SAVIPOTI-TOBI SOOVIKAEV

Vikerkaarekülas kõrge puu otsas elas harakas. Tema pesa oli suur ning täis linnast varastatud asju. Pesas oli sõrmuseid, suure kalliskiviga hõbepross* ja teelusikas, mis oli suur kui supikulp.

Haraka pesapuu all oli vana savist lillepott. Hulga aastate eest oli vesi selle Vikerkaarekülasse kandnud ja Tobi-nimeline päkapikk oli ta leidnud. Tobi kohendas* sellest endale toreda kodu. Sellepärast hakati teda kutsuma Savipoti-Tobiks.

Küla päkapikud tõid endale vee allikalt.

Vesi oli hea ja värske, kuid allika ümbrus nägi kole välja.

Päkapikud olid maapinna oma jalgadega mudaseks sõtkunud. Kõigi kingad ja saapad kattusid alati kleepuva porikorraga. Ühel päeval, kui Savipoti-Tobi allikal oma järge ootas, tuli tal äkki hea mõte. „Ehk saan ma ise kaevu teha,” ütles ta. „Korraliku müüritise* ja veevõtuämbriga.” Mõni päev tublit tööd ja Tobil oligi kaev valmis. Kaevul olid madalad kivirakked ja pisike katus peal. Oli ka veevõtuämber. Kogu päkapikurahvale meeldis uus kaev väga. See tähendas lõppu poristele kingadele ja saabastele.

Ühel päeval tuli väike Pääsusilm Tobile külla.

„Vanaisa,” ütles tüdrukutirts, „sinu kaev meeldib kõigile.”

„Tore!” vastas Tobi. „Kas tead, et see on soovikaev?”

Järgmisel päeval mängis Pääsusilm oma koduaias. Ta mõtles vanaisa peale.

„Ma tahaksin väga talle midagi kinkida,” ütles tüdruk oma nukkudele. „Aga mul ei ole ühtegi kingiks sobivat asja. Ma soovin, ma soovin…”

Siis tuli tal üks mõte. Pääsusilm ruttas kaevule. Ettevaatlikult vinnas* ta raske ämbri üles, võttis peotäie sädelevat vett, pigistas silmad kinni, jõi ja soovis.

Ma soovin… ma soovin oma vanaisale sünnipäevakinki!”

Just siis tuli harakas, nokas kullast taskukell. Äkki pääses kell haraka noka vahelt lahti ja langes keereldes allapoole, kuni kukkus sulpsates veeämbrisse. Pääsusilm kummardus.

„Suur kuldkell!” hüüdis ta. „Mu soov on täide läinud!”

Jõudis kätte Savipoti-Tobi sünnipäev. Pääsusilm kiirustas vanaisa juurde. Ta oli kella sisse pakkinud ja kibeles seda üle andma.

„Palju õnne, vanaisa!” ütles ta ning ulatas oma kingituse.

„Oh!” hüüdis Savipoti-Tobi, kui ta uhket kella nägi. „See on kindlasti väga ilus kamina kohal seinal. Aitäh! Kust sa selle said?”

„Ma soovisin soovikaevu juures,” vastas Pääsusilm.

Tobi kratsis kukalt ja imestas. Ta ei saanud iialgi teada, kust kell tegelikult pärit oli. Ainult harakas teadis seda.