Eesti ala asustamine
Rahvaarvu ja rahvastikuprotsesse on Eestis nagu igal pool mujalgi mõjutanud nii looduslikud, majanduslikud, poliitilised kui ka sotsiaalsed tegurid.
Eesti ala asustamine algas umbes 11 000 aastat tagasi, pärast jääaja lõppu. Nende kaugete aegade rahvastiku kohta võib arheoloogilistele andmetele toetudes teha vaid oletusi. Arvatakse, et I aastatuhande keskpaigas eKr elas Eesti alal umbes 7000 inimest.
Teadlaste hinnanguid Eesti ala rahvaarvule umbes aastast 500 eKr kuni muinasaja lõpuni (13. sajandini) saab näha järgnevast tabelist.
Eesti rahvaarv rauaajast tänapäevani
Aeg | Rahvaarv | Aeg | Rahvaarv |
500 a. eKr | 7000 | 1897 | 958 000 |
500 | 23 000 | 1911 | 1 087 000 |
900 | 95 000 | 1922* | 1 107 000 |
13. saj algus | 150 000–180 000 | 1934 | 1 126 000 |
16. saj keskpaik | 250 000–300 000 | 1939 | 1 134 000 |
17. saj keskpaik | 120 000–140 000 | 1941 | 999 900 |
17. saj lõpp | 350 000–400 000 | 1959** | 1 191 400 |
1712 | 150 000–170 000 | 1970 | 1 354 600 |
1725 | 220 000 | 1979 | 1 464 500 |
1750 | 335 000 | 1989 | 1 566 000 |
1765 | 400 000 | 2000 | 1 370 000 |
1800 | 500 000 | 2011 | 1 294 000 |
1858 | 750 000 | 2021 | 1 332 000 |
1881 | 889 000 |
* Siit edasi Tartu rahu järgsetes piirides.
** Siit edasi 1945. aastal Nõukogude Liidu poolt määratud piirides
Andmed: EE 11. kd ja Eesti Statistikaamet
Kuni 19. sajandi lõpuni
Muistse vabadusvõitluse aeg (13. sajand) vähendas tunduvalt tollase rahvastiku arvu. Rahvuslik koosseis muutus, linnadesse ja linnustesse asusid sakslased, rannikualadele ja saartele rootslased, Peipsi järve läänekaldale kujunes venelaste asuala.
Pikka aega mõjutasid rahvaarvu kasvu või kahanemist jahe kliima, viljaikaldused, rüüstamised, tapmised, sõjad ja epideemiad (katkuepideemiaid oli 16. ja 17. sajandil mitmeid, viimane, eriti laastav oli Eesti alal aastatel 1710–1712). Arvatakse, et 1640. aastal elas Eesti alal 120 000–140 000 inimest – poole vähem kui sajand tagasi. Eriti rängalt mõjus rahvastikule Põhjasõda (1700–1721). Lisaks sõjategevusele hävitasid rahvast ka nimetatud katkuepideemia ning näljahäda aastatel 1708–1709. Hinnanguliselt kaotas Eesti sel ajal 2/3 oma rahvastikust. Seejärel hakkas rahvastik taas kasvama, suur osa oli selles kõrgel loomulikul iibel, inimesi sündis rohkem kui suri. Kui 1725. aastal elas Eesti alal 220 000 inimest, siis 1765. aastaks oli rahvaarv jälle umbes 400 000.
- Teine maailmasõda 1940–1945
- Muistne vabadusvõitlus 1206–1227
- Esimene maailmasõda 1914–1918
- Põhjasõda koos katku ja viljaikaldusega 1700–1721
- Laulev revolutsioon 1987–1991
- Liivi sõda 1558–1583
- Tartu ülikooli asutamine 1632
Mis juhtub rahvaarvuga pärast igat rasket sündmust Eesti ajaloos?
- Aeglane kahanemine jätkub.
