuda relvade jõul revolutsiooni tagasi pöörata. Suur hulk aadlikke põgenes välismaale, et sealt revolutsioonivastast võitlust edasi organiseerida. Pariislaste edu revolutsiooni kaitsel innustas ka teistes piirkondades rahvast relvile. Keelduti makse maksmast, rünnati aadlike losse ning pandi põlema arhiive, kus olid kirjas talupoegade kohustused. Aadlikud nimetasid seda aega suureks hirmuks.
Revolutsioon maal
400 relvastatud talupoega tungis paruni lossi. Enne nõudmiste esitamist sundisid nad teda jooma Asutava Kogu ja kolmanda seisuse terviseks. Pärast neid sündmusi otsustas parun Prantsusmaalt lahkuda.
Üks talupoeg Neveu ronis laua peale ja teatas: „Tegelikult peate te loobuma kõigist oma feodaalõigustest, enam ei ole isandaid, kõik me oleme võrdsed. Meil on vaja teie aadliprivileegide tõendeid.“ Ma tõin neile oma mapi, kus olid volikirjad, mida nad soovisid. Neveu jagas need laiali. Mõned talupojad nõudsid tagasi relvi, mille mu isa vahimehed olid neilt ära korjanud, kui nad nendega jahti pidasid. Lõpuks eelistasid nad lahkuda kõigest jõust karjudes, et tulevad öösel tagasi ja panevad lossi põlema.
Bonnevini paruni „Pagulaspäevikust“, 1789. aasta august.Vana korra likvideerimine
Paanika viis selleni, et hulk Asutava Kogu aadlikest liikmeid kuulutas, et nad loobuvad feodaalsetest eesõigustest. Asutav Kogu vormistas selle üldise dekreedina ning kuulutas feodaalkorra lõppenuks. Kaotati teotöö ja teised talupoegade isiklikud kohustused aadlike suhtes. Uue korra programmilised alused sõnastati „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis“.
Järgmiste kuude jooksul hakati deklaratsiooni põhimõtteid järk-järgult ellu viima. Kõigepealt oli vaja Prantsusmaa muuta ühtseks riigiks, kus kõikjal kehtiks täpselt samad seadused. Selleks tehti haldusreform, mis kaotas vanad ajalooliselt kujunenud provintsid oma eriõigustega. Samuti oli vaja ühtlustada riigiasutuste süsteem.
Asutav Kogu järgis põhimõtet, et kõik ametnikud ja kohtunikud peavad olema valitavad, mitte kuninga poolt ametisse nimetatud. Ka vaimulikud pidid nüüdsest olema koguduste valitud. Kiriku maad võõrandati ja müüdi oksjonil maha. Vaimulikele määrati kindel palk, millega nad muutusid tegelikult riigiametnikeks. Kirikureform põhjustas vastuseisu, sest paljud nägid selles riigi lubamatut sekkumist kiriku asjadesse. Ent uus kord nõudis, et riigis ei oleks ühtegi privilegeeritud korporatsiooni. 1790. aastal kaotati ka aadliseisus ning keelati aadlitiitlite kasutamine. Sellega likvideeriti vana korra põhialus – seisuslik ühiskond. Prantsusmaast hakati kujundama vabade ja võrdsete kodanike ühiskonda.
Võrdsuse ja vabaduse taotlus avaldus ka majanduses. Kõik kodanikud pidid kandma õiglast maksukoormat vastavalt oma jõukusele. Talupojad pidid hakkama maksma küll oluliselt rohkem riigimakse, aga see-eest likvideeriti mõisakohustused ja kirikukümnis. Uus võim pooldas vaba turgu ja vaba kaubandust: keelati ära tsunftid ja gildid, kaotati riigisisesed tollipiirid ning loodi vaba tööturg. Paljude jaoks tähendasid need uuendused monopoolse seisundi kaotust, ent pikas perspektiivis pandi sellega alus riigi majanduslikule edenemisele.
