Inimese esteetilisest kasvatusest
NELJAS KIRI
[‑‑‑]
Inimene aga võib kahte viisi iseenesega vastuolus olla: emba-kumba – kas metslasena, kui ta tunded ta põhimõtete üle valitsevad, või barbarina, kui ta põhimõtted ta tunded hävitavad. Metslane põlgab kunsti ja näeb looduses oma piiramatut käsutajat; barbar pilkab ja teotab loodust, kuid põlgusväärsemana kui metslane jääbki ta küllalt sageli oma orja orjaks. Haritud inimene teeb loodusest oma sõbra ja austab ta vabadust, taltsutades üksnes looduse omavoli.
Niisiis ei tohi mõistus oma kõlbelist ühtsust füüsilisse ühiskonda tuues looduse mitmekesisust rikkuda. Kui loodus püüab ühiskonna kõlbelises ehituses maksma panna oma mitmekesisust, siis ei tohi sellest kõlbelisele ühtsusele mingit kahju tekkida: võidukas vorm asub üksluisusest ja segadusest võrdsel kaugusel. Järelikult peab rahval, kes on võimeline ja vääriline vahetama paratamatuseriigi vabaduseriigiga, leiduma karakteri totaalsust.
VIIES KIRI
On see selline karakter, mida meile praegune ajastu ja käesolevad sündmused näitavad? Suunan oma tähelepanu otsekohe kõige silmapaistvamale asjale selles laialdases maalingus.
[‑‑‑]
Inimesest annavad pildi ta teod, ja milline kuju on see, mis praeguse aja draamas esineb! Siin metsistumine, seal lõtvumine: inimliku languse kaks äärmust, ja mõlemad ühendatud samas ajastus.
[‑‑‑]
KUUES KIRI
Kas ma sellise kirjeldusega meie ajastule ehk liiga ei teinud? Ma ei oota seda vastuväidet, vaid pigem ühte teist, nimelt, et ma sellega liigagi palju olen tõestanud. See maaling, ütlete Teie, sarnaneb tänapäeva inimkonnaga, kuid ta sarnaneb üldse kõikide rahvastega, kes on kaasa haaratud kultuurist, sest kõik, ilma erandita, peavad üliharituse tõttu loodusest võõrduma, enne kui nad mõistuse abil ta juurde tagasi saavad pöörduda.
Kuid mõninga tähelepanu puhul ajakarakteri suhtes peab meid imestama panema kontrast, mida kohatakse tänase ja kunagise, eriti kreeka inimsuse vormi vahel. Hariduse ja peenenemise ausära, mille me maksma paneme iga teise lihtsa loomuse ees, ei ole meile kasuks kreeka loomuse puhul, mis ühendas endas kõiki kunsti võlusid ja kogu tarkuse väärikust, ilma et ta siiski oleks muutunud nende ohvriks nagu meie loomus. Kreeklased ei jäta meid häbisse mitte ainult lihtsusega, mis on võõras meie ajale; nad on ühtlasi meie võistlejaks, sageli isegi meie eeskujuks samades paremustes, millega me end tavaliselt lohutame oma kommete loomuvastasuse suhtes. Me näeme, kuidas nad täiuslikena nii vormilt kui sisult, nii filosofeerivatena kui kujundavatena, nii õrnadena kui energilistena suurepärases inimsuses ühendavad fantaasia nooruse mõistuse mehelikkusega.
