Kuulamis­tekstid

Saatejuht: „Eesti parim koolikokk“ alustab.

Saatejuht: Meil on hea meel tervitada meie kolmikut, kelle jaoks algab nüüd otsustav võistlus.

Saatejuht: Retk kooliköökidesse on olnud täis ülla­tusi ja imelisi inimesi, kes kõik oma tööd väga armastavad.

Saatejuht: Tuleb välja, et lapsed on klass omaette ja nende meele järele olemine on kunst.

Saatejuht: Kui ma mõtlen pitsast ja pastast, siis lastele meeldida on ju vägagi lihtne. Samas on just koolikokad need, kes peavad tagama selle, et laste kõhutäis oleks ka tervislik.

Saatejuht: „Eesti parim koolikokk“ finaalsaade alustab.

Saatejuht: Leelo, sa oled oma kaasvõistlejate töid näinud. Ütle, kes on sinu suurim konkurent.

Kokk Leelo: Minu konkurendid on mõlemad, nii Aseri kui Surju. Kuna tegemist on ikkagi kokkadega, kes on töötanud restoranis. Jaa, ma täiega värisen.

Saatejuht: Leelo, sa oled öelnud, et improvisatsioon ei ole sinu tugevaim külg ja üllatused sulle ei meeldi. Ometi sa oled finaalis. Sa oled pingega väga hästi toime tulnud ja seejuures valmistanud imelisi toite. Kas sa oled siin ennast leidnud?

Kokk Leelo: Võib nii öelda küll. Ja olen lihtsalt säilitanud rahu ja võtnud asja nii, nagu asjad on. Ja ju on siis tulnud hästi välja.

Saatejuht: Jõudu ja jaksu sulle ja Irinale!

Kokk Leelo: Aitäh!

Saatejuht: Urmas, teie teekond siia finaali on olnud pisut omapärane. Kuidas sa tunned, kas teie meeskond on siin õiglaselt?

Kokk Urmas: Ma arvan küll, et me oleme siin õiglaselt.

Saatejuht: Mis saab täna määravaks, kas retseptide valik või oskab meisterlik kokk ükskõik millest teha meisterlikku toitu?

Kokk Urmas: Mina täna improviseerin.

Saatejuht: Sa improviseerid juba teist saadet järjest.

Kokk Urmas: Jah.

Saatejuht: Mulle tundub, et sa eelmises saates võtsid julma riski oma vormiroaga. Kas sa lähed täna ka riski peale välja?

Kokk Urmas: Ma riskin alati.

Saatejuht: Aga ütle, mille järgi sina hindad kokka. Kuidas sa teed vahet heal kokal ja lihtsalt kokal?

Kokk Urmas: Hea kokk on minu arust see kokk, kes julgeb natuke riskida, julgeb mõtelda ette ja on samas ka natuke õpetaja.

Saatejuht: Sa kirjeldasid praegu iseennast, mulle tundub.

Kokk Urmas: Ma arvan, et ma kirjeldasin kõiki koolikokkasid.

Saatejuht: Mul on igatahes hea meel, et teie meeskond on täna meiega. Edu!

Kokk Urmas: Aitäh!

Saatejuht: Kaidi, sul on olnud õnn üsna mitu saadet ära võita. Ütle, kas see annab sulle tänaseks enesekindlust ka juurde?

Kokk Kaidi: Kui, siis ainult õige pisut, sest vastased on ju ikkagi ka kokad ja nad annavad oma panuse. Et ma ei lähe nagu mütsiga lööma. Ma võistlen nendega ausalt ja annan parima järjekordselt.

Saatejuht: Ütle, mis on ühe hea toidu saladus.

Kokk Kaidi: Minu jaoks, see on minu isiklik arvamus, on ühe hea toidu saladus see lihtsus. Et ei ole mul siin saadetes olnud kaasas midagi erilist rohkem kui minu enda valmistatud küüslaugupasta ja valge pipar, see ei ole mul kaasas, selle ma sain siit. Ja sool. Ja rohelised ürdid, mida ma püüan nüanssidena kuskile lisada. Ma lähtun kooli õpilaste seisukohalt, et need lihtsad maitsed on need, millega nad ju peavad hakkama harjuma esimesest klassist juba. Ja hiljem nad saavad neid maitseid ju juurde õppida. Eks ma kasutan ju ka kooliköögis toormahlades ka ingverit, panen sinna sisse. Kui mul on lõhekalakotlet, läheb ka sinna ingver sisse. Tuleb neid salakavalaid teravaid maitseid juurde. Aga mulle endale ei meeldi siuke purgist panna midagi vürtsi, särtsu. Mulle meeldivad vürtsikad toidud, ma kasutan tšillit.

Saatejuht: Mida sa selle võistluse raames õppinud oled?

Kokk Kaidi: Ma olen väga palju õppinud. Just nagu enda kooliköögile jälle uusi kogemusi saada. Et, halloo, lapsed, me üllatame teid.

Saatejuht: Seda on rõõm kuulda. Esmalt peate te üllatama meid ja meie žüriid. Jaksu teile võistluses!

Kokk Kaidi: Aitäh!

Saatejuht: Meie žürii alustalad on 2011. aasta parim koolikokk Jaanika ja Põhjaka mõisarestorani kokk Ott.

Saatejuht: Jaanika, ma ei tea, kas kuskil mujal maailmas sellist koolikokkade võistlust korraldatakse, aga kahtlemata teeme me siin praegu ajalugu. Ütle, mis tunnetega sa sellele kõigele kaasa elad.

Kohtunik Jaanika: Jah, kahjuks koolikoka amet ei ole hetkel väga populaarne, aga ma arvan, et tänu sellele saatele kindlasti populaarsus tõuseb ja ka noored inimesed leiavad tee koolisööklasse.

