Euroopa peamised majandus­piirkonnad

Euroopa kui maailmajao majanduslik võim on koondunud lääne­ossa. Ka kultuuriliselt on see osa Euroopa mõjukaim. Kolm suur­riiki: Suur­britannia, Prantsus­maa ja Saksa­maa on erinevatel aja­looperioodidel olnud maa­ilmas domineerivad riigid. Arenenud tööstus-põllu­majandus­maadeks on nad jäänud täna­päevani. Euroopa majandus­kese paiguta­tak­segi enamasti Saksamaa lääne­piirile (vt järgnevat joonist).

Euroopa jaguneb mitmeks erinevaks piir­konnaks, seda nii geo­graafi­lise paiknemise kui ka majandusliku arengu võimaluste poolest. Ajaloolis-kultuurilised sarnasused koos pinnamoe ise-
​ärasus­tega ja võimalustega majandus­tegevusteks võimaldavad Euroopa jaotada neljaks peamiseks regiooniks (vt kaarti „Euroopa regioonid ÜRO liigituse järgi”).

Põhja-Euroopa piiritlemiseks on mitmeid võimalusi, kuid piir­konna üld­ise­loomusta­misel on oluliseks klimaatiline ja geoloogi­line (v.a Taani ja Island) sarnasus. Põhjamaade hulka loetakse kitsamas mõttes tavaliselt Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Island. ÜRO liigituse järgi on Põhja­maadeks ka Suur­britannia ning Balti­maad: Eesti, Läti ja Leedu. Põhja-Euroopa riikide majanduslik arengu­tase on enamasti kõrge, seda ise­loomustab avatus ja välis­kaubanduse suur osa­tähtsus ning tihe oma­vaheline koostöö. Inim­arengu indeksi alusel paigutuvad need riigid väga kõrge inim­arenguga riikide sekka (indeksi väärtus on kõrgem kui 0,79). Industriali­seeri­mine toimus seal Euroopa lääne­osaga võrreldes hiljem, kuid oli kiire.

Põhjamaad paistavad silma rikkalike loodus­ressurssi­dega. Suured metsaalad on ennekõike Skandinaavia pool­saarel – Soomes, Rootsis, Norras, väiksemad varud on Balti riikides. Jaheda kliima ja lühikeste suvede tõttu ei ole kõik selle piirkonna osad kõige sobivamad põllu­majandus­saaduste tootmiseks. Rohkem on põllu­majandus ja toidu­tööstus arenenud Taanis, tootlike looma­kasvatus­piir­kondadega paistab lisaks Taanile silma ka Suur­britannia lõunaosa. Mitmed riigid on aga edukalt kasutusele võtnud maavarad. Rootsis kaevandatakse raua­maaki, Norral on rikkalikud nafta- ja maagaasi­varud.

Atlandi ookeanile avatud riigid, näiteks Island ja Norra, on edukalt arendanud kalandust.

Ka Lääne-Euroopa piirid sõltuvad sellest, kas seda mõistetakse kitsamas või laiemas kontekstis. ÜRO liigituse kohaselt on Lääne-Euroopa riikideks Prantsus­maa, Saksa­maa, Šveits, Austria, Belgia, Holland ning väike­riigid Liechten­stein, Luksem­burg ja Monaco. Seda piirkonda ise­loomustab välja­kujunenud teede­võrk ja hästi toimiv transport. Majanduse arengu­tase on neis riikides kõrge, siia kuuluvad sellised arenenud tööstusega riigid nagu Prantsus­maa (energeetika, masina-, keemia-, tekstiili­tööstus), Saksamaa (mäetööstus, masina- ja keemia­tööstus), Šveits (masina- ja keemia-farmaatsia­tööstus). Väike­riigid Luksem­burg ja Liechten­stein on samuti arendanud elektroonika-, aparaadi- ja keemia­tööstust. Prantsus­maal võimaldab kliima, eriti lõuna­osas, tegelda viina­marjade ja lõuna­maiste puu­viljade kasvatamisega. Arenenud põllu­majandusega (karja­kasvatus, erinevad põllu- ja aia­saadused) riigid on ka Holland, Belgia, Saksamaa, Austria ja Šveits, neis on ka tugev toidu­tööstus. Mitmete riikide majanduses on suur osa rahandusel (Šveits ja väike­riigid) ning teenindusel ja turismil (Monaco, Prantsus­maa, Liechten­stein jt).