[‑‑‑]
Ühekülgsus võimete harjutamises viib küll indiviidi vältimatult eksitusse, kuid liigi tõele. Üksnes sellega, et me kogume terve oma vaimu energia ühte tulipunkti ja koondame kogu oma olemuse ühteainsasse võimesse, anname sellele võimele ühtlasi tiivad ning viime ta kunstlikul teel kaugele üle nende piiride, mis loodus talle näib määranud olevat. [‑‑‑]
Niisiis, kui palju sellise inimvõimete eraldatult arendamise teel maailmaterviku heaks ka ei peaks võidetama, ei saa siiski salata, et indiviidid, keda see puudutab, selle maailma üldeesmärgi needuse all kannatavad. Gümnastiliste harjutuste varal kujuneb välja küll atleetlik keha, kuid ilu saavutatakse üksnes liikmete vaba ja ühtlase mängu kaudu. Samuti võib üksikute vaimsete võimete pingutamine soetada küll erakordseid inimesi, kuid õnnelikke ja täiuslikke loob ainult nende jõudude ühtlane tempereeritus. Ja millises vahekorras oleksime siis meie möödunud ja tulevase ajajärguga, kui inimloomuse väljakujundamine sellise ohvri paratamatuks teeks? Me oleksime olnud inimsoo sulased, me oleksime teinud tema eest mõned aastatuhanded orjatööd ja oleksime surunud oma moonutatud vaimule selle alluvuse häbistavad jäljed – selleks, et hilisem sugupõlv saaks õndsas tegevusetuses hoolitseda oma kõlbelise tervise eest ja arendada oma inimsuse vaba kasvu.
Ent kas võib inimene olla määratud selleks, et ta mingi eesmärgi pärast iseenese hooletusse jätaks? Kas peaks siis loodus saama oma eesmärkide kaudu röövida meilt selle täiuslikkuse, mille mõistus meile oma eesmärkidega ette kirjutab? Järelikult peab vale olema, et üksikute jõudude väljaarendamine nende totaalsuse ohverdamise paratamatuks teeks, ja kui looduse seadus ikkagi nii väga sinnapoole püüaks, siis peaks meie võimuses olema seda meie loomuse totaalsust, mille kunst on hävitanud, mingi kõrgema kunstiga taastada.
Tõlkinud Ülo TorpatsTervikliku inimese ideaal
Saksa kirjaniku Friedrich Schilleri (1759–1805) arutlused „Inimese esteetilisest kasvatusestˮ (1795, ee 1961) käsitlevad kunsti ja moraali, loomingulise eneseteostuse ning ühiskondliku vastutuse seoseid. Schiller usub, et ilumeele areng aitab kaasa eetilisele arengule, sest aitab inimesel leida sisemise tasakaalu ning kooskõla oma keskkonnaga.
Ideaalseks näiteks kultuuri ja looduse, keha ja vaimu, ilu ja tõe harmooniast pidas Schiller Vana-Kreeka kultuuri. Seda ideaali jagasid teisedki 18. sajandi lõpu saksa loomeinimesed. Mõttekaaslus nende vahel kujunes suuresti Weimari hertsogiriigis, kus paljud neist pikemat või lühemat aega viibisid. Seepärast nimetatakse seda vaimu- ja kunstiliikumist Weimari klassitsismiks.
Weimaris, kuhu Schiller asus 1787. aastal, sai alguse tema sõprus Goethega, mis mõjutas ja rikastas märkimisväärselt mõlema kirjaniku loomingut.
Esteetilise kasvatuse eesmärk
- Täienda ja täpsusta õpiteksti Schilleri katkendite põhjal.
- Mida tuleks inimesel oma arenguteel vältida?
- Mille poole tuleks püüelda?
Faust
ESIMENE OSA
[‑‑‑]
Fausti töötuba
[‑‑‑]
Faust
Ning mida minult nõuad vastutasuks?
Mephistopheles
See kannatab veel aastaid ootamist.
Faust
Ei, ei! Tean, põrguvaim on egoist,
ei ainult taevaarmu pärast vist
tee vähimat vaid teise kasuks.
Tee selgeks puiklemata, mis sul vaja:
kui teener selline, on ohus maja.
Mephistopheles
Ma luban truuilt siin su koormaid kanda,
su käsul rühmata kõik päevad-ööd,
kui jõuame ent teise randa,
teed mulle täpselt sama tööd.
Faust
Mis „teisest rannast“ sõnu raiskad?
Kui selle ilma puruks paiskad,
las tulla teine kuigi võik.