Saatejuht: Ott, ma olen kindel, et sina oled see inimene, kes oskab kirjeldada, milline näeb välja hea toidu arhitektuur.

Kohtunik Ott: Kui sa tahad nüüd niimoodi arhitektuuri võtmes, et ma selle sõnastaksin, siis ma arvan, ma ütleks nii, et minu jaoks on kõige olulisem vundament, ehk siis et hea toidu vundament on hea tooraine ja oskused selle toorainega piisavalt väärikalt ringi käia. Ja siis milline maja sinna vundamendile juba kerkib, see võiks jääda siis iga arhitekti või koka enda teha.

Saatejuht: Aga ütle, kuidas toitu objektiivselt hinnata.

Kohtunik Ott: Ma arvan, et toitu, muusikat, kunsti – selliseid asju ei saagi päris objektiivselt hinnata, vaid see on ikkagi suhteliselt igaühe arvamuses kinni.

Saatejuht: Aitäh!

Saatejuht: Meie tänane külalisžürii liige on Rasmus Rask, kellel on kavas Eestimaal avada üks uus kool. Rasmus, sulle läheb korda nii kool kui toit. Aga milline sinu suhtumine koolitoitu on?

Kohtunik Rasmus: Väga hea. Mul on ainult head mälestused koolitoidust. Mäletan, et see karamelli­kissell või kuidas seda nimetati, kaamelitatt, oli minu absoluutne lemmik koolis.

Saatejuht: Kas sa ise ka kodus hea meelega kokkad?

Kohtunik Rasmus: No meil on kaks last kodus, et päris selge on see, et neile tuleb ise süüa teha. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma näen seda, et kui nüüd lapsed koolis käivad, siis neile meeldib kooli­toit rohkem kui kodune toit. Nad tulevad sealt väga konkreetsete nõuetega, et mida nüüd kodus ka tegema peaks.

Saatejuht: Meie neljandad žüriiliikmed on kooli­poisid, kellel on kokkamine geenides. Aaron ja Mattias. Poisid, te olete meid tõsiselt üllatanud. Nii selles osas, kuidas te meie toite siin hinnanud olete, kui ka selles osas, kuivõrd erinevad võivad olla laste ja täiskasvanute maitsed. Hea meel on selle üle, et meie saates julgesite proovida uusi asju. Esmakordselt proovisite brokolit ja räime. Rääkige ausalt, miks on lastel nii keeruline uusi asju proovida.

Kohtunik Aaron: Noh, ma ei väsi kordamast, et lapsed alguses vaatavad toidu üle silmadega ja siis teevad alles otsuse, et kas söön või mitte, kas maitsen või mitte. Ja tavaliselt, siis kui on loomulikult raske koolipäev seljataga, siis võib ükskõik mis supp või praad kõhust alla minna. Aga kui ei ole kõht väga tühi, siis tekivad erinevad punktid, et miks ma ei peaks seda toitu näiteks maitsma ja ah, mul ei olegi kõht nii tühi ja et mul ei ole seda toitu vaja, et mul on vitamiine liiga palju. Hästi palju erinevaid ettekäändeid tuleb, miks ma ei peaks seda toitu maitsma. Aga põhiline ja kõige tähtsam fakt on see, et lapsed söövad silmadega.

Saatejuht: Aitäh teile! Soovin teile, žüriiliikmed, vahedat maitsmist ja õiglaseid hinnanguid.

Saatejuht: Võistlema on jäänud kolme kooli kokad. Vaatame nüüd lähemalt, kes nad on.

Saatejuht: Surju kooli kook Kaidi väldib tooraineid, mille toiteväärtus on väike. Näiteks nisujahu. Tema lemmikud on hoopis rukkijahu, maisijahu, riisijahu, tatrajahu ja kõikvõimalikud seemned.

Kaidi abikokk: Pannkooke nüüd teeme, tatrapannkooke, ma ei tea, mis iganes jahudest ta siin kokku mätsib neid. Aga ei, lapsed söövad ja nad oota­vad ja.

Saatejuht: Suhkruga magustoidu sees koonerdab ta samuti. Kuna magus on lastele tänapäeval lihtsasti kättesaadav, siis leiab ta, et kool ei peaks olema koht, kus sellega priisata.

Saatejuht: Kui sul oleks võimalik koolisüsteemis, kooli toidusüsteemis midagi muuta, siis mida sa teeksid?

Kokk Kaidi: Mina jätaks ära magustoidu.

Saatejuht: Kas sa asendaksid selle millegagi?

Kokk Kaidi: Ei, ma ei asendaks. Magustoidu toidukord on tegelikult eraldi toidukord. See on minu isiklik arvamus.

Saatejuht: Kui Urmas Aseri kooli tööle asus, tõi ta kooli menüüsse tavatul hulgal köögivilju. Neid peidab ta igasse toitu, nii muffinisse, kotleti sisse kui ka kartuliputru. Söögivahetundi tuli tema pärast samuti pikendada, lausa 30 minuti pikkuseks.

Kokk Urmas: Kui me läksime, ütleme, sellele bufeele, bufeevariandile, siis solgiämbri kogused jäid palju väiksemaks. Ja ma ütlen, et lapsed on hakanud rohkem sööma. Nad tõstavad ise, istuvad oma sõprade juurde või mõned istuvad siin oma õdede-­vendadega ja siis nad söövad.

Saatejuht: Urmas usub, et kui õpime juba lapsena toitu kiirelt kugistama, siis võib see jääda harjumuseks kogu eluks.