- Jääb pikaks ajaks samale tasemele.
- Hakkab kiiresti kasvama.
Alates 19. sajandi lõpust
Esimene rahvaloendus toimus 1881. aasta lõpus, eraldi Eesti- ja Liivimaa kohta. Enne seda olid aastatel 1866 ja 1871 toimunud loendused erinevates linnades. Eesti Vabariigis toimus esimene rahvaloendus 1922. aastal.
Raudtee ja tööstuse arengust tingitud linnade ja asulate kasv andis 19. sajandi lõpuveerandist alates inimestele suurema liikumisvõimaluse, intensiivistus nii välis- kui ka siseränne. Sisemaist rännet toetas tööstuslik pööre, mis tõmbas inimesi linnadesse. Paremate elutingimuste otsingul rännati Venemaale, sealt tuli omakorda tööjõudu Eesti linnadesse. 1911. aastaks oli rahvaarv kasvanud juba ühe miljonini ja enne Teist maailmasõda, 1939, elas Eestis 1 134 000 inimest. 1945. aastaks oli rahvaarv sõjas hukkunud ja pagulusse siirdunud, aga ka küüditatud inimeste arvel vähenenud umbes 200 000 võrra.
Alates 1940. aasta juunist hakkasid Eestisse saabuma Nõukogude ametnikud ja lihttöölised. Ida poolt sisserännanute arv kasvas laineliselt kuni 1991. aastani. Teadaolevalt suurim rahvaarv oli Eestis 1990. aasta algul – 1 571 600 inimest. Sealtpeale on rahvaarv langenud, kuni 2015. aastal pöördus uuesti kergele tõusule. Pärast Eesti taasiseseisvumist lahkus 1990. aastatel palju venekeelseid inimesi oma kodumaale. Hiljem, eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga (2004), hakkasid eestlased otsima paremaid tingimusi välismaal. Veel hiljem hakkasid esimesed väljarännanud kodumaale naasma, ühtlasi kasvas migratsioon kolmandatest riikidest.
2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 1 332 000 inimest. Võrreldes eelmise rahvaloenduse andmetega (1 294 000 elanikku, 2011) on Eesti elanike arv ligi 3% suurenenud.
Rahvaarvu muutumist tulevikus püütakse ka prognoosida. Statistikaameti rahvastikuprognoosist (2020) nähtub, et rahvaarv Eestis jääb pigem langusesse. Vaid optimistlik prognoos (mis arvestab sündimuse ja sisserände suurenemisega) osutab rahvaarvu püsimisele. Kuna rahvaarvu muutumist mõjutavaid tegureid (nt muutusi sündimuses või rändes) ei ole võimalik lõpuni ette näha, koostataksegi selliseid prognoose tavaliselt mitme stsenaariumi võrdlusena.
(Arvestuslik rahvaarv põhineb elanike registril. See on rahvaloenduse tulemustest mõnevõrra suurem, sest paljud inimesed elavad välismaal, ent on jätkuvalt Eesti elanike registris.)
Allikas: Statistikaamet
Nagu Eestis, on rahvaarv viimase paarikümne aasta jooksul hakanud vähenema ka teistes Balti ja Ida-Euroopa riikides.
Märgi rahvused, kes asusid Eesti eri paikadesse elama 13. sajandil.
- sakslased Tallinna jt linnadesse
- inglased Vooremaale
- rootslased Lääne-Eestisse
- ukrainlased Saaremaale
- venelased Peipsi läänekaldale
Märgi rahvused, kes toodi venestamise käigus Eestisse elama alates juunist 1940 kuni 1991. a.
- prantslased
- venelased
- ukrainlased
- hiinlased
- valgevenelased
Küsimus
- Millised olulised sündmused ja kuidas on ajaloo vältel mõjutanud Eesti rahvastiku kujunemist? Kasuta tabelit „Eesti rahvaarv rauaajast tänapäevani”.