LISA. Revolutsiooni pooldajad ja kriitikud
Pöördelised sündmused Prantsusmaal pälvisid kogu Euroopas suurt tähelepanu, aga reageeriti sellele erinevalt. Vene keisrinna Katariina ning Rootsi ja Hispaania kuningas olid revolutsioonile algusest peale otsustavalt vastu, aga suurem osa rahvast ning isegi mõned kroonitud pead tervitasid entusiastlikult muutusi Prantsusmaal. Inglise poeedid Wordsworth ja Burns, Saksa filosoofid Hegel, Kant ja Herder ning helilooja Beethoven hõiskasid vabaduse vaimu võidukäigu üle. Seevastu Inglise riigimees ja filosoof Edmund Burke avaldas 1790. aastal teose „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist“, mida hakati nimetama kontrrevolutsiooni e vasturevolutsiooni manifestiks. Burke ründas ideed, et ühiskonda on võimalik pelgalt teoreetiliste põhimõtete (vabadus, inimõigused või ühiskondlik leping) alusel ümber korraldada. See toob tema arvates kaasa vaid vägivalla, mitte tõelist vabadust. Ta pooldas ühiskonna järkjärgulist reformimist, toetudes vanadele seadustele, traditsioonidele ja aadlike valitsemiskogemusele. Paljude arvates näitasid edasised sündmused, et Burke’il oli õigus.
LISA. Inimese ja kodaniku deklaratsioon
26. augustil vastu võetud deklaratsiooni esimene artikkel kõlas: „Inimesed sünnivad ja elavad vabana ja õiguslikult võrdsena.“ Dokument lähtus filosoofilisest arusaamast, et inimese põhilised õigused on sünnipärased ja universaalsed, s.t kehtivad alati ja kõikjal, sõltumata riigikorrast või seadustest. Need õigused tulenevad inimloomusest ning riigi eesmärk peab olema neid säilitada ja kaitsta. Deklaratsiooni teine artikkel sõnastas põhilised inimõigused: õigus olla vaba, õigus omandile ja julgeolekule ning õigus rõhumisele vastu hakata. Edasi sõnastati hulk põhimõtteid, mis on tänini demokraatlike riikide õiguskorra aluseks. Inimese ja kodanike õiguste deklaratsioon on ka praeguse Prantsusmaa põhiseaduse lahutamatu koostisosa.
Katkeid „Inimese ja kodaniku deklaratsioonist“
1. Inimesed sünnivad ja elavad vabana ja õiguslikult võrdsena. Ühiskondlikud erinevused võivad rajaneda ainult ühiskasul.
2. Iga poliitilise liidu eesmärk on inimese loomulike ja võõrandamatute õiguste kaitsmine. Need õigused on vabadus, omand, julgeolek ja vastuhakk rõhumisele.
3. Kogu kõrgema võimu allikas on alati rahvas. Ükski asutus ega isik ei või teostada võimu, mis pole saadud otse rahvalt.
4. Vabadus seisneb õiguses teha kõike, mis ei kahjusta teist. [‑‑‑]
6. Seadus on üldsuse tahte väljendus. Kõigil kodanikel on õigus võtta isiklikult või oma esindajate kaudu osa seaduse väljatöötamisest. Seadus peab olema kõigile üks. [‑‑‑]
9. Iga inimene loetakse süütuks seni, kuni ta on süüdi mõistetud. [‑‑‑]
10. Kedagi ei tohi tülitada tema veendumuste, isegi usuliste veendumuste pärast, kui nende väljendamine ei riku seadusega kehtestatud avalikku korda.
17. Kuna eraomand on puutumatu ja püha õigus, siis ei tohi seda kelleltki ära võtta, välja arvatud juhud, kui seda nõuab ühiskondlik vajadus, mis on seadusega tõestatud, ja sel tingimusel, et makstakse ette õiglast tasu.
Mõisted
- suveräänne – täiesti sõltumatu, iseseisev
- deklaratsioon – pidulik avaldus
Küsimused
- Miks generaalstaadid lõhenesid?
- Mille poolest erines Rahvuskogu generaalstaatidest?
- Miks loevad prantslased just Bastille’ vallutamist revolutsiooni alguseks?
- Milliste reformidega likvideeris Asutav Kogu vana korra?
- Mille poolest pidi uus kord vanast erinema?
