Olgu neetud see tund, kui ma, oodates und,
koltund raamatu riiulilt leidsin,
traati, räbalaid tõin, enda teisiku lõin
ja ta kardina taha peitsin.
Loe ja märka
1. Loe tekste valjusti.
2. Iseloomusta võrdlevalt luuletuste rütmi ja kõlakujundeid, mida on kasutatud.
Hall laul
Üht laulu kuulen, halli ja hääbuvat,
kesk võigast õhku hoigena huljuvat
kui tuhmi kauget vihma hoogu
mustjate müüride kurdis põues.
Noid hääli tunnen, õutsid ja karmisi,
mis õõnsalt ööse vaikuses kostavad,
kui kahkjad koolvad tuimad hüüded,
raugedes tühjuse musta rüppe.
See laul on vanne, paenaja sarnane,
ja sumpjad rasked raudade kõlinad,
kesk kängumise õelat needust
kongide sumbuvas läilas hauas.
Nad puuri mind kinni pandsid –
Ei tea, mispärast ehk kus –
Nad puuri mind kinni pandsid
Ja laulja nime mul andsid,
Nüüd nutab mu igatsus.
Oo päike, miks kutsud ikka? –
Mu laul on uiutav, hall –
Oo päike, miks kutsud ikka
Teed üles otsata pikka?
Sest ees on varbadest vall.
Kesk helide halli sõudu –
Las sääl kõik lõpmata läeb –
Kesk helide halli sõudu,
Täis sõnade mõttepõudu,
Et uiutus üksi jääb.
Tuulemaa II
Maa tuuline mull’ harida on antud,
ei teinud seda luule viinamäeks;
mu vaimustused liivasse on kantud.
Kes Alpe keset soid neid enam näeks,
kesk lausku, varjamatuid lagendikke?
Neid noorena kord nägin. Valjuks väeks
risttuuled olnud: ilmu imelikke
nad loonud, kuid siis heitlikud need jõud
ka toonud tusapäevi varsti pikke.
Kus käinud alles kevadised kõud,
külv uudsemullast tõotand ohtrat lõikust,
sääl sügisviru löönud noored tõud.
Ma olen kuulnud Volbri tuulte hõikust,
ja poris näinud vabaduse vaod;
ma olen tundnud võimetuse võikust.
Mu ohvrisuitsu maha vaotand saod.
20. sajandi algul hakkasid eesti luuletajad üha teadlikumalt otsima innustust ja eeskuju nii lääne kui ka ida sõnakunsti traditsioonidest, näiteks vanakreeka ja rooma luulest, idamaade klassikast, renessansiajastu Euroopa kirjandusest. Tänu sellele rikastus eesti luule vormiliselt ning avardus sisuliselt. Küpses eesti algupärase autoriluule traditsioon, millele on toetunud hilisem eesti luule.
3. Tuleta meelde, mida oled õppinud ajastu kohta, mil need kolm luuletust on kirjutatud.
- Milline oli poliitiline olukord Eestis?
- Mis toimus eesti kultuurielus ja kirjanduses?
- Millised kirjanduslikud rühmitused tegutsesid? Kuidas olid nendega seotud siinsete tekstide autorid?
4. Tuleta meelde, mida tead varasemast eesti autoriluulest. Kes olid selle silmapaistvamad esindajad ja arendajad 19. sajandil ning 19.-20. sajandi vahetusel?
Loobumus
Olen väsind ootmast,
olen pettund lootmast.
Kätest ramm
kadus siruten neid sulle vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu
Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk
jäänud kõigest hõõgest hinge maha.
Elu puhk
sellegi viib mitme mere taha.
Tahad istu, nutta?
Tahad joosta, rutta.
Mulle see
nagu jookseks pilved, mühaks palu.
Minu tee –
see on: lauluks ülendada valu.
Henrik Visnapuu (1890–1951) esikkogu „Amores“ (1917) ja kolmas kogu „Talihari“ (1920) esindavad ilmekalt eesti luule arengut esimese maailmasõja ajal. Protest ajastu julmuse vastu väljendus algul kirglikus enesekesksuses, seejärel üha suuremas kaasaelamises ühiskonna probleemidele ning kaasinimeste kannatustele.
