Prantsuse revolutsiooniks nimetatakse aastatel 1789–1799 toimunud pöördelisi sündmusi, mille käigus asendati Prantsusmaa senine poliitiline ja sotsiaalne korraldus uuega. Revolutsioon tõi kaasa suuri muutusi kogu Euroopa ajaloos. Seetõttu on seda hakatud pidama ühe ajastu lõpuks ning teise alguseks: koos vana korra lagunemisega lõppes vara­uusaeg ning algas uusaeg.

Prantsuse revolutsiooni kohta on kirjutatud, et mitte revolutsionäärid ei teinud revolutsiooni, vaid revolutsioon sünnitas revolutsionäärid. Sellega tahetakse öelda, et keegi ei kutsunud 1789. aastal üles riiki pöörama või monarhiat kukutama. Ei olnud ühtki gruppi, kellel oleks olnud revolutsiooniline programm. Revolutsioon kujunes hoopis veereva lumepallina, kui sündmuste käigus rahva nõudmised järjest radikaalsemaks muutusid. Siiski ei saa revolutsiooni toimumist pidada juhuslikuks, vaid sellel olid sügavad põhjused, mis peitusid Prantsuse ühiskonna eripäras ning revolutsiooni­eelsete kümnendite siseriiklikus ja rahvusvahelises arengus.

Kõige üldisemalt võib öelda, et revolutsiooni kutsus esile vana korra kriis. Milles see kriis seisnes? Ajaloolased on ühel meelel, et revolutsiooniliste sündmuste otseseks käivitajaks oli Prantsuse riigi finantskriis. Kui Louis XVI 1774. aastal troonile tõusis, oli riigi majandus halvas seisus. Seitsmeaastasest sõjast oli jäänud suur riigivõlg. Kuna riigi väljaminekud ületasid pidevalt sisse­tulekuid, siis võeti järjest uusi võlgu. Prantsusmaa sekkumine Ameerika iseseisvus­sõtta oli sõjalises mõttes küll edukas, ent suurendas riigivõlga 2 miljardi liivri võrra. 1788. aastaks oli võlgu juba 4,5 miljardit. Võlakoorma hiiglaslikkusest annab aimu see, et riigi kogusissetulek oli vaid umbes 500 miljonit liivrit aastas. Väljaminekud seevastu olid üle 600 miljoni, kusjuures umbes pool sellest kulus laenuintressidele. Riik oli jõudnud pankroti äärele.

Finantsraskusi oli ka teistel Euroopa riikidel, ent Prantsusmaa viis sügavasse kriisi valitsuse võimetus riiki reformida. Prantsus­maa oli nagu suur ookeaniaurik, mis oli võtnud kursi karidele. Nii kapten, meeskond kui ka reisijad said aru, et võetud kurss on katastroofiline, aga ei suudetud kokku leppida, kuidas suunda muuta, ning kõik tegelesid hoopis iseenda päästmisega. Seda võimetust saab seletada mitmeti. Lühiajalised tegurid olid ette­arvamatud poliitilised sündmused, nagu näiteks Ameerika ise­seisvussõda, aga ka kuninga isiksuseomadused, mis olid eriti tähtsad just absolutistliku valitsus­korra tingimustes. Pikaajaliste tegurite all tuleb silmas pidada Prantsusmaa riiklikku ja sotsiaalset korraldust. Ühiskondlikud pinged olid nii sügavalt juurdunud, et reformikatsed viisid lõpuks hoopis plahvatuseni. Kuninga võim oli teoreetiliselt küll absoluutne, kuid tegelikult vajas valitsus reformide elluviimiseks laiema eliidi toetust. Prantsusmaa tolleaegse ühiskonna eripära oli aga selles, et ükski ühiskonnakiht ei olnud valitsuse poliitikaga rahul.

