- Kuidas koheldi Saksamaad pärast esimest maailmasõda?
- Seleta mõistet „Berliini müür“.
Saksa Liitvabariigi tekkimine
Pärast Saksamaa alistumist teises maailmasõjas jagasid võitjad selle alad neljaks okupatsioonitsooniks. Kolme läänepoolset tsooni juhtisid USA, Suurbritannia ja Prantsuse sõjaväeadministratsioon, idatsoonis aga võimutses Nõukogude sõjaväeline juhtkond. Okupeeritud alade üldjuhtimine läks üle kontrollnõukogule, kuhu kuulusid kõigi nelja riigi esindajad. Võitjate eesmärk oli Saksamaa denatsifitseerida, st juurida natsism välja ning maa demokratiseerida.
Esialgu tahtsid liitlased maa ühtsuse säilitada. Okupatsioonitsoonides tekkisid ülesaksamaalised erakonnad. Nende hulgas muutus eriti mõjuvõimsaks pärast sõda loodud konservatiivne Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU), kelle lähimaks liitlaseks sai Baierimaal tegutsev Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU). Nende põhiliseks vastaseks kujunes vasakpoolne Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD). Veidi hiljem tekkis liberaalne Vaba Demokraatlik Partei (FDP), mis liikmete arvu poolest jäi küll eelmainituile tugevasti alla, kuid sellegipoolest mängis tähtsat rolli riigi poliitilises elus. Vabad demokraadid kuulusid valitsuskoalitsiooni koos CDU või SPD-ga. Taastati ka ametiühingute ning teiste ühiskondlike organisatsioonide tegevus.
Kuigi väliselt ei tühistanud liitlased Potsdami konverentsi otsuseid ühtse Saksamaa-poliitika kohta, üritas tegelikult iga riik kaitsta eelkõige oma huve, mis tekitas lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel erimeelsusi. Seetõttu venis ka rahulepingu sõlmimine Saksamaaga.
Läänepoolsete alade ühendamine algas 1947. aastal, kui USA ja Suurbritannia tsoonis loodi ühtne majanduspiirkond. Hiljem liitus sellega ka Prantsuse okupatsioonitsoon. Tänu Marshalli plaanile suudeti Lääne-Saksa majandus kiiresti taastada.
1948. aasta suvel toimus läänetsoonides rahareform, millele järgnenud Berliini blokaad ainult tugevdas Lääne-Saksa alade koostööd lääneliitlastega. Samal ajal hakkasid külma sõja tõttu nõrgenema Saksamaa lääne- ning idapiirkonna majandussidemed. Kõik see kokku põhjustas maa poliitilise lõhenemise.
1949. aastal toimusid Lääne-Saksamaal parlamendivalimised ning veidi hiljem kinnitati ka põhiseadus. Seega oli loodud Saksa Liitvabariik. Põhiseaduse järgi teostab riigis seadusandlikku võimu parlament, mis koosneb kahest kojast: Bundestagist ja Bundesratist. Valitsust juhib liidukantsler. Esimeseks kantsleriks sai Kristlik-Demokraatliku Liidu juht Konrad Adenauer.
Idapoolsetel aladel kuulutati samal aastal välja kommunistide juhitud Saksa Demokraatlik Vabariik, mida Saksa Liitvabariik ja teised lääneriigid iseseisva riigina ei tunnustanud. Saksamaa lõhenemine jäi üheks teravamaks probleemiks kogu külma sõja vältel.
Lääneliitlastest võitjariigid ja eelkõige USA suutsid õppida esimese maailmasõja kogemustest. Seekord ei üritanud nad võidetud Saksamaad alandada ega jätnud teda probleemidega omapäi, vaid aitasid sakslasi majanduse taastamisel ja demokraatia kindlustamisel. Tähtsaim abinõu seejuures oli Marshalli plaan.
Konrad Adenauer on öelnud: „Ma ei usu, et kunagi ajaloos on võitjariik võidetud riiki sel määral aidanud ning tema ülesehitamisele ja taastamisele sel viisil kaasa aidanud kui USA Saksamaa suhtes.“ (20.9.1949).
Pärast sõda oli Saksamaal toiduga väga kitsas. Riiklikult tagatud toidunorm koosnes põhiliselt kartulist (12–15 kg kuus) ja leivast (200–250 g päevas). Sinna juurde sai kuus 300 g rasvainet ning 400–500 g liha. Suhkrut oli harva ning piima jagus vaid väikelastele. Üksluise toiduvaliku kohta levis rahva hulgas järgmine nali.