Siit maa päält sain ma rõõmu, siit sain lohtu,
see päike näind mu ahastust, mu ohtu –
kui enam pilk ta kiirtega ei kohtu,
siis saab mis saab – las minna kõik!
Ei teine ilm me vaidlust vääri,
kas armu veel või vaenu tal –
kas on, kui saame uude sfääri,
veel miski „ülal“, miski „all“.
Mephistopheles
Võid riskida, kui sellest vaatest lähtud.
Kas teeme kaupa? Rõõmunult
saad varsti imeasju mult,
mis veel ei inimsilmal nähtud.
Faust
Mis tahad, vaene kurat, anda mulle?
Kuis sulle mõistetav võiks olla inimhing,
mis puhkeb vaimustuse tulle?
Saab varandust sult, kaduvat kui ving,
saab punast kulda, mis kui elavhõbe hajub,
saab toitu, mis ei toida, ning
saab mängu, kus ei võita või,
saab tütarlast, kes vaevalt käe mu ümber lõi,
kui ihar pilk ju naabrit tajub,
saab jumalikku au, mis öösse vajub
kui meteoori tuliring.
Ons vilja sul, mis määndub suus,
ons puud, mis iga päev lööb värskelt haljaks?
Mephistopheles
Võin täita tellimist, see töö ei ole uus,
mul säärast kaupa on – kuid, nali naljaks,
eks vaikselt kuhugi vii lõppeks retk
meid mõnu maitsma pärismehe moodi.
Faust
Kui rahunenult eal ma vajun laisa voodi,
siis olgu käes mu viimne hetk!
Kui tunded enda-armuks muudad,
kui eal mind meelituste mee
ja naudinguga petta suudad –
mu olgu lõppend maine tee!
Kas lööme kätt?
Mephistopheles
Hää küll!
Faust
Siis tehtud! Leping see:
Kui lausun hetkele: Kui hurmav,
kui veetlev oled! Viibi veel!
siis haaraku mind käsi surmav,
siis vangistagu sünge neel.
Las surnukell siis hüüdma hakkab,
las lõpeb, sulane, su sund,
las osut peatub, aeg las lakkab –
siis lakkab ka mu viimne tund!
[‑‑‑]
Faust
Ei leppe murdmist maksa karta sul.
Just tõotust, mille said mu käest,
ma täita ihkan kõigest jõust ja väest.
Liig kõrgele end pingutasin.
Nii nagu sinulgi, mu seisus kasin.
Suur vaim mu, mannetuma, hülgas,
ka loodus mulle keelab end.
Mu mõtte niit on kärisend,
mul teadmine ammu tüütu ja tülgas.
Siis sööstkem meelelikkuse merre,
et lõõskaks kirg me ägestund verre!
Noilt imedelt katted kiskugem,
mis peitund tihedalt võluloori!
Ning aegade mühasse viskugem
ja jälgigem sündmuste veerevat voori!
Kas ootab rõõm või raev,
kas pärale viib laev
või puruneb saatuse tormises vees –
vaid väsimatult tegutseb mees.
Mephistopheles
Sul pole kuski piiri säetud:
võid lennul kõikjalt kahmata,
võid julgelt maitsta, ahmata –
hääd isu! Kõik on vabaks jäetud.
Vaid ära kõhkle, raba ruttu.
Faust
Saa aru, naudingust ei ole juttu.
Ma otsin uima, valusaimat iha
ja karastavat tuska, armund viha.
Mu süda, milles teadmistung on väärat,
nüüd olgu kõikidele valudele avat,
ma tahan tunda endas lainetavat,
mis eales kogu inimsoole määrat,
ta käia kõrgeimat ja sügavaimat rada,
ta hädade, ta õnne täiust tajuda,
nii enda mina tema minaks avardada
ning ühes temaga kord hukka vajuda.
[‑‑‑]
TEINE OSA
VIIES VAATUS
[‑‑‑]
Südaöö
[‑‑‑]
Faust
Ma kihutasin mööda ilmamaid,
lõin igal himul sõrmed tukka,
mis hukka läks, võis minna hukka,
mis ära libises, võis minna käest.