Saatejuht: Palupera mõisakooli kokk Leelo väidab, et fantaasiat tal ei ole ja serveerida ta ei oska. Ometigi on tema toidu headus toonud ta finaali. Tähendab, midagi teeb ta õigesti.

Kokk Leelo: Peab ikka leidlik olema ja peab katse­tama. Proovid siis, kas teed siin enne kodus oma perele väiksemal hulgal, et siis teha suurele rahvale.

Saatejuht: Õige on Leelo suhtumine oma töösse ja toitu, mida ta teeb. Ta teeb seda kõike armastusega.

Kokk Leelo: Ja kui see söögivahetund saab ikka läbi ja sa lähed neid laudu koristama ja kui sa näed, et need lauad on kõik tühjad. Kõik on ära söödud, kausid on tühjad. Siis on super hea tunne. Ja kui sulle veel tulevad ütlevad, et aitäh, kokatädi, täna oli väga hea toit, siis …

Saatejuht: Millised aroomid. Millised aroomid. Ma saan aru, et tegelikult ei ole see vist sel aastal esimene ega viimane kord piparkooke valmistada.

Kaidi abikokk: Oh, ei.

Saatejuht: Sul on see juba käe sees, niimoodi rullida. Ütle, millised su lemmikpiparkoogikujundid on.

Kaidi abikokk: Noo, väike süda, väike täheke, ja mida õhemad, seda paremad.

Saatejuht: Just.

Saatejuht: Mis on teie tänane jõuluroog, mida te valmistate?

Kokk Kaidi: Minu jõuluroog on selline, et mina saan seda oma koolis lastele pakkuda, kuna minul on vähe õpilasi. Ja ma teen klassikat. Täidetud sea­liharull peekoni, porgandi ja toorjuustuga ja pruunistan pannil ja panen ahju küpsema.

Saatejuht: Nii, see on praad, eks? Mis eelroog on?

Kokk Kaidi: Aa, meil on ju eelroog. Eelroaga, ma olen kogu aeg unistanud, et lapsed ei pea kogu aeg sööma ainult lõhekala. Meil on muid kalu ka.

Saatejuht: Sa üllatad kalaga?

Kokk Kaidi: Ma ei üllata lapsi, ma üllatan lapsi mere­andidega. Ma proovin eelroaks teha hiidkrevetid.

Saatejuht: Hiidkrevetid.

Kokk Kaidi: Roheluses.

Saatejuht: Roheluses jõuluajal.

Kokk Kaidi: Jaa.

Saatejuht: Kuulge, kas te olete kusagil varem ka võistlemas käinud?

Kokk Kaidi: Täiesti esimene kogemus. Pole üldse sellist …

Saatejuht: Kas ei ole nagu üksinda sellist võistlus­kogemust või tandemina?

Kokk Kaidi: Ei, mul ei ole üldse mitte mingit kogemust.

Saatejuht: Mitte mingit?

Kokk Kaidi: Mitte mingit.

Saatejuht: Reet, kuidas sinul on?

Kaidi abikokk: Ei, ei ole, esmakordne.

Saatejuht: Kas sa mitte ei maininud, et sa said kolmandas klassis kaugushüppes teise koha?

Kaidi abikokk: Aa-jaa, kabevõistlustel olen ka saanud kohti.

Saatejuht: Ole hea, räägi mulle natuke lähemalt sellest hiidkrevetiretseptist.

Kokk Kaidi: Sinna läheb sidruneid, tšilli, või, hakitud basiilik. Sihukene kaste, noh alus. Ja siis kõige paremad nad on kohe soojalt pannilt tulles. See rohelus ongi seal ainult garneering seal juures. Aga need hiidkrevetid ise selle tšilli, või ja sidruni ja peterselliga.

Saatejuht: Mulle tundub, et praegu lõi välja sinus see restoranikoka pool.

Kokk Kaidi: No ma üritasin, sest meil on finaal… et miks me ei võiks nagu pakkuda sellist asja.

Saatejuht: Kas sa usud, et sul täna õnnestub seesama trikk?

Kokk Urmas: Lootus kaob viimasena. Me oleme idast. Me oleme idast.

Saatejuht: Ütle, mis sa teistmoodi teeksid, kui sa teaksid näiteks oma konkurentide nõrkusi.

Kokk Urmas: Ma arvan, et mitte midagi. Mina olen ikka mina ja mina teen just nii, nagu mina teen. Sest meie käekirjad. Meestel ja naistel on erinevad käekirjad. Eriti meeskokkadel ja naiskokkadel.

Saatejuht: Räägi mulle eelroast.

Kokk Urmas: Vaat eelroog ongi puhas improvisatsioon. Ma veel täpselt ei tea, mis sealt välja tuleb. Mul on idee.

Saatejuht: Komponendid on mis?

Kokk Urmas: On üks kala, siis on üks liik kartulist, natukene juustu, natukene soola, pipart, vürtsi. Ja siis vaatame, mis sealt välja tuleb. Põhiroog on jõulukana. Näe, selline tore punane kapsas tuleb sinna juurde. Ja see on granaatõunamahlas keedetud.

Saatejuht: Kas te olete granaatõunamahlas tehtud toite enne ka katsetanud?

Kokk Urmas: Jaa.

Saatejuht: Mis see tulemus on?

Kokk Urmas: Hea.

Saatejuht: Hea?! Kas see lastele ka maitseb?

Kokk Urmas: Seda ma ei tea, aga ma katsetan sellega. Siis kui …

Urmase abikokk: Meil üks laps sõi.

Kokk Urmas: Jaa, üks laps sõi. Oma isiklik laps sõi. Temale meeldis.

Saatejuht: Kas seda, mida sa täna valmistad, on võimalik ka koolis näiteks jõulude ajal pakkuda?