Mees: „Mis meil täna söögiks on?“
Naine: „Kartulid“
Mees: „Ja sinna juurde?“
Naine: „Kahvlid.“
Maal siiski nii suurt nälga polnud, seetõttu sõideti linnast aeg-ajalt maale, et end toiduga varustada. Kuna raha oli vaid vähestel, tasuti talunikele toidu eest kõikvõimalike väärisesemetega. Kartulitel, munadel ja pekil oli neil aegadel suurem väärtus kui pärlitel ja kullal.
Töö pildiga
Saksa parteide valimisplakatid
- Otsusta plakatite põhjal, millised parteid pidasid oluliseks Saksamaa ühendamist.
- Millised parteid rõhusid oma valimiskampaanias Vene ohule?
- Millised parteid moodustasid Saksa Liitvabariigi esimese valitsuse?
Konrad Adenauer
Konrad Adenauer sündis 5. jaanuaril 1876. aastal Kölnis. Ta sai advokaadi hariduse ning kuni natside võimuletulekuni Saksamaal töötas Kölni linnavalitsuses (ka linnapeana). Kui Hitleri partei võimule tuli, lahkus Adenauer kõikidest ametitest, sest ta ei suutnud leppida totalitaarse diktatuuriga. Hiljem teati teda kui Hitleri ägedat vastast. Kahel korral tuli tal taluda ka natside salapolitsei ehk Gestapo vangikongi „mugavusi“. 1944. aastal, kui Adenauer oli teist korda vangis, ütles talle üks valvuritest, et ta ei üritaks lõpetada elu enesetapuga, sest on juba 68-aastane ning tema elu on nii või teisiti lõppenud. Valvur ei võinud isegi ette kujutada, et mehest, kellele ta lähenevat lõppu ennustas, saab sõjajärgse Saksamaa juht, kes valitseb riiki 14 aastat (kaks aastat rohkem kui Hitler).
Saksamaa Liitvabariigi kantslerina saavutas Adenauer rahva hulgas suure populaarsuse. Tema poole pöördudes nimetasid sakslased teda lihtsalt Der Alte (vana). Konrad Adenauer lahkus ise kantsleri ametist 87-aastasena. Ta suri 1967. aastal. Konrad Adenauerit on nimetatud nelja ajastu suurkujuks, kes on tegutsenud nii Saksa keisririigi, Weimari vabariigi, Kolmanda Riigi kui ka demokraatliku liitvabariigi ajal. 2003. aastal korraldatud küsitlusel nimetasid sakslased Adenaueri „kõigi aegade parimaks sakslaseks“.
Saksamaa Liitvabariiki aastatel 1949-1963 kantslerina valitsenud Konrad Adenaueril oli rahva seas suur populaarsus. Tema juhtimisel tuli Saksamaa välja sõjajärgsetest raskustest ja kujunes stabiilseks demokraatlikuks riigiks.
- Konrad Adenauer töötas Saksa riigi heaks alates 20. sajandi algusest kuni 1960. aastateni.
- Rahva seas oli Adenaueril vähe populaarsust.
- Konrad Adenauer tegi Hitleriga koostööd.
- Adenauerit toetas suur osa rahvast.
- Konrad Adenauer oli Kristlik-Demokraatliku Liidu juht.
Sotsiaalne turumajandus
Konrad Adenaueri valitsuse esmane ülesanne oli Lääne-Saksa majanduse taastamine ja riigi arengukava väljatöötamine. Kava aluseks sai sotsiaalse turumajanduse poliitika. See lähtus põhimõttest, et riik ei sekku vahetult majandusprotsessidesse, kuid määrab reeglid, mida ettevõtjad peavad järgima, et majanduslik heaolu jõuaks kõigi kodanikeni. Sotsiaalse turumajanduse tähtsaim alus oli ettevõtjate vaba konkurents. Selle pidid tagama avatud turg, eraomand, raha stabiilsus ning paljud muud tegurid. Neid põhimõtteid toetas riigi jõuline sotsiaalpoliitika, millega vähendati ebavõrdsust inimeste vahel.