Nii olen ihand, teotsend üha
ja ihand taas – ning, hull kui maru müha,
kõik elu läbi tormand, ülbelt tõtlik;
kuid nüüd mu käik on aeglane ja mõtlik,
jäi maa pääl vaevalt miski tundmatuks,
ja kaugemale kinni löödi uks.
Narr, kelle meel nii petvaid pilte kudus,
et endataolist leiab taevaudus!
Maa pakub paremat kui taevakumm,
maailm ei ole tublidele tumm.
Ei, igaviku tuulde ära tõtta,
mis tunnetet, on käega võtta.
Nii käigu kindlalt maa pääl maiseks loodu,
ka keset tonte ikka omasoodu!
Ta rõõm ja vaev on reteks – sihiks retk,
jääb igivõõraks rahulduse hetk!
Mure
Kes vaid kord mu kätte sattund,
iga rõõm sel maa pääl mattund;
võppub öös, mis eal ei sooju,
ei tal tõuse päev, ei looju;
välismeel kõik erksalt tajub,
sees kõik helgus halliks hajub;
ees küll tuhat viljavihku –
ükski tera ei jää pihku.
Hääd ja halba süngelt jälgib,
ülikülluses vaid nälgib;
valus kaebleb, õnnes õhkleb,
lükkab homseks kõik ja kõhkleb.
Üksnes tulevale lootes,
poolikuks jääb kurvas ootes.
Faust
Jää vait! See asi nurjub sul,
ma seda tüütut jaburdust ei salli.
Nii kuuldes arutumat tralli
on varsti arukaimgi hull.
Mure
Kuhu jääb või suunab sammu?
Otsus käest tal võetud ammu;
aralt valgeski ta vaarub,
laial, sirgel maanteel taarub,
kobab, õigest sihist võõrdund –
kõik jäänd lüngi, kõik on kõõrdund;
endal tüliks, teistel jalus,
matkab – hingatagi valus;
ju pool-lämbund, rühmab, rüsib,
tuikudes veel elus püsib.
Vangub, veereb, pole vahet,
põlgab sundust, pelgab tahet,
pole priske, pole kängund,
ööl ei puhka, päeval längund –
nii ta vähergu kui võrgus,
kuni koht tal valmind põrgus!
Faust
Nii, vaimud nurjatud, meid hulluks hukutab
mustmiljonkordse viha õelund tegu,
ükskõiksed päevadki kõik umbseks lukutab –
piin piinas kinni, õudne sompund segu.
Küll peitub sügaval me vaimu range juur
ning raske tõrjuda on deemonite hõimu,
ent siiski, Mure, hiiliv-suur,
su keeldun tunnustamast võimu.
Mure
Siis taju seda – nean su nime!
Las jääda sul see jube õpp:
kõik elupäevad inimene pime,
sa kohta pimedana lõpp!
(Hingab tema pääle. Väljub.)
Faust (pimedaks jäänuna)
Ju sügav öö on kõikjal süngust laotand,
kuid heledamalt valgus särab sees.
Pean ruttu viima täide, mida taotand,
siis alles mõjub käsk, kui isand ees.
Kõik üles maast! End südilt kätte võttes
nüüd tehke tõeks, mis julgelt mõlkund mõttes.
Käed külge, labidad ja kangid kõvas peos!
Plaan täpselt mõõdet – olgu täpsust teos!
Et saata suuri asju korda,
on vaja virkust, rangust, korda;
siis alles teoks saab üllust otsiv aim,
kui juhib tuhat kätt üks kindel vaim.
Lossi suur eelõu
[‑‑‑]
Faust (astub lossist, kobab uksepiita)
Kuis labidate kõlin tõstab tuju!
Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju,
maa lepib enesega, veed
kõik käivad kindlalt piirat teed
ning ümber mere tõmbub range vöö.