Kokk Urmas: Eelrooga on. Seda on ka teatud mööndustega. Aga kapsas on kindlasti võimalik. Ja magustoit on võimalik.

Saatejuht: Aga hinna poolest, kui sa vaatad?

Kokk Urmas: Hinna poolest, noh. Eks me siis pea kuskil kohas vahepeal püksirihma pingutama.

Saatejuht: Nii et te saate natukene priisata ja siis mingil teisel päeval tõmmata kuskilt kokku.

Kokk Urmas: Jah, just.

Saatejuht: Ütle, kas finaali jõudmine tähendab sulle mingisugust erilist tunnet ka?

Kokk Urmas: Kindlasti tähendab, aga ma ei oska praegu seda tunnet nii-öelda seletada. Ma ei tea täpselt, mis tunne mul on. Mul on see, et ma olen siin, ma pean midagi tegema. Nüüd ma juba tean, mida ma teen. Ja ongi kõik.

Saatejuht: Leelo-Leelo. Tere!

Kokk Leelo: Tere.

Saatejuht: Tead, tänu teile jõudsin ma esimest korda oma elus Paluperra. Ma ei olnud seal mitte kunagi käinud.

Kokk Leelo: Oli ju lahe?

Saatejuht: Väga meeldejääv päev oli. Nii, aga praegu, mida teie menüü sisaldab?

Kokk Leelo: Eelroaks pakun mahlast suitsukana­salatit. Põhiroaks on kõrvitsapüreesupp. Ja magustoiduks on toorjuustumaius riivleivaga.

Saatejuht: Teised teevad ikkagi pearoaks prae, aga teie teete kõrvitsasupi.

Kokk Leelo: Ma tulin sellise soovitusega siia meie koolipere poolt. Ja kuna kõrvits on Eestimaal väga au sees praegu, siis miks mitte.

Saatejuht: Kas teil on ka mingid erilised jõulutraditsioonid või jõulutoidud koolis?

Kokk Leelo: On ikka. Meil on iga-aastane traditsioon, mis on väga tore ja väga lahe. On, kui tulevad õpilased kööki, valmistavad ise piparkoogi­taigna. Ahi on neil köögis, rullid on köögis. Ja kui nad tulevad siis klasside viisi, neil on vormid kaasas. Ja kui nad toimetavad minu laua taga, siis seda on väga hea vaadata.

Saatejuht: Ütle, millised on sinu tänased trumbid.

Kokk Leelo: Kuna ma teen täna ka esimest korda kõrvitsapüreesuppi, siis vaatame, mis välja tuleb.

Saatejuht: Tead, ma ütlen, need uued asjad on sul siiamaani väga hästi välja tulnud. Ütle, mida see sinu jaoks tähendab, kui sinust saab Eesti parim koolikokk.

Kokk Leelo: Mida see minu jaoks tähendab? See on, ma arvan, superhea tunne. Ma ei oska praegu öelda. Ma ütlen pärast.

Saatejuht: Pöidlad pihku.

Kokk Leelo: Aitäh! Aitäh!

Kohtunik Rasmus: Mul on selline tunne, et ma tahaks kohe sööma hakata. Ma ei ole nii ammu söönud praekapsast. Et need traditsioonilised jõulu­asjad küpsevad, aga samaaegselt on niipalju põnevaid maitseid tulemas.

Kohtunik Jaanika: Ma kujutasin ikka ette, et tuleb korralik traditsiooniline seapraad hapukapsaga, aga siin on kõik läinud seda teed, et on valinud midagi uut ja põnevat. Meil on ikkagi vist tegemist koolikokasaatega, aga tundub, et me oleme jõudnud juba restoranitasemele.

Kohtunik Ott: Kaidi teeb hiidkrevetisabasid. Leelol ei ole isegi otseselt pearooga, vaid on supp pearoaks. Nii et pigem tundub nagu väga ebatraditsiooniline lähenemine. Mina hindan ikka suhteliselt enda maitse järgi. Mingil määral ma ikka mõtlen ka, et kuidas seda koolis valmistada, aga selle eest me punkte kindlasti maha ei võta, et võib-olla kellegi toit ei mahu eelarvesse, sest et praegu on ikkagi jõulud ja tuleb lahke olla.

Kohtunik Jaanika: Meil on täna ikkagi meisterlikkuse voor ja siin nad saavad näidata, mida nad tegelikult oskavad. Koolisööklas alati ei saa rakendada seda, mida sa tegelikult oskad. Koolisööklas tuleb alati leida see koolivariant. Minu laps armastab alati öelda, et see ei ole päris see, mis ta peaks, aga see koolivariant on väga hea.

Kohtunik Rasmus: Ootused koolikokale on millegi­pärast madalad. Aga samas, need inimesed, keda me siin näeme, ja ka minu enda koolis, ma mäletan, et nad tegid oma tööd väga suure kirega ja nad olid niipalju enamaks võimelised. Ja ma arvan, et see on nagu hullult hea võimalus neile oma annet välja näidata.

Kohtunik Aaron: Need kaks siin, kes olid juba esi­algselt finaalis, olid minu ühed top-lemmikud. Kuna nad suutsid kahes saates teha meie lemmikmagustoidud. Mille eest said nad ka maksimumpunktid. Ja Urmas, kes pääses finaali, tal pole ka üldse viga midagi. Küll me saame tema juurikatega ka hakkama. Ja võib-olla hakkavad nad meile just hoopis maitsema.

Kohtunik Ott: Ma arvan, et tänavu otsustamine on tõeline pähkel.

Saatejuht: Leelo-Leelo! Mis sa nüüd teed? Uputad majoneesi alla kogu salati ära või?

Kokk Leelo: Nii see käibki.

Saatejuht: Jeerum!