Prantsusmaa majanduslikku, ühiskondlikku ja poliitilist kriisi süvendas kuninga autoriteedi langus. Absoluutset monarhiat toetas kiriku õpetus kuningavõimu jumalikust päritolust. Aga valgustajad kritiseerisid kiriku sekkumist riigiasjadesse ning lammutasid kuninga pühaduse aupaiste. Sageli toodi eeskujuks Inglismaad, kus monarhi ja esinduskogu võim olid omavahel tasakaalus.

Valgustuse ideed ei piirdunud üksikute mõtlejatega, vaid levisid 18. sajandi teisel poolel ühiskonnas laiemalt. Tekkis poliitiline avalikkus: klubides ja kohvikutes arutati poliitilisi ja filosoofilisi ideid ning päevaprobleeme. Ajalehti ja poliitilisi pamflette hakkasid lugema ka väikekodanlikud kihid ning jõukamad ja haritumad talupojad. Hoopis vähem kui varem loeti religioosse sisuga kirjandust. On teada, et Pariisis ostsid isegi preestrid rohkem ajaloo- kui teoloogiaalaseid teoseid.

Niisiis ei võetud kuninga seadusi enam kui Jumala tahet. Veelgi hullem, kuningas muutus üldiseks pilkealuseks. Reformide vastased aitasid levitada kuulujutte kuninga abieluprobleemidest ja Marie Antoinette’i armukestest, et kuninga autoriteeti õõnestada. Põranda all trükitud pamflettides pealkirjaga „Kas kuningas saab hakkama?“ pilgati kuninga võimetust abielu­mehena. Kuningannat süüdistati moraalituses ja Prantsusmaa vaenlaste salasepitsuste toetamises. Sellises olukorras puudus kuningal moraalne autoriteet, et vajalikke reforme ellu viia.

Ajaloos on sageli juhtunud, et vana kord variseb kokku siis, kui seda hakatakse reformima. Reformidega kaotab valitsus vana­meelsete toetuse, teisi jälle ei rahulda muudatuste ulatus ning hakatakse nõudma hoopis suuremaid ümberkorraldusi kui algul plaanitud. Just nii juhtus Prantsusmaal. Kuningas sai aru, et maksusüsteemi ei õnnestu ümber korraldada ilma seisusliku esinduskogu toetuseta. 1787. aastal otsustas ta taaselustada kõrg­aadlikke koondava notaablite assamblee. Notaablitele esitati reformiprojekt, mis nägi muu hulgas ette ühtse maamaksu ja tempelmaksu kehtestamise. Notaablid aga ütlesid, et neil pole selle vastuvõtmiseks õigust ja et uusi makse saab kehtestada vaid kõigi seisuste esinduskogu – generaalstaadid.

Kuningal ei jäänud muud üle kui generaalstaadid 1789. aastaks kokku kutsuda. Kellelgi polnud täpset ettekujutust, millised volitused sellisel kogul võiks olla, sest viimati olid generaalstaadid koos käinud 1614. aastal. Algul otsustati, et tullakse kokku samal viisil nagu 17. sajandi algul, nii et kõigil kolmel seisusel on võrdne arv saadiku­kohti ning hääletamisel on igal seisusel üks hääl. Nii oleks privilegeeritud seisused saanud kolmanda seisuse ette­panekud maha hääletada. See tekitas rahva seas võimsa protesti­liikumise, mispeale lepiti kokku, et aadlikud ja vaimulikud valivad kumbki 300 saadikut ning kolmas seisus 600. Hääletamise kord jäeti lahtiseks.

Seisuste valimiskoosolekutel algasid aktiivsed arutelud vajalike muudatuste üle. Valijate soovid pandi kirja saadikutele kaasa antud kaebevihikutesse. Kolmanda seisuse vihikutes nõuti kaitset aadlike omavoli eest ja nende eriõiguste tühistamist. Aga ühes asjas olid kõik seisused ühel nõul: kuninga võimu tuleb piirata. See tähendas vana korra lõppu Prantsusmaal.