Mephistopheles (kõrvale)
Ei, üksnes meie kasuks toimub töö;
ei aita tamm, ei muul, ei kanal,
kõik vesi veskile vaid merevanal,
Neptuun, vee kurat, saab sest uhked joodud,
vaid häving kroonib valvsat hoolt,
sest loodusjõud on meie poolt
ja kõik, ja kõik peab hukkuma, mis loodud.
Faust
Hei, kubjas!
Mephistopheles
Siin.
Faust
Too hulkadena mehi,
too tuhandeid, ja too neid pea,
neil tõsta tasu, vihasta ja vehi
või kiida, paita, nuhtle, nea!
Ning teata iga päev, kui kaua
veel läheb kraaviga, mis äsja alati.
Mephistopheles (poolsosinal)
Üks teade on, mis sulle salati:
sa ei saa kraavi, sa saad haua.
Faust
Sääl mäe all mustab mädasoo,
kõik ümbrus on ta mürgiaurust tülgas;
kui juhtida säält eemale see mülgas,
siis ehiks ülim võit mu viimse võitlusloo.
Uus algaks miljoneil siis põlv kesk praegust raba,
ei kindel küll, kuid töökalt vaba.
Põld lokkaks uudismaal, mis jõukust tooks
ning elataks nii inimest kui karja,
ja külad kasvaks ümber künkaharja,
mis julged inimkäed end kindlustades looks.
Siin seespool tekib paradiislik maa.
Ükskõik kuis piksepilved süngad,
kuis möllab voog – ei tõket murda saa,
sest ühispingutus lööb kinni lüngad.
Jah, sinna sihib kõik mu mõtiskelu,
ses koos kõik tarkus, mida teab:
see üksnes väärib vabadust ja elu,
kes seda päevast päeva võitma peab.
Siin lapsepõlves, meheeas
ja raugana kesk ohtu nad ei võppu.
Kui näeks neid kordki enne lõppu
siin vabal pinnal vaba rahva seas,
siis tohiks kõnetada hetke:
Kui veetlev oled! Viibi veel!
Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke
eoonidegi ahne neel. –
Nii meel mul ette tõttab julgeil tiivul –
ma elan nüüdki ju tol üllal viivul.
(Faust vajub tagasi, lemuurid haaravad ta üles ja sirutavad pikali.)
[‑‑‑]
Tõlkinud Ants OrasAvatud inimese ideaal
Saksa kirjaniku Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) loometee oli väga pikk ja mitmekülgne ning avaldas suurt mõju nii kaasajale kui ka kogu hilisemale kirjandusele.
Nooruses oli ta seotud tormi ja tungi liikumisega. Nii nimetati 1770. aastate alguses Saksamaal tekkinud vaimuliikumist, mis nõudles ühiskondlikku ja kunstilist vabadust. Tormi ja tungi kirjanikud ülistasid loomingulist kangelast, kes on ühtaegu tugev ja tundlik ning valmis ideaalide nimel võitlema. Tormi ja tungi vaimus on Goethe loonud mitu näidendit, näiteks „Götz von Berlichingen“ (1773, ee 1947, tõlkija Betti Alver), ning lüürilist luulet. Need kirjanduslikud vormid olid tormile ja tungile ka üldiselt kõige iseloomulikumad.
Goethet paelus väga antiikkultuur. Pärast reisi Itaaliasse süvenes selle mõju tema loomingule veelgi ning Goethest sai Weimari klassitsismi silmapaistvamaid esindajaid. Sellesse loomejärku kuulub näiteks luuletsükkel „Rooma eleegiad“ ning mitu näidendit.
19. sajandi algul äratas Goethes huvi idamaine kirjandus. Tema hilisloomingusse kuulub luulekogu „Lääne-ida diivan“ (1819), milles kirjanik otsib puutepunkte ida ja lääne kultuuride vahel.
Märkimisväärne on ka Goethe panus romaanižanri arengusse teostega „Noore Wertheri kannatused“ (1774, ee 1926, tõlkija Jaan Kärner; 1987, tõlkija Edla Valdna), „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ (1796, ee 1958, tõlkija Leida Kibuvits) ja „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ (1821, ee 1956, tõlkija Leida Kibuvits).