Kokk Leelo: Nii see käibki.

Saatejuht: Ütle, kas see võistlus, mis meil siin käinud on… On see andnud sulle mingi tõuke enese­arenduseks?

Kokk Leelo: On ikka andnud. Ma tahan kindlasti minna, siinkohal ma ei väsi kordamast, et ma tahan minna pagarikursusele. Võtta ühed mõnusad pagarikursused täienduseks õppimiseks kondiitrialal. Ja tahan ka minna õppima serveerimist.

Saatejuht: Kas pagaripool on sul praegu nõrk või sa lihtsalt tunned, et täiendust on vaja?

Kokk Leelo: Täiendust on vaja. Nii palju aega on sellest möödas. Nii suur maailm on. Palju aega on sellest nagu möödas… Palju on selle ajaga edasi arenenud. Nooh, kuigi, põhi see on kõik sama. Aga ikkagi.

Saatejuht: Kas igapäevatöös on sul üldse võimalust selliseks täienduskoolituseks?

Kokk Leelo: Tähendab, kui tahta, siis on kõik võimalik, sest et… kevadel ma käisin niimoodi töö juurest kuu aega Tartu kutsehariduskeskuses ennast täiendamas toitlustusteenindaja erialal. Mis oli samuti väga super kogemus. Ja siin tervitused Tartu kutsekeskuse õpetajatele, kes olid kevadel minuga ja andsid mulle palju häid teadmisi.

Saatejuht: Urmas, ütle, sa oled olnud varem ka võistlustules.

Kokk Urmas: Olen.

Saatejuht: Mis võistlus see oli?

Kokk Urmas: See oli Eesti parim koolisöökla 2010 ja selle ma võitsin.

Saatejuht: Urmas, ütle, mis on võistlemise juures tähtis.

Kokk Urmas: Sa pead suutma jälgida, olema iseeneses kindel ja mitte laskma ennast segada segavatel asjadel.

Saatejuht: Kümme minutit on toitude serveerimiseni aega, kas te olete sealmaal, et jõuate aega?

Urmase abikokk: Jaa, kohe.

Kokk Urmas: Kohe. Meil on selles suhtes, et näe, see suupisteasjandus saab kohe valmis. Üleküpsetatud kartulipuder saab kohe valmis.

Saatejuht: Urmas, te olete Kerstiga tavaelus paar ja veedate väga palju aega koos. Kas see on võistluses tugevus või nõrkus?

Kokk Urmas: Tal on kindlasti oma plusspunktid ja on kindlasti oma miinuspunktid. Oleneb situatsioonist. Aga momendil on see plusspunkt.

Saatejuht: Kaidi ja Reet, mis see tähendab, et te juba serveerite? Serveerimiseks on ju meil eraldi aeg. Teil on selleks veel mõni minut aega.

Kokk Kaidi: See mõni minut päästab meie magustoidu.

Saatejuht: Mis see tähendab?

Kokk Kaidi: Siin sees on krõbe piparkook. Selline tummine toorjuustukreem. Ta peab saama natukene tõmmata.

Saatejuht: Tõmmata. Magustoit tõmmata. Mis see annab sellele kreemile?

Kokk Kaidi: No vaata, see kreem peab ka saama seda piparkoogihõngu sinna sisse. Ja see karamell, mis siia ära peidetud on. Ja vaarikas peab sinna sisse ära sulama.

Saatejuht: Mis siis saab, kui sa ei võida seda võistlust?

Kokk Kaidi: Aga ma ei peagi võitma, mul on kolm võitu.

Saatejuht: Sul on kolm võitu. Kolm võitu ei ole selle ühe peavõidu kõrval mitte midagi.

Kokk Kaidi: Ma olen andnud endast kõik, et ma võin ka eksida.

Saatejuht: Aga mis siis saab, kui sa võidad?

Kokk Kaidi: No siis on ju ainult rõõm.

***

Saatejuht: Kokad! Teil on aega jäänud viis minutit.

Saatejuht: Palun asuge toite serveerima.

Saatejuht: Kolm, kaks, üks!

Saatejuht: Ja aeg on täis saanud.

Saatejuht: Kokad, palun astuge laudadest eemale.

Saatejuht: Žürii, palume koolikokkade jõuluroogasid maitsma.

Saatejuht: Teie otsusest sõltub, kellest saab Eesti parim koolikokk.

Kohtunik Rasmus: Mis nende hiidkrevettidega tehtud on?

Kokk Kaidi: Neid on siis röstitud võis, sinna lisasin juurde tšilli, hakitud peterselli, soola, natukene valget pipart ja sidrunimahla.

Kohtunik Rasmus: Väga tervislik, aga kas oleks võimalus sellist asja koolis pakkuda?

Kokk Kaidi: Mul on 74 last. Ma saan väga individuaalselt pühenduda lastele.

Kohtunik Rasmus: Teil on väga õnnelikud lapsed.

Kokk Urmas: Sa räimeni ei jõudnudki.

Kohtunik Aaron: Väikse tüki sain. Räim on räim. Selles mõttes… Mulle jäi siuke huvitav maitse, kuna kalasid ma söön. Ja räim oli … No kuidas ma kirjeldan kala? Koos juustususega räim mulle maitses, aga kui ei oleks juustu pandud, siis ma võib-olla nii ei ütleks. Nii et see on väga hea töö teie poolt.

Kokk Leelo: Siin on viinamarjad, pirnid, kanakintsuliha, ananass, ja majoneesiga.

Kohtunik Ott: Suitsukanaga sobivad magusad asjad hästi.

Kohtunik Aaron: Kana mulle meeldib.

Kohtunik Mattias: No kellele kana ei meeldi.

