VÕIMLEMISPIDU

Jaagup istus koos klassikaaslastega saalis ja vaatas kooli võimlemispeo etendust. Lavale tuli nende klassi Ülle, käes võimlemisrõngas. Ta tegi kniksu ja jäi liikumatult seisma. Kui algas muusika, viskas Ülle äkki võimlemisrõnga kõrgele õhku, tegi tireli* ja püüdis rõnga jälle kinni. Nüüd läks laval lahti tõeline tulevärk. Jaagup vaatas, suu lahti, kuidas klassiõde heitis ridamisi hundirattaid ja kukerpalle, hüples kergelt ühest lava otsast teise ning paindus, nagu polekski tal tavalise inimese luud ja liikmed.

Pärast etendust kogunesid klassikaaslased Ülle ümber. „Kuidas sa selliseid asju teed?” imestas Rain. Ülle muutus suurest tähelepanust kohmetuks. „Ma olen juba kolm aastat harjutanud,” ütles ta vaikselt.

„Mul ei tuleks ka kümne aastaga midagi sellist välja,” arvas Rain. „Ma oskan ainult kõrvu liigutada. Vaadake.”

Tõepoolest, Raini kõrvad liikusid nagu kutsul. Kõik naersid.

„Aga mina võin näiteks jala kukla taha panna,” kuulutas Olavi. Ta istus põrandale, võttis päka* pihku ja painutaski jala kergelt kaela taha.

Nüüd hakkasid teisedki näitama, mis trikke keegi oskab. Eva tegi ühe jala peal kükki, Piia teeskles nutmist, nii et pisarad voolasid, ja Meelis ajas kõhu hästi punni justkui mõni vana mees.

Karin õpetas, et kui panna kaks sõrme risti ja nina puudu tada, siis on selline tunne, nagu oleks sul hoopis kaks nina.

„Kaks nina oleks igavene nuhtlus,” ütles Jürgen ja nuuskas taskurätikusse. Tal oli parasjagu kõva nohu.

„Lapsed, aeg on koju minna,” teatas äkki võõras hääl. Kõik jäid vait ja vaatasid enda ümber ringi. Ühtegi õpetajat polnud näha.

„Aeg on koju minna,” kordas hääl uuesti.

Kust see hääl tuli? Keegi ei saanud aru.

Järsku tõstis Oskar näpu õhku ja sosistas salapärase näoga: „Teate, sõbrad, meie hulgas peab olema kõhurääkija.”

„Kust sa tead?” küsis Karin kohkunult.

„Kõhutunne ütleb,” vastas Oskar ja tegi hirmus hapu näo, nagu oleks ta terve sidruni korraga ära söönud.