Kunst varauusajal

Arhitektuuris, maalikunstis, muusikas ja kirjanduses valitsesid igal ajastul kindlad stiilireeglid, mille järgi anti hiljem nimi kogu perioodile. 17. sajandit võib nimetada ka barokiajastuks, sest domineeriv kunstistiil oli barokk. Baroki sünnikoduks on Itaalia. Kuigi Itaalia oli poliitiliselt killustunud ja nõrk, kuulus talle kultuuri alal vaieldamatu liidri­positsioon. Antiik-Rooma kultuuri peeti ikka veel ületamatuks ning Itaalias paiknesid Rooma ehitus­kunsti parimad näited. Euroopa eliit tulvas Itaaliasse, et tutvuda Rooma-aegsete ehitistega. Kuningas Louis XIII lasi Pariisi tuua Rooma ehitusdetailide ja skulptuuride koopiaid, et prantsuse meistrid nende pealt õpiksid. Väga kõrges hinnas olid ka Itaalia kaasaegsed arhitektid ja kunstnikud, kes mitte ainult ei taas­elustanud Rooma ehituskunsti, vaid arendasid seda oskuslikult edasi. Barokkstiili loomisele andsid tõuke paavst ja kardinalid, kes tahtsid anda Roomale kui katoliku maailma keskusele uue ja uhkema näo.

Barokis peeti jätkuvalt kinni harmoonia ja tasakaalu nõuetest, ent renessansiaegset rangust ja kargust asendas dramaatiline pinge ja suursugusus. Eesmärk oli avaldada mõju meeltele ning vaatajat jahmatada. Ehitised kuhjati üle fantaasiaküllaste detailide, skulptuuride ja ornamentidega. Erinevalt rahulikust ja staatilisest renessansist rõhutati barokis liikumist ja hoogu. Selleks asendati ümmargused detailid (näiteks aknad) ovaalsetega ning hoonete fassaade ei ehitatud tasapinnaliselt, vaid astmeliselt, kaare­kujuliselt või laineliselt. Rohkelt kasutati kupleid, kruvikujulisi keerdsambaid ja spiraalitaolisi kaunistusi.

Barokse maalikunsti eesmärk oli viia usulised teemad vahetult ja emotsionaalselt rahvani. Palju kujutati piiblisündmusi, kasutades jõulisi värve, dramaatilist valgust tumedal taustal ja liialdatud tundeid. Maaliti ka ajaloolisi ja mütoloogilisi stseene. Baroksed maalid jätavad rahutu, salapärase ja dünaamilise mulje.

Üks tuntumaid barokiajastu meistreid oli Hispaaniale kuulunud Flandrias (tänapäeva Belgia) tegutsenud Peter Paul Rubens (1577–1640). Rubensi maalid on elurõõmsad ja värviküllased. Tema kujutatud lopsakate vormidega naised väljendavad tollast iluideaali. Väga sageli on piltidel pontsakad lapsinglid ehk putod, mille modellideks olid ta enda lapsed. Rubens saavutas juba elu­ajal suure kuulsuse ning tellimusi tuli kogu Euroopast.

Hoopis teistsugune oli Hollandi maalikunst. Rubensilt tellisid töid eelkõige aadlikud ja kirik, Hollandis aga ostsid kunsti peamiselt asjalikud linnakodanikud, kes tahtsid toaseintel näha oma eluolu võimalikult täpselt kujutavaid pilte ehk olustikumaale. Elu­kauge mütoloogia asemel kujutati seal tavalisi inimesi nende toimetustes või mahlakaid peo- ja kõrtsistseene. Hollandist sai alguse ka puuviljade ja esemete ehk natüürmortide kujutamine.

18. sajandil hakati tundma, et traditsiooniline barokk on liialt raskepärane. See ei sobinud kokku elegantse ja muretu õukonna­elu ning salongikultuuriga. Seetõttu hakati arhitektuuris ja eriti sise­kujunduses rõhku panema õrnusele ja kergusele. Barokist kujunes välja luksuslik rokokoostiil.

Uues stiilis loojad leidsid inspiratsiooni loodusest. Terveid seinu katvate ornamentide motiividena kasutati loomi, merikarpe ja väänlevaid taimi. Tumedad maalid ja drapeeringud asendati heledate tapeetidega. Eelistatud värvideks olid helesinine, hõbe­hall, roosa ja leheroheline. Mööbel muutus kergemaks ja mugavamaks. Rokokoole on iseloomulikud peenikeste kõverate jalgadega toolid ja sohvad ning ornamentidega kaunistatud väärispuidust kummutid. Moes olid eksootilistest maadest, eriti Hiinast, toodud esemed, mis paigutati väikestele laudadele kõrvuti teiste iluasjadega. Väga armastatud olid portselanist lauanõud, vaasid ja kujukesed, mida Euroopas õpiti valmistama 18. sajandi algul.

Klassitsism tekkis 18. sajandi teisel poolel reaktsioonina rokokoostiili ülemeelikuse ja kergemeelsuse vastu. Klassitsism tähendab tagasi­pöördumist klassikaliste, see tähendab antiigi väärtuste juurde. Olulist rolli mängisid siinjuures filosoofid, kes rõhutasid mõistust kui ühis­konda edasiviivat jõudu. Kunstis väljendus mõistuspärasus reeglite ja korra austamises, harmoonias ja selguses. Arvati, et Vana-Kreeka arhitektuurist midagi täiuslikumat luua ei ole võimalik. Eurooplased hakkasid senisest palju põhjalikumalt antiikseid mälestusmärke uurima. Arheoloogiliste kaevamistööde käigus avastati Lõuna-Itaalias vulkaanituha alla mattunud Pompei, mille terviklikult säilinud hooned andsid eeskuju Euroopa arhitektidele.

Antiigist laenati nii ehitiste lihtne ja sümmeetriline põhiplaan kui ka kaunistusdetailid: Kreeka sambad, reljeefid ja ornamendid. Arhitekt projekteeris esmalt Kreeka templi otsafassaadi jäljendava portikuse ehk sammaskoja ja siis püüdis sinna taha sobitada õppehoone, raamatu­kogu või haigla. Väga uhke portikus on näiteks 19. sajandi algul ehitatud Tartu ülikooli peahoonel. Klassitsismi ajal hakati esimest korda projekteerima terviklikke linnaosi monumentaalsete kaug­vaadetega, selle üheks näiteks on Venemaa pealinn Peterburi. Vana-Rooma eeskujul ehitati Euroopas ka võiduväravaid ehk triumfikaari, mille tuntuimad näited on Brandenburgi värav Berliinis ja Triumfikaar Pariisis.

Klassitsistlik maalikunst rõhutas samuti sümmeetriat ja puhtaid vorme. Stiili loojaks peetakse Prantsuse kunstnikku Jacques Louis Davidi (1748–1825), kes kujutas heroilisi stseene Rooma ajaloost.