Lisaks kirjandusele huvitus Goethe paljudest muudest valdkondadest, näiteks loodusteadusest. 1775. aastast oli ta nõunikuna Weimari hertsogiriigi teenistuses.
Eriline koht Goethe loomingus on näidendil „Faust“, mille kallal kirjanik töötas terve elu jooksul. „Fausti“ esimene osa valmis 1808. aastal, kuid Goethe parandas ja täiendas seda veel 1820. aastate lõpul. Teine osa valmis 1832, Goethe viimasel eluaastal.
Fausti kuju oli Euroopa kirjanduses tuttav juba enne Goethet. Fausti loo keskne motiiv on inimese leping kurjade jõududega.
Goethe Faust on tegelane, kes ihkab maailmas kõike kogeda, tunda, nautida, mõista ja vallata. Ta sõlmib lepingu deemon Mephistophelesega, kes lubab, et aitab Faustil saavutada kõik, mida ta ihkab. Tingimus on, et kui Faust viimaks rahule jääb ning leiab maailmas midagi, mille juures võiks peatuda, siis tasub ta Mephistophelesele oma hingega.
Näidendi esimeses osas pühendub Faust eelkõige meeleliste naudingute otsingule. Ta võrgutab Mephistophelese abiga Margarete, kes kaotab selle suhte tõttu oma hingepuhtuse, perekonna, vabaduse ja lõpuks elu.
Näidendi teises osas jätkab Faust oma läbematut otsingut. Ta rändab Mephistophelese abiga antiikmütoloogia maailma, et kohata kaunist Helenat, kelle pärast algas Trooja sõda. Faustil ja Helenal sünnib poeg, kes hiljem hukkub. Pärast poja ja Helena kaotust pöördub Faust antiikmüütide maailmast tagasi ning asub koos Mephistophelesega ajaloosündmusi mõjutama. Nad aitavad ühel keisril saavutada sõjas võidu teise üle. Fausti järgmine eesmärk on võim looduse üle. Ta tahab tammide abil mere arvelt maad juurde võita, et inimeste elujärge parandada. Suure töö ettevalmistuse käigus hukkub aga kaks inimest, kes sellele jalgu jäävad.
Faust on ühest küljest tunnetusjanulise ja teotahtelise, maailmale avatud inimese võrdkuju. Teisest küljest on tema tunnetusjanu äärmiselt enesekeskne. Tema tormakas täiuseotsing ning püüd maailma kontrollida hävitavad teiste tegelaste elusid ega paku talle endalegi rahuldust. Miski ei paelu teda püsivalt. Näidend lõppeb siiski Fausti jaoks lootusrikkal noodil. Taevased jõud päästavad Fausti Mephistophelese käest ning annavad mõista, et Fausti eksitused on andestatavad, sest ta otsis väsimatult väljapääsu oma rahulolematusest ja puudustest, mitte ei leppinud nendega.
Fausti püüdlused
- Täienda ja täpsusta õpiteksti „Fausti“ katkendite põhjal.
- Mida Mephistopheles Faustile näidendi esimese osa alguses lubab? Mille nimel Faust temaga lepingu sõlmib?
- Kuidas Faust teise osa viiendas vaatuses oma otsingud kokku võtab ja neid hindab?
- Millise unistuse täitumisest ta loodab lõpuks rahuldust leida?
- Kuidas iseloomustab Fausti tema kohtumine Murega? Kuidas selles avalduvad tema tugevad ja nõrgad küljed?
Mis teeb inimesest selle, kes ta on?
Valgustusajastul hakati kirjanduses järjest suuremat tähelepanu pöörama muutuvale ja arenevale inimesele. Juurdus arusaam, et inimese vaim, iseloom ja hingeelu ei ole ette määratud või kuidagi iseenesest olemas, vaid kujunevad elu käigus. Üha paremini hakati mõistma lapsepõlve ja noorukiea kogemuste suurt mõju isiksuse kujunemisele.