Sotsiaalse turumajanduse mudel töötas Lääne-Saksamaal edukalt nii 1950. kui ka 1960. aastail: tööstustoodangu juurdekasv oli kiire, tööpuudust peaaegu polnud, tunduvalt tõusis inimeste elatustase. Riigis ei toimunud streike ning välismaailmale paistis Lääne-Saksamaa ühiskondliku rahu ja partnerluse riigina. Kõike seda hakati nimetama Saksa majandusimeks. Kuid juba 1960. aastate teisel poolel ilmnesid raskused, kui riigis puhkes majanduskriis ja maailmaturul tugevnes konkurents. Järgmistel aastakümnetel seisis Lääne-Saksa majandus suurte probleemide ees: ülemaailmsed majanduskriisid pidurdasid majanduskasvu ning riigis oli suur tööpuudus.
Väljapääsu üritasid pakkuda sotsiaaldemokraatide valitsused. Sotsiaaldemokraadid tulid võimule 1969. aastal ning püsisid seal 1982. aastani. Nende kava nägi ette riigi aktiivsemat sekkumist majandusse ning senisest veelgi tugevamat sotsiaalpoliitikat. 1970. aastate kriisid sundisid valitsust aga loobuma nende plaanide elluviimisest ning minema üle rangele kokkuhoiupoliitikale. 1982. aastal avaldas parlament valitsusele umbusaldust ning võimule pääses taas Kristlik-Demokraatlik Liit eesotsas Helmut Kohliga. Kohli valitsuse ümberkorraldused tagasid Saksamaal 1980. aastate lõpul taas majandusliku tõusu.
Sarnaselt ülejäänud läänemaailmale kasvas Lääne-Saksa majandus 1950. ja 1960. aastatel jõudsalt. Edu taga oli sotsiaalse turumajanduse mudel. See tähendab, et riik ei sekku otseselt majandusse, kuid kehtestab teatud reeglid kõigi kodanike majanduslikuks heaoluks.
„Bonn pole Weimar“
Saksa demokraatia stabiilsus seostub paljuski „majandusimega“ ja viiekümnendate aastate sotsiaalpoliitikaga. Lääne-Saksamaal elas algul 47 mln inimest. Neile lisaks võeti vastu kõigepealt 10 mln pagendatut Saksa idaaladelt, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist ning hiljem veel 3 mln põgenikku Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Oli küll nii vasak- kui ka paremäärmuslikke parteisid, kuid majanduse tõusuga vallandunud ja üle kogu Saksamaa Liitvabariigi veerenud demokratiseerimislaine kõikehaarav mõju ei lasknud neil esile tõusta.
Uue Saksamaa edust rääkides kasutati vastandust „Bonn pole Weimar“, mis osutas Saksa rahva peaaegu mõistatuslikule teisenemisele poole sajandi jooksul. Weimari vabariigi kired, fanatism ja epileptilised tõmblused, kokku 22 mln häält, mis veel 1933. a märtsivalimistel anti kommunistidele ja natsionaalsotsialistidele – kõik see oli otsekui maa alla vajunud. Selle asemel oli Bonni vabariik – kiretu, arukas, kaine, üsnagi igav ja tõeline stabiilsuse ime. Oli kaks loosungit, millega liidukantsler Konrad Adenaueri … juhitud kristlik-demokraatlik partei järjepanu valimisi võitis: „Heaolu kõigile!“ ja „Ei mingeid eksperimente“. Kodanikud olid poliitikast tüdinud. [---] Inimesed tõmbusid tagasi eraellu, nautima auga väljateenitud isiklikku õnne: investeerisid oma maja ehitusse, ostsid autosid – Volkswageni „põrnikaid“ ning reisisid Kanaari saartele ja jätsid riigi Bonnis Schaumburgi lossis resideeriva riigiisa hooleks.
Hagen Schulze. Saksa ajalugu. Tallinn, 2005.- Riik ei võta otseselt majandusest osa.
- Raha väärtus muutub pidevalt.
- Ettevõtted konkureerivad vabal turul.
- Riik panustab sotsiaalpoliitikaga, mille eesmärk on ebavõrdsuse vähendamine ja majanduslik heaolu kõigile.
- Eraomandil pole suurt tähtsust.
Saksa majandusime
1950. aastatel hakkas Saksa majandus turumajanduse tingimustes kiiresti kasvama. Üks tähtsamaid kasvumootoreid oli ehitus, mis sai virgutust Marshalli plaani rahast.
