Raamatud ja trükiajakirjandus

Kui ma ausalt tunnistan, siis olin ema peale mõnikord lausa pahane, kui ta muudkui kordas ja kordas, et peaksin rohkem lugema. Rääkisin talle tänapäevastest noortest ja oma sõpradest, kes loevad ainult seda, mida õpetaja käsib, ning sedagi viimasel minutil. Tegelikult meeldisid mulle päris paljud raamatud, mida me koolis lugema pidime, kuid kui raamatu käest panin, siis enamasti ka unustasin, et võiks vabastki tahtest midagi lugema hakata. Koolis käsitletava kirjandusega ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga ise ei teinud ma ka ühtegi sammu, et raamatuid lugema hakata.

Eelmisel kevadel palus õpetaja läbi lugeda ühe raamatu vabal valikul. Paar päeva enne vastamist läksime sõbranna Eliisega linnaraamatukogusse, et sealt noorteraamat laenata. Teel arutasime omavahel, et võtame võimalikult õhukese raamatu, nii ei kulu lugemisele liialt aega. Täiesti juhuslikult sattus mulle kätte „Videvik”. Juhtusin kuulma, kui üks raamatukogu töötaja ütles teisele, et üks „Videvik” tuli just tagasi, ja ta imestas, et järje korras polegi hetkel kedagi. See lause tekitas minus huvi ning hakkasin sealsamas raamatut sirvima.

Kuidas ma järgmised päevad koolis vastu pidasin, on raske kirjeldada. Kogu päeva kibelesin koju, et vaid raamatut lugeda. Paari päeva pärast sain ka sama sarja jätku raamatud ja neelasin needki mõne üksiku päevaga. Ema oli algul üllatunud, aga siis näis rõõmustavat ning lausus, et mäletab veel oma lapsepõlvest neid öid, mil salaja raamatuid luges. Ta oli mulle sellest ka varem rääkinud, kuid nüüd sain ma aru, mida ta silmas pidas.

Ma olen veendunud, et ei ole olemas ainsatki lugeda oskavat inimest, kellele ei ole kirjutatud raamatut, mis talle sobiks ja huvi pakuks. Oluline on vaid see õige üles leida. Minu lugemishuvi sai alguse ühest sarjast ja nüüdseks olen lugenud läbi juba kümneid ja kümneid raamatuid, kusjuures need ei ole mitte niisugused õhukesed, mida me kord Eliisega raamatukogust tooma läksime. Oma suureks rõõmuks olen suutnud ka oma sõbrannasid nakatada ning nüüdseks on meil mõnus üksteisele uusi ja huvitavaid raamatuid soovitada. Lugeda ON mõnus!

1. Missugused siin esitatud ajalehtedest-ajakirjadest on sulle tuttavad?

2. Missuguseid ajalehti ja ajakirju oskad veel nimetada?

3. Missuguseid ajakirju ja ajalehti kõige enam teie klassi kodudesse tellitakse?

4. Missugused on õpilaste lemmikajakirjad.

Kellele võiks olla mõeldud nimetatud ajalehed ja ajakirjad? Kui sa mõnda lehte või ajakirja ei tea, uuri internetist, millega on tegu: Postimees, Tartu Postimees, Virumaa Teataja, Äripäev, Maaleht, Eesti Päevaleht, Pere ja Kodu, Naisteleht, Autoleht, Hea Laps, Barbie, Keel ja Kirjandus, Digi, Imeline Teadus, Eesti Mets, Kodu ja Aed, Maakodu

Eesti sajandi film on „Kevade”

Eesti film tähistab oma 100. sünnipäeva ning selle puhul anti Tartus esimest korda ajaloos välja nn sajandiauhinnad, mille eesmärk on esile tõsta kodumaise filmi saavutusi.

Õhtusel peol anti kätte ka filmiauhinnad, mis olid veidi ebatraditsioonilised ja tõid välja mitte viimase aasta, vaid terve sajandi tipphetked Eesti kinoloost.

Eesti filmi sajandiauhinnad jagunesid järgmiselt:

• sajandi film – „Kevade” (režissöör Arvo Kruusement)

• sajandi filmimotiiv – paljutähenduslikud silmad („Kevade”)

• sajandi tõsieluhetk – vaateid Setumaalt 1912 („Retk läbi Setumaa”, režissöör Johannes Pääsuke)

• sajandi filmikild – „Meie reliikvia on vabadus!” („Viimne reliikvia”)

• sajandi filmilaul – „Viimse reliikvia” laulud (Uno Naissoo / Paul-Eerik Rummo)

• sajandi filmipaar – Arno ja Teele („Kevade”)

• sajandi animatäht – Lotte (Heiki Ernitsa ja Janno Põldma joonisfi lmidest)

• sajandi naistäht – Elle Kull

• sajandi meestäht – Lembit Ulfsak

Võitjad said endale kodumaist filmipioneeri Johannes Pääsukest kujutava auhinnakuju, mille autor on skulptor Seaküla Simson.

Üritusel viibis ka president Toomas Hendrik Ilves, kes kuulutas välja rahvahääletuse tulemusena selgunud armastatuima kodumaise mängufilmi.