Kohtunik Aaron: Just nii.

Kohtunik Aaron: No see on nagu puhta jõuluroog juba. Et siin on hapukapsas ja … Pluss, need kartulid on väga hästi maitsestatud.

Kohtunik Rasmus: Ja kõrvits on, kas on kuskilt poest ja purgist?

Kokk Kaidi: Ise täiesti kohapeal. Tahtsime saada kollast värvi ja täiesti tuunisime siin kõrvitsat ja tegime. See on valminud ka siin kahe tunni sees.

Kohtunik Rasmus: Supertöö.

Kokk Urmas: Punane on nüüd punane kapsas, mis on keedetud granaatõunamahlas ja meenutab väga hapukapsast, aga ei ole hapukapsas.

Kohtunik Rasmus: Värv ju reedab, et see ei ole päris tavaline hapukapsas, aga maitse on tõesti üllatavalt sarnane.

Kohtunik Mattias: Kas selline toit jõuab ka teie jõulu­lauale?

Kokk Urmas: Ma arvan, et ta isegi võib-olla see aasta jõuab.

Kohtunik Aaron: Enne oli mu lemmiksupp seljanka või borš, aga nüüd võib-olla see isegi muutus.

Kohtunik Mattias: Väga meeldiv.

Kohtunik Rasmus: Mm… mmm… Vau!

Kohtunik Ott: See karamell on väga mõnus siin.

Kohtunik Aaron: M-hmh.

Kohtunik Ott: Sa tegid selle tavalisest suhkrust?

Kokk Kaidi: Ei. Roosuhkur.

Kohtunik Ott: Konsistents on ka siuke, nagu koorevenis.

Kohtunik Aaron: Ilus näeb ta ka välja ja paar marja peal teevad hapukuse, mis on minu jaoks väga tähtis.

Kokk Kaidi: Seal oli peidus ka vaarikas. Juba tuleb.

Kohtunik Aaron: Ongi, ongi.

Kohtunik Mattias: Mina vist juba sõin ära.

Kohtunik Aaron: Super.

Kohtunik Ott: Siin sees on siis, ma saan aru, et peeti on sul ka.

Kokk Urmas: Ei, me alustame õiges järjekorras: õun, peet, sidrun ja suhkur.

Kohtunik Ott: Okei. Miks see järjekord nii oluline on?

Kokk Urmas: Sellepärast, et kui sa ütled noortele inimestele, et see on nüüd tarretis, mis sisaldab peeti, siis nad ütlevad et see ei kõlba süüa.

Kohtunik Ott: Kui sa ütled, et see on õunatarretis, siis loodad, et nad ei küsi rohkem.

Kokk Urmas: Ja ta on ju tegelikult jõhvikamaitsega.

Kokk Leelo: Kui võtate, võtke kõik läbi, et tunda maitset, põhjani läbi.

Kohtunik Mattias: Mis moos see siin on?

Kokk Leelo: Mustika toormoos.

Kohtunik Rasmus: Väga keeruline saab olema hinnata. Väga hea on.

Kohtunik Matthias: Jah.

Kohtunik Jaanika: Mulle meeldib, et seda moosi on siin palju. Annab toiteväärtuse asjale.

Kohtunik Rasmus: Midagi on sellist jõulumaitset ka siin, aga mis see on?

Kokk Leelo: Tähendab… kui ma röstisin riivleiba panni peal, siis panin sinna lisaks natukene kaneeli.

Kohtunik Rasmus: Jaa täpselt, see kaneel tuleb siit niimoodi vargsi.

Kokk Leelo: Hästi natukene.

Kohtunik Rasmus: Hästi natukene.

Saatejuht: Tänase päeva kõige olulisem hetk on käes. Žürii hindas toitude välimust ja maitset.

Saatejuht: Ja nüüd palun teie punktid. Kõigepealt hindame Aserit.

Saatejuht: Jaanika, palun sinu punktid.

Kohtunik Jaanika: Aserile annan mina eelroa eest 17 punkti, prae eest 18 ja magusa eest 17 punkti. Meeldis väga tervislik ja mahe räimeeelroog. Prae juures kapsas tegelikult sobis sinna väga hästi ja tekitas selle jõulutunde, aga kuna see teine salat seal kõrval oli, siis ta nagu kergelt varjutas seda kapsast.

Saatejuht: Aitäh, Jaanika! Ott, millised on sinu punktid?

Kohtunik Ott: Minu punktid Aserile on. Eelroa eest 16 punkti, pearoa eest 17 punkti ja magustoidu eest 17 punkti. Eelroa juures oli muidu kõik tore, aga see juust kuidagi minu jaoks tappis selle räime maitse, või noh üleüldse nagu domineeris kuidagi liiga palju. Kana paraku oli jälle kuivaks küpsetatud. Päkapikumütsike oli selles mõttes väga lõbus ja see idee mulle väga meeldis, et nagu Urmas mulle pikalt rääkis, kuidas ta peeti alles mainib lastele umbes kolmanda komponendina, kui nad küsivad.

Saatejuht: Aitäh, Ott sinu punktide eest! Ja nüüd palun, Rasmus, sinu punktid.

Kohtunik Rasmus: Minu punktid Aserile on eelroa eest 17 punkti, praad 15 punkti ja magustoit 16 punkti. Mis mulle meeldib Aseri toitude juures on, et selles on sellist pauerit, sellist karust, mehist pauerit. Minu eriline lemmik nendest oli magustoit, kus võib-olla nagu kergelt parema tekstuuriga oleks saanud nagu väga huvitava, väga hea jõulumagustoidu.

Saatejuht: Aitäh, sulle, Rasmus! Ja Aaron ning Mattias, teie punktid palun.

Kohtunikud Aaron ja Mattias: Eelroa eest saate meilt 16 punkti. Minule ja Aaronile väga meeldis see juust, mis oli seal roas. Meie arvates see oli selle roa täht. Prae eest saate 17 punkti. Praad oli ise väga kena välimusega, kuid meie arust oli kana pisut kuiv ning kastet oli vähe. Magustoidu eest saate 18 punkti. Lugu magustoidu kõrvale oli väga kena ja väga hea mõttega. Mulle meeldis, ja maitsel polnud ka tegelikult üldse viga. Ja kujundus meile mõlemale meeldis.

Saatejuht: Nüüd liigume aga Surju juurde.

Kohtunik Jaanika: Surjule annan eelroa eest 18 punkti, prae eest 20 ja magustoidu eest 18. Oli väga huvitava valikuga eelroog ja maitses hästi. Praad oli tõeline jõulupraad, ainult nagu restoranivõtmes tehtud ja silmale väga ilus vaadata. Magus­toiduks oli kasutatud oma tehtud piparkooke, mis olid tõeliselt selle magustoidu krooniks.

Saatejuht: Rasmus, nüüd sinu punktid ja hinnangud.

Kohtunik Rasmus: Eelroog 16 punkti, praad 19 punkti, magustoit 15 punkti. Mis oli tõeliselt meisterlik, oli see praad. Jõulupraad. Väga mahlane ja kindlakäeliselt teostatud.

Saatejuht: Ott, palun sinu punktid.

Kohtunik Ott: Minu punktid Surjule on järgmised. Eelroa eest 17, pearoa eest 19 ja magustoidu eest 18 punkti. Krevetid on iseenesest toredad, aga kuidagi kogu see eelroog jäi nagu natukene kahvatuks. Seevastu liharull jälle oli väga hästi tehtud, väga mahlane. Kõigist neist kolmest tööst kõige siuksem klassikalisem lähenemine siis nagu jõulu­praele, aga samas jällegi näidatud oskusi, et ei olnud nagu tavaline jõulupraad, vaid siiski oli vaeva nähtud. Magustoidu puhul minu jaoks see pipar­kook, mis seal võib-olla seda jõuluhõngu oleks pidanud andma, et see jäi kuidagi nagu natuke selle karamelli varju. Et seda oleks võinud seal rohkem olla või siis piparkook oleks võinud olla vürtsikam.

Kohtunik Aaron: Surjule eelroa eest anname 17 punkti. Meie arvates jäi natukene kujundust väheseks. Oleks võinud mõned paprikad-tomatid lisada, oleks värvilisem olnud. Pearoa eest anname 18 punkti. Meile väga meeldis selle roa juures kartul, et oli hästi maitsestatud. Magustoit, selle eest anname 19 punkti. Meile väga meeldis toormoos kreemi juures. See andis siukese särtsu sellele. Üleüldse oli selle maitse väga super.

Saatejuht: Aitäh, poisid!

Saatejuht: Ja nüüd palun hinded meie kolmandale finalistile.

Kohtunik Jaanika: Palupera eelroog suitsukana­salat oli selline väga ebatraditsiooniline jõulu­õhtusööma­aja alustuseks, aga maitses väga hästi. Supp oli väga mõnus, nägi väga-väga ilus välja. Ja minu punktid on: eelroa eest 19, teise roa eest 20 ja magus­toidu eest 19.

Kohtunik Ott: Minu punktid Paluperale on: eelroa eest 19, pearoa ehk siis supi eest 18 punkti ja magus­toidu eest samuti 19 punkti. Suitsukanasalat oli minu jaoks nagu perfektselt maitsestatud suitsu­kanasalat, et ma ei oleks osanud nagu kuidagipidi öelda, et midagi sinna juurde või ära võtta. See oli lihtsalt klassikaliselt hästi tehtud. Ja kõrvitsasupp samamoodi. Mulle meeldis see, et seal oli kasutatud kartulit. Et ta oli mõnusalt kreemine, veidi selline paks. Ainus kriitika selle kohta, kuhu ka üks punkt läks minu poolt, oli see, et kui ma sõin seda koos peekoniga, siis mõned suutäied tundusid nagu tips natukene liiga soolased. Ehk siis, et supp oli ise väga tugevalt maitsestatud ja koos röstitud suitsupeekoniga oli nõks soolane. Ja toorjuustukreemiga, mis oli magustoidus lihtsalt kuidagi, nagu Leelo ka õpetas, siis tuli võtta lusikaga täpselt niimoodi, et kõik kihid läheksid peale, ja ilmselt mul siis õnnestus tabada täpselt seda õiget nurka, et kuidagi kõik need maitsed sobisid väga hästi kokku.

Kohtunik Rasmus: Punktid Paluperale: eelroog 18 punkti, supp 20 punkti, magustoit 16 punkti. Tänase finaalõhtu pärl minu jaoks kindlasti on kõrvitsa­püreesupp serveeritult Palupera poolt. Selles oli kõik oli meisterlik. Kõik oli ideaalne. Alates selle välimusest, mis võiks kaunistada iga tipprestorani menüüd. Kuni selle väga kreemja, väga küpse maitseni koos või ilma peekonitükkideta. Suurepärane töö. Ja samuti ma olen nõus teiste kommentaaridega, et nii magustoit kui eelroog olid kenasti tasakaalus. Väga täpne, pühendunud, tundlik sooritus. Aitäh!

Saatejuht: Aaron ja Mattias, millised on teie kommentaarid?