Valgustusajastu kasvatusfilosoofias, mida esindab näiteks Rousseau jutustus „Émile“, süvenes äratundmine, et inimene ei saa väikelapsest kohe täiskasvanuks, vaid et nii psühholoogilises, vaimses kui ka kehalises arengus on mitu järku, millega kaasnevad erinevad vajadused. Valgustusajastu lõi sellega muuhulgas eeldused laste- ja noortekirjanduse tekkeks. Nii õppe- kui ka ilukirjanduse autorid hakkasid järele mõtlema noorte lugejate eriomaste huvide ja vajaduste üle.
Kui kaua inimene areneb?
1. Tuleta meelde.
- Kui vana oli Goethe, kui ta Itaalias viibis?
- Kuidas Itaalias veedetud aeg tema loomingut mõjutas?
- Kuidas ja mille mõjul tema looming hiljem veel muutus?
2. Arutle.
- Kas inimene saab kunagi valmis? Kui, siis millal ja mille mõjul? Kui mitte, siis miks?
- Kas sinu ettekujutus arenguteest, mis sul ees seisab, tundub hirmuäratav või lootusrikas? Miks?
Arenguromaan
Huvist noore inimese arengu ja küpsemise vastu sündis terve uus kirjandusžanr – arenguromaan. Arengu- ehk kujunemisromaani keskmes on noore peategelase elusündmused, suhted, tunded ja mõtted. Paljud arenguromaanid on kirjutatud minajutustusena, mis võimaldab sündmusi jälgida minategelase vaatepunktist ning kogemuste mõju minategelasele eriti vahetult edasi anda.
Üpris levinud on arenguromaanis autobiograafilise ainese kasutamine, mistõttu paljud arenguromaanid keskenduvad loomingulise inimese noorusele ja kujunemisteele. Niisugune romaan on näiteks Goethe „Wilhelm Meisteri õpiaastad“, mida peetakse arenguromaani traditsiooni alguseks.
Kus on maailma piirid?
Valgustusajastu Euroopas kogeti, kuidas maailm järjest avardub. Pidevalt arenesid tehnilised vahendid ja võimalused maailma avastamiseks: looduse vaatlemiseks ja analüüsimiseks ning mitmesugusteks uurimisreisideks. Nii arenesid ka kokkupuuted võõraste kultuuridega. Sellest saadi ainest ja innustust humanitaarteadustes. Algas uus ajajärk keelte, kirjanduse ja rahvaluule uurimises.
Sajandeid oli haritud lääne inimese vaimse maailma keskmes püsinud antiikkirjandus, seda nii lugemisvara kui ka üldise loomingulise eeskujuna. Ka pikema traditsiooniga suurtes uusaegsetes kirjakultuurides vaieldi veel 18. sajandi algul tuliselt selle üle, kas omakeelset ja uuevormilist kirjandust võib antiigi autoriteetse pärandiga võrdseks pidada. Sajandi lõpuks pääses üha enam mõjule veendumus, et võrdväärsena tuleks käsitleda ning võimalikult hästi tundma õppida igasugust sõnakunsti, ükskõik, kas see pärineb antiigist või hilisemast ajast, Euroopast või mujalt maailmast, kirjalikust või suulisest kultuurist.
Ühelt poolt soodustas see uus kultuurihoiak rahvuskirjanduste väärtustamist ja arengut, teiselt poolt rõhutas vajadust kontaktide järele rahvuskirjanduste vahel. Hakati unistama lugejast, kes tajub ja tunneb kirjandust paljuhäälse ja ‑keelse nähtusena, mis ühendab paljusid kultuure, ehkki on igal pool omanäoline. Goethe hilisloomingust sai sellisena mõistetud sõnakunst ka nime – maailmakirjandus.
Mis on maailmakirjandus?
1. Kuidas sina maailmakirjandust määratleksid?
2. Mis koht on eesti kirjandusel maailmakirjanduses?
