PRINTSESS HERNETERAL

Elas kord prints, kes tahtis enesele tõelist printsessi naiseks. Prints rändas printsessi leidmiseks läbi kogu maailma. Printsesse oli küllalt, aga ikka oli neis midagi, mis just päris ehtne ei olnud. Siis tuli prints koju tagasi ja oli väga kurb – nii kangesti tahtis ta tõelist printsessi naiseks saada.

Ühel õhtul oli hirmus ilm: lõi välku ja müristas, vihma valas. Ootamatult koputati linna väravale ja vana kuningas läks avama. Värava taga seisis tütarlaps. Aga kuidas ta vihma ja halva ilma pärast välja nägi! Tema juuksed ja riided nõretasid* veest, kingad lirtsusid jalas. Ise ütles ta, et on tõeline printsess!

„Noh, küll me seda teada saame!” mõtles vana kuninganna sõnagi lausumata. Ta läks magamistuppa, võttis kõik voodiriided ära ja pani herne voodi põhja. Kuninganna tõi seejärel kakskümmend madratsit ja asetas need herne peale. Siis pani ta kakskümmend sulgedega täidetud magamiskotti veel madratsitele otsa.

Seal pidi nüüd tõeline printsess öösel magama.

Hommikul küsiti neiult, kuidas ta magas.

„Oh, hirmus halvasti!” ütles printsess. „Öö läbi ei saanud ma peaaegu silmagi kinni! Ma lamasin mingi kõva asja peal. Terve keha on mul siniseid laike täis!”

Seal pidi nüüd tõeline printsess öösel magama.

Hommikul küsiti neiult, kuidas ta magas.

„Oh, hirmus halvasti!” ütles printsess. „Öö läbi ei saanud ma peaaegu silmagi kinni! Ma lamasin mingi kõva asja peal. Terve keha on mul siniseid laike täis!”

Sellest, et ta läbi kahekümne madratsi ja kahekümne sulgedega täidetud magamiskoti hernest oli tundnud, saadi aru, et ta on tõeline printsess. Keegi peale ehtsa printsessi ei või nii õrna nahaga olla.

Prints võttis ta siis naiseks. Nüüd ta teadis, et tal on tõeline printsess. Hernes paigutati muuseumi, kus ta on veel praegugi näha, kui keegi teda ei ole ära viinud.