Ida-Euroopa riikideks on sageli liigitatud kõiki post­kommunist­likke riike, mille ühiseks jooneks on olnud madalam elatus­tase ja rohkem sotsiaalseid probleeme kui lääne­riikidel. ÜRO liigitab Ida-Euroopa riikideks Bulgaaria, Moldova, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi, Ukraina, Ungari, Valgevene ja Venemaa lääne­osa. Neid riike on kuni viimase ajani ise­loomus­tanud küllaltki suletud majandus­elu ja välis­investeeringute vähesus. Enamasti kõigis neis riikides tekitasid riigi­korra muutumisega seotud pöördelised sündmused ja üleminek turu­majandusele suurema või väiksema majandus­languse. Seega on nende tase eba­ühtlane, on rikkamaid (Tšehhi) ja vaesemaid riike (Moldova, Bulgaaria). Osa on langusest kiiremini välja jõudnud, osal on veel arengu­ruumi. Neist enamik on saanud Euroopa Liidu liikmeteks ja nende majandus­kasvu on juba hakanud mõjutama ühine majandus­ruum ning lisandunud arengu­toetused. Paljudes Ida-Euroopa riikides on olnud suur osa põllu­majandusel, näiteks Bulgaarias, Moldovas, Poolas (seal ka metsandus), Tšehhis, Ungaris (köögi- ja puuvilja­kasvatus) ja sellega seotud toidu­tööstusel. Mõnedes riikides leidub maavarasid (Ungaris, Bulgaarias, Rumeenias), mille toel on arenenud ka värviline ja must metallurgia (Bulgaarias, Tšehhis, Ungaris), masina­tööstus (Tšehhis, Poolas, Moldovas, Rumeenias näiteks laevad, vedurid, traktorid). Arenenud on ka tekstiili­tööstus (Moldovas, Poolas, Ungaris), keemia­tööstus (Slovakkias, Ungaris), farmaatsia­tööstus (Ungaris, Poolas).

Lõuna-Euroopa all mõeldakse Vahemere-äärseid riike, kus valitsevad sarnased kliima­tingimused. Suur osa on selle piirkonna kõikides riikides turismil ja teenindusel ning mitme­suguste põllu- ja aia­kultuuride laialdasel kasvatamisel. Palju kasvatatakse oliive, viina­marju, tsitruselisi (Itaalia, Hispaania, Kreeka). Välja on kuju­nenud mitme­kesine toidu­tööstus. Kõrge­taseme­line masina­tööstus on välja arenenud Itaalias (mitmesugused kõrg­tehno­loogi­lised seadmed), Portugalis, Horvaatias (laeva­ehitus). Raske- ja metalli­tööstus on valdavaks majandus­haruks Sloveenias ja Monte­negros. Enamasti põllu­majanduslik maa on seevastu aga Serbia. Hispaania oli varemalt samuti põllu­majanduslik maa, kuid nüüd on rõhk asetatud suurema tööstus­potentsiaali välja­arenda­mi­sele (auto-, tekstiili- ja jalatsi­tööstus). Tekstiili­tööstuse osa on oluline Itaalia, Portugali, Hispaania, Sloveenia, Põhja-Make­doonia majanduses.

Ülaltoodust näeme, et koos soodsate looduslike eeldustega on välja kujunenud ka majanduse põhilised arengu­suunad. Iga riik on suures osas spetsiali­see­runud teatud talle sobivate majandus­harude ja toodete arendamisele, ülejäänud vajalik (toore, valmis­kaubad, energia jm) ostetakse sisse. Euroopa vajadusi selles osas illustreerib järgnev tabel.

Oluline poliitiline ja majanduslik mõju kogu Euroopale, eriti aga lähiriikidele, tulenes Venemaa täiemahulisest rünnakust Ukrainale 2022. aasta veebruaris (juba varem olid venelased okupeerinud Krimmi ja alasid Ukraina idaosas). Sõja tulemusena süvenes Euroopas energiakriis – Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu on EL oluliselt vähendanud sõltuvust Vene naftast, gaasist, kivisöest. Muutunud on paljude kaupade tarneahelad, sõjategevuse eest on Ukrainast lahkunud miljonid inimesed. Sõda on kinnitanud Ukraina soovi liituda Euroopa kultuuriruumiga, sh EL-ga.