KUIDAS ME ISSIGA MUNE VÄRVISIME

Me värvisime täna issiga mune.

„Kohe varsti on munadepühad,” ütles issi. „Teeme emmele üllatuse ja värvime seekord ise munad ära, siis ei pea emme sibulakoortega jändama.”

Ma ei teadnud, mismoodi sibulakoortega jändamine käib, ja issi vist ka ei teadnud. Igatahes ei värvinud me ära mitte ühtegi sibulat, vaid peaaegu terve karbitäie mune.

„Kus su vildikad on?” küsis issi. „Ma arvan, et vildikatega on hea mune värvida.”

Mul on terve suur purk vildikaid täis. Osa on tühjad ja neist ei tule enam värvi, aga osa on täitsa korras. Eriti korras on koledamat värvi vildikad: must, pruun, hall ja tumelilla.

Ma ei tahtnud mune koledat värvi värvida, vaid tõin kapist hoopis vesivärvid ja pintsli. Veetopsi võtsin vannitoast, seda polnud parajasti hambapesuks vaja.

Issi võttis külmkapist papist munakarbi.

„Mis sa arvad, kas neid peaks kõigepealt keetma?” küsis issi.

Arvasin, et kui hakkame neid nüüd keetma, ei jõua me neid ära värvida, enne kui emme tuleb poest tagasi, ja siis ei ole tal enam mingisugust üllatust.

Siis hakkasime issiga mune värvima. Mina värvisin ühe muna üleni kollaseks.

„Ahah, sellest tuleb vist tibu!” ütles issi, kui mu kollast muna vaatas.

Tegin muna üleni punaseid täppe täis.

Issi kissitas silmi ja pani pea viltu. „Sellel tibul on vist tuulerõuged,” arvas ta.

„Ei ole!” ütlesin ma ja itsitasin. Issi on mõnikord täitsa naljakas.

„Hm, äkki on hoopis leetrid?”

„Ei ole leetrid,” ütlesin.

„Sääsepunnid? Vistrikud? Tedretäpid?”

„Ei ole. See on lihtsalt üks punaste täppidega kollane muna!”

Issi naeris ja hakkas oma muna värvima. Ta proovis järjest kõik vildikad läbi, aga need olid kõik natuke tühjad. Siis leidis issi musta vildika ja ma arvasin juba, et issi värvib terve muna mustaks. Aga issi joonistas sellele hoopis kaks suurt silma ja suu ja naljakad käed ja pardijalad. Minu arvates oli issi muna väga tore.

„See on Klaabu,” ütles issi.

Mul on üks raamat, mis räägib munaelukas Klaabust. Issi muna ei olnud päris Klaabu moodi, sest päris Klaabul on punased käed ja keerdus sarved peas. Aga issi ütles, et punane vildikas on tühi ja tema Klaabu peab nüüd mustade käte ja jalgadega läbi ajama. Et need on vist pesemata.

Vaatasin oma käsi. Need olid natuke kollased ja natuke punased. Issi sõrmed olid mustad. Sellest polnud midagi, sest meil oli munavärvimine veel pooleli. Mina tegin ka ühe Klaabu ja issi värvis vesivärvidega ühe muna rohelise- ja sinisetriibuliseks. Siis tegin mina punase mustade täppidega lepatriinumuna ja issi tegi ristämbliku.

Issi rääkis, et mõnel maal peidavad emmed ja issid oma šokolaadimune ära ja lapsed peavad need üles otsima.

Issi lubas mulle homme mitu üllatusmuna osta, kui ma pai laps olen ja ise ülejäänud munad ära värvin. Telekast tuli nimelt just siis selline saade, mida issi tahtis hirmsasti vaadata.

Aga minul tuli hoopis parem mõte. Ma mõtlesin emmele ja issile täitsa ise üllatuse teha.

Ma võtsin sinise-rohelisetriibulise muna ja panin selle emme suurde teekarpi peitu. Siis võtsin enda tehtud Klaabu ja panin selle issi saapasse. Ämblikumuna peitsin emme karvase mütsi sisse. Lepatriinumuna panin issi portfelli. Seal oli üks tasku, kuhu muna mahtus just täpselt ära. Issi tehtud Klaabu panin magamistuppa tualettlaua sahtlisse emme kõrvarõngaid valvama.

Üks muna oli veel alles. Vaatasin natuke aega kollast punaste täppidega muna ja joonistasin sellele silmad ja noka ja kaks väikest jalga. Las ta olla pealegi tuulerõugetega tibu. Viisin tibu emme ja issi magamistuppa ja panin selle ettevaatlikult issi padja alla. Küll issi alles rõõmustab, kui ta tibu sealt õhtul üles leiab!