Majanduskasvul oli ka välispoliitilisi põhjusi. Saksa terasetööstusele avanes soodne võimalus siis, kui USA tööstus oli hõivatud Korea sõja tellimuste täitmisega.
Suuri edusamme tegi autotööstus, kus mindi üle Ameerika konveiersüsteemile. Ainuüksi Wolfsburgi Volkswageni tehases toodeti aastas üle miljoni auto. Sellele vaatamata pidid need, kes tahtsid autot osta, järjekorras olema.
Saksamaal oli palju odavat, kuid kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu. Tööturule olid lisandunud ka endistelt idaaladelt pärit põgenikud. Inimeste palgad olid madalad ja tööpäevad pikad, sageli töötati 6 päeva nädalas ja 10 tundi päevas. Seetõttu olid Saksa tooted odavad ja neid oli kerge eksportida. Inimesed olid valmis rohkem pingutama, sest kõige enam sooviti oma elujärge parandada.
Autot nähti heaoluühiskondades kui majandusedu sümbolit. Ka Lääne-Saksamaal oli laienev autotööstus üks majandusime näitajatest.
Saksamaa majanduspoliitiline valik
Sotsiaaldemokraatide (SPD) programm (1949)
- Senine majanduspoliitika tuleb asendada uuega
- Tõsta inimeste ostujõudu ja reaalpalku
- Riik peab majandust planeerima ja juhtima
- Riigistada tähtsamad tööstusharud ja tooraine tootmine
- Tagada ettevõtlusvabadus keskkihile (talunikud, käsitöölised)
Adenaueri valitsuse programm (1949)
- Sotsiaalne turumajandus
- Riik peab hoiduma majanduse juhtimisest ja planeerimisest (kuid reguleerib ja kontrollib)
- Turgu reguleerib nõudluse ja pakkumise vahekorrast tulenev vaba konkurents
- Töötajate sotsiaalset turvalisust tõstavad riiklikud meetmed
- Madalad palgad ja pikad tööpäevad
- Konveierisüsteem autotööstuses
- Vähene kaupade eksport
- Soodne välispoliitiline olukord terasetööstusele
- Kvalifitseeritud tööjõud
- Kõrged palgad ja lühikesed tööpäevad
- Marshalli plaan
Välispoliitika
Saksamaa Liitvabariigi välispoliitikas oli 1950.–1960. aastail peamine rõhk tihedal koostööl USA ja teiste lääneriikidega. Lääne-Saksamaa astus NATO-sse ja muutus selle tähtsaimaks liikmeks Euroopas. Samas olid aga suhted Ida-Euroopa maadega keerulised.
1960. aastate lõpul võimule tulnud sotsiaaldemokraadid hakkasid ajama nn uut idapoliitikat. Kõige rohkem tegi selles vallas ära liidukantsler Willy Brandt. Sõlmiti lepingud suhete parandamiseks Poola, Tšehhoslovakkia, NSV Liidu ning ka Ida-Saksamaaga. Kuigi suhted Saksa Demokraatliku Vabariigiga muutusid normaalseks, maa taasühendamise ideest ei loobutud. Unistus teostus umbes kaks aastakümmet hiljem seoses idabloki lagunemisega. 1989. aastal algasid Saksamaa taasühinemise läbirääkimised ning ühinemise kiitsid heaks nii teise maailmasõja võitnud riikide kui ka mõlema Saksa riigi juhid. Alates 3. oktoobrist 1990 on Euroopas taas üks Saksa riik – Saksamaa Liitvabariik.
1970. aasta detsembris asetas sotsiaaldemokraadist liidukantsler Willy Brandt visiidi ajal Poola pärja Varssavi ülestõusu ausamba jalamile ja langes mälestusminutite ajal põlvili. Sellisel, poliitiku jaoks üsna ebaharilikul viisil palus Brandt vabandust natsi-Saksamaa terrori eest Poolas.
Küsimused
- Miks Saksamaa lõhenes?
- Millised riigid tekkisid Saksamaa lõhenemisega?
- Selgita lühidalt, milles seisnes sotsiaalne turumajandus.
- Võrdle kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide poliitilisi eelistusi.
- Millised sündmused Euroopas võimaldasid Saksamaal taasühineda?