Meie aeg
Meeletus ja õud.
Surm ja katk ja põud.
Täis on aja nõud.
Sööb suur viha sapp.
Inimsus on lapp.
Hävitus ja tapp.
Riim veel mõni muu.
Vere sees on kuu.
Püsti võllapuu!
Õudne, õudne, õud!
Mida jätta, mida võtta armsaks?
Süda kaheks, süda kaheks narmaks.
Igal pool on surm!
Tapvad punased ja tapvad valged.
Verised on käed ja verised on palged.
Täis on raipeid nurm!
Milleks künda, äesta või külva?
Peni võtab kraapi, niutsu, hulva.
Praksa, süda, praks!
Peab võtma, peab hoidma kumma.
Kumma nendest, kumma õnnetuma?
Raksa, rusik, raks!
Raudne ring ja umbne aken lõhu!
Õhu tuul, vaid, aknast sisse õhu!
5. Võrdle Visnapuu „Meie aega“ Suitsu luuletusega „Tuulemaa II“. Millised on sarnasused ja erinevused?
6. Võrdle Visnapuu luuletuste rütmi, kõlakujundeid ja ülesehitust kõigepealt vaikselt lugedes.
7. Seejärel loe luuletused valjusti ette ja täienda võrdlust.
8. Millised luuletuste omadused tulid välja kirjapildist, mida aitas märgata kõla?
Kunsti sünd
Kuidas kõrgete palmide salgus
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur!
Nagu unes sa tahusid pakku,
pistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.
Kui ent süüdati ohvrilõkked,
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm, –
siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga džunglirohtu
jäi üks leegitev lapsejälg.
9. Võrdle Alveri luuletusi „Kunsti sünd“ ja „Teisik“. Milliseid sarnasusi ja erinevusi märkad sisus ja vormis?
Teisik
Olgu neetud see tund, kui ma, oodates und,
koltund raamatu riiulilt leidsin,
traati, räbalaid tõin, enda teisiku lõin
ja ta kardina taha peitsin.
Ah kui naljakas näis, kuis ta kummardas, käis,
kuis ta pilbastest jalgadel tuikus!
Olles arg nagu lind, kõikjal jälgides mind,
ta mu sängi ees koerana suikus.
Siis, oo saatanlik mäng! kadus äkki see äng,
ja ta pilgates tõukas mind õue,
kuna kõik minu tarm, kõik mu leegitsev arm
vargsi valgus ta paberist põue.
Naerdes vahib ta nüüd, kandes seljas mu rüüd,
kuis, ta pilgu ees pugedes pakku,
traadiks tardub mul juuks, liikmed kanguvad puuks,
silmist pudeneb tuhka ja takku!
1930. aastail eesti luules esile kerkinud põlvkonna silmapaistvaimad autorid olid Betti Alver (1906–1989) ja Heiti Talvik (1904–1947). Nende rangevormiline, viimistletud luule rõhutas vaimsete väärtuste ja loomingulise aususe tähtsust.
Alveri esikkogu „Tolm ja tuli“ ilmus 1936. aastal, Talvik avaldas sel kümnendil kaks kogu: „Palavik“ (1934) ja „Kohtupäev“ (1937). Oluline tähis mõlema loometeel oli koguteos „Arbujad“, mille koostas 1938. aastal kriitik Ants Oras ning kus lisaks Alverile ja Talvikule on esindatud nende põlvkonnakaaslased Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, August Sang, Mart Raud ja Paul Viiding.
Poeet
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk –
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
10. Võrdle Talviku luuletusi omavahel. Milliseid sarnasusi ja erinevusi märkad sisus ja vormis?
11. Milliseid sarnasusi ja erinevusi märkad Alveri luuletustega?
Lauliku hommik
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.
Mida lugedes märkasid?
12. Kuidas on lugemistekstides, mis pärinevad 20. sajandi esimese poole eesti luulest, kujutatud luulet ja luuletajat?
Meetriline luule
Loomuliku kõne rütm tekib sellest, et keeles vahelduvad ja vastanduvad eri tunnustega silbid, näiteks rõhulised ja rõhutud, pikad ja lühikesed. Suur osa värsivormilist sõnakunsti põhineb loomuliku kõne korrastamisel, nii et silbid vahelduvad reeglipärases rütmis. Ühe tugevalt kõlava silbi (värsirõhu) juurde kuulub kindel hulk nõrgemaid. Nendest moodustub rütmiühik (värsijalg), mis ühes värsireas kordub. Nii tekibki reeglipärane rütm – värsimõõt ehk meetrum. Sel moel korrastatud luulet nimetatakse meetriliseks luuleks.
Näiteks Heiti Talviku luuletuses „Lauliku hommik“ kõlavad värssides tugevalt paarituarvulised silbid, nõrgemalt aga paarisarvulised. Sellise värsimõõdu nimi on trohheus. Trohheuse puhul kordub seega rütmiühik, mis koosneb värsirõhulisest ja rõhutust silbist.
Talviku luuletuses „Poeet“ kõlavad tugevalt paarisarvulised, nõrgemalt aga paarituarvulised silbid. Sellise värsimõõdu nimi on jamb.
Värsimõõdu määramisel on abi skeemist, mis näitab värsirõhuliste ja ‑rõhutute silpide vaheldumist.
Kui luuletuse rütm põhineb sõnade rõhuliste ja rõhutute silpide vastandusel, on tavaks värsirõhulist silpi tähistada sümboliga x́, rõhutut sümboliga x. Kui rütm põhineb väldete vastandusel, on tavapärased sümbolid vastavalt — ja ∪. Levinumaid värsijalgu võib skeemil kujutada järgmiselt: | |
| x́ x või — ∪ |
| x́ x või ∪ — |
| x́ x x või — ∪∪ |
| x x x́ või ∪∪ — |
13. Loe Talviku luuletusi ning tee kindlaks, mitu värsijalga on igas värsis.
14. Loe neid luuletusi valjusti, rõhutades trohheilist ja jambilist rütmi. Pane tähele, kas see langeb alati kokku sõnade ja lausete loomuliku rütmiga, nagu see kõnes kõlaks.
Levinud värsimõõdud on veel daktül (värsirõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut) ja anapest (värsijalg algab kahe rõhutu silbiga, millele järgneb üks värsirõhuline silp).
15. Loe valjusti Betti Alveri luuletusi ja otsusta, kumb mõõt neid paremini iseloomustab.
Neis neljas luuletuses tekib rütm rõhuliste ja rõhutute silpide vastanduse mõjul: tugevalt kõlavad sõnade rõhulised või kaasrõhulised silbid, nõrgemalt sõnade rõhutud silbid. Seejuures võib värsimõõt hakata sõnarõhku mõjutama. Näiteks Alveri luuletustes jäävad mõnede sõnade pearõhulised silbid värsirõhu mõttes ilma rõhuta.
Villem Grünthal-Ridala on oma luuletuses lisaks silpide arvule ja rõhkudele pidanud silmas ka välteid. Suurem osa värsirõhulisi silpe on kolmandas või teises vältes.
16. Loe valjusti Grünthal-Ridala luuletust, rõhutades teises ja kolmandas vältes silpe. Jälgi, milline rütm tekib.
Silpide pikkuse vaheldumisel põhinesid Vana-Kreeka luule rütm ja värsimõõdud. See põhimõte võeti hiljem kasutusele ka Vana-Rooma luules. Antiikluule tuntuim värsimõõt on heksameeter, mille nimi tuleb sellest, et värss koosneb kuuest värsijalast.
Heksameetri üldskeem on niisugune:
— ∪ ∪ — ∪ ∪ — ∪ ∪ — ∪ ∪ — ∪ ∪ — ∪
Heksameeter, nagu teisedki silbivältusel põhinevad ehk vältelised värsimõõdud, on mitmekesise rütmiga, kuna kahte lühikest silpi võib paljudel juhtudel asendada üks pikk. See tähendab, et silpide arv värsis võib varieeruda. Rütmi liigendavad lisaks tsesuurid – värsisisesed pausid, mida heksameetri puhul tehakse seal, kus sõnalõpp jääb värsijala keskele.
17. Mis liiki värsijalgadest heksameeter koosneb?
18. Mille poolest viimane värsijalg teistest erineb?
19. Kuidas tuleks skeemil kujutada heksameetri võimalikke rütmivariatsioone?
1. Loe valjusti või kuula kellegi esituses Homerose eeposte katkendeid. Seleta, mille põhjal värsimõõdu ära tunned.
2. Otsusta, kumb skeem käib Homerose „Iliase“, kumb „Odüsseia“ alguse kohta.
Värsimõõtu on lihtsam määrata värsi lõpust ettepoole liikudes (heksameetri viimane värsijalg on alati ühesugune: — ∪).
Teksti ette lugedes ei pea värsimõõtu äärmuslikult rõhutama, aga kui mõõt on õigesti määratud, on seda võimalik rõhutada.
A: „“
B: „“
3. Koosta ise „Odüsseia“ katkendi viimase kolme värsi skeem.
Välteline põhimõte kehtib ka eesti vanemas, regivärsilises rahvalaulus, kuna eesti keeles on välde oluline tunnus, mis kõne rütmi kujundab. Erinevalt heksameetrist on eesti rahvalaulu värsimõõt enamasti trohheus.
20. Too näiteid rahvalaulust „Suu laulab, süda muretseb“.
Rohkesti leidub ka selliseid tekste, kus värss ei jagune ühtlaselt värsijalgadeks. Näiteks Ernst Enno „Halli laulu“ saab lugeda nii, et iga värss sisaldab kolme värsirõhulist silpi, kuid nõrgemalt kõlavate silpide arv nende vahel ei ole ühtlane.
21. Loe Enno luuletust valjusti. Määra värsirõhulised silbid. Võrdle oma värsianalüüsi kaaslase omaga. Kui leidub erinevusi, arutlege, millest need tulla võivad.
Korrapära on võimalik rajada ka ainult silpide arvule. Selline värsikunst on levinud eelkõige keeltes, kus silbid mingite tunnuste poolest teravalt ei vastandu, nagu näiteks jaapani keeles, Euroopas aga näiteks romaani keeltes. Gustav Suits on luuletuses „Tuulemaa II“ järginud itaalia renessansiluulest pärit eeskuju: 11-silbilistest värssidest koosnevat luuletust, mille igas stroofis on kolm värssi ning riimid moodustavad luuletust läbiva ahela (aba bcb cdc jne). Sellist vormi nimetatakse tertsiiniks. Eestikeelsete tertsiinide puhul on osa värsse tavaliselt 10-silbilised.
22. Loe Suitsu luuletust ning seleta, mille poolest erinevad 10- ja 11-silbiliste värsside riimid.
Sageli moodustab üks värss tähendusliku terviku (näiteks lause või osalause), kuid vahel jätkub tähenduslik tervik pärast värsipiiri. Seda võtet nimetatakse siirdeks.
23. Too Suitsu luuletusest näiteid siirete kohta. Arutle, kuidas mõjutab siire lugemiselamust ja teksti mõistmist.
Värsiehituse põhimõisteid on tarvis tunda, et saada aru traditsiooniliste meetriliste luulevormide ehitusest, kuid neist on abi ka nüüdisluule lugemisel. Need aitavad mõista, kuidas tekst traditsiooniga suhestub, iseloomustada teksti rütmi ja kõla.
Tuleb meeles pidada, et igasugune luule on ehituselt väga mitmekesine ning otsinguline. Skeemid ja mudelid, mille abil seda kirjeldada, on alati tinglikud. Need on sõnakunstist tuletatud, kuid sõnakunst ei pea nendesse mahtuma. Seepärast tuleb alati esmajoones tähele panna, missugune on tekst, ja siis otsustada, mil määral mõni üldine mudel aitab selle teksti iseloomust aru saada.
24. Iseloomusta õpitud mõistete abil Henrik Visnapuu tekste.