Kohtunik Aaron: No salat oli eelroana väga hea. Palju erinevaid maitseid, mis sobisid meie arvates väga ideaalselt kokku. Saate eelroa eest 18 punkti. Pearoa eest andsime teile 19 punkti. No ma pean teile mainima, see tabas mind. See on minu uus lemmiksupp. Te võite hea tujuga täna magama minna, kui te saite teada, et te tegite ühe tavalise koolipoisi päeva ühe tavalise supiga ära. Nii et hea töö. Ja magustoit – saite 18 punkti. Oli kena ja nagu ka Ott ütles, et see üks amps, see õige amps, kus kõik kihid jäävad peale. Oi, super.

Saatejuht: Aitäh, poisid! Mul on teile üks küsimus. Pakkuge, mitmendat korda Leelo seda suppi valmistas.

Kohtunik Aaron: No kui te niimoodi küsite, siis ma pakun esimest.

Saatejuht: Nii see oli.

Kohtunik Aaron: No siis on veelgi parem.

Kohtunik Mattias: Siis on hästi tehtud.

Saatejuht: Ja tänase saate võitja.

Saatejuht: Tänase saate võitjale on Elektrolux välja pannud koduköögitehnikat ning 2500 euro väärtuses profitehnikat kooli. Lisaks 1000eurose kinkekaardi Kaupmehelt, piprakoolituse, ajakirja Köök aastatellimuse ning Segersi kokajakid.

Saatejuht: Ja Eesti parim kokk teenis meie võistlusel 223 punkti.

Saatejuht: Seda on väga palju. Eesti parim koolikokk 2016 – Palupera. Leelo ja Irina.

Saatejuht: Leelo-Leelo. Palju õnne!

Saatejuht: Mis tunne on?

Kokk Leelo: Praegu ma ei saa üldse midagi.

Saatejuht: Mis sulle võidu tõi?

Kokk Leelo: Minu arvamus on see, et seesama toitude lihtsus ja kodutunne.

Saatejuht: Aitäh teile! Te olete suurepärased ja ma arvan, võite aegade lõpuni magada minu meelest lihtsalt käed puusas.

Kokk Leelo: Aitäh!

Saatejuht: Aitäh, et vaatasite saatesarja „Eesti parim koolikokk“…

Marko Reikop: Juba kahekümne neljandat korda valib siis Toiduliit koos Eesti toiduainetööstusega parimaid toiduaineid. Kuidas siis saak oli? Oli siis täna hea päev, kui te neid kõiki maitsesite? Kas oli edukas kõik?

Rain Kuldjärv: Tere ka minu poolt.

Grete Lõbu: Ma hakkan sööma jah?

Rain Kuldjärv: Mul on suur au jälle esitleda Eesti parimaid …

Marko Reikop: Hakka sööma jah. Ma ütlen ka, mida sa sööma hakkad siis. See on kikerherne-suvikõrvitsasalat. Sai ka sellises huvitavas kategoorias nagu parim Eesti valmistoit Kulinaaria OÜ Selveri köögi sellise hõbemärgi.

Rain Kuldjärv: Jah et, kuna põnevaid tooteid on palju, siis alustame kohe valmistoitude kategooriast. Selveri köögi toode siis. (Grete: Oi, siin on kaste ka.) Eesti laual endiselt on väga hinnatud ka purgi­supid ja ma julgen öelda, et nende kvaliteet on järjest tõusnud. Siis võitjaks ikkagi valmistoitude kategoorias osutus sellist värskust rõhutav toode. Ja seal on ka ilusti nii-öelda salat kaasa pandud, et kogu see toode ei vettiks enne läbi.

Marko Reikop: Kaste on juurde pandud.

Grete Lõbu: Ma ei hakka sellega lödistama, lähen kuivalt.

Rain Kuldjärv: Selline mõnus, natuke uudne, natuke välismaiseid nüansse. Seal on kikerhernest, seal on mõnusad idud, selline …

Marko Reikop: Porgand sobib su pluusiga kokku.

Grete Lõbu: Ma sellepärast võtsingi kõigepealt selle. Ma kahtlustan, et seal on ka mingisugune porgand sees. Vaata siin näed seda värvi.

Rain Kuldjärv: Võib-olla liigume siis edasi pagaritoodete võitja poole. Pagaritoodetest Eestis on tuntud erinevad leivad, saiad, sepikud. Siis nüüd uudseks on see, et lisatakse ka juurvilju. Te näete, seal on porgand, nagu te mainisite juba, pastinaaki. Minu arust eriti tore … peet ka loomulikult eestimaine, aga eriti tore on, et seal on ka pihlakamarju kasutatud.

Grete Lõbu: Palun porgandisepikut.

Marko Reikop: Ma annan sulle peedi-porgandi-pastinaagi-pihlakapehmikut.

Rain Kuldjärv: Pehmik just, et see on selline lahe nimi ka tootel.

Marko Reikop: Vaat milline luule tuli!

Rain Kuldjärv: Tunnete, kui mõnus ta on selline. Sobib hästi, ma arvan, sinna salati kõrvale.

Marko Reikop: Mis ekspert Lõbu ütleb selle kohta?

Grete Lõbu: Vahi.

Marko Reikop: See sobib ka su kostüümiga kokku.

Grete Lõbu: Väga hästi. Meil ainult oranžist on jäänud veel peedisupp on jäänud või tomati-supp.

Rain Kuldjärv: Pihlakas lisab sellise mõnusa maitsenüansi antud tootele.

Marko Reikop: Eesti toiduainetootjad on tõesti väga innovaatilised iga aasta. See on tõesti väga uudne toode.

Grete Lõbu: Sa ei taha teisest otsast hammustada?

Marko Reikop: Ma olen seda söönud. Sellepärast et see on ju tegelikult müügil juba möödunud aasta jooksul.

Rain Kuldjärv: Jah, möödunud aasta jooksul. Tingimus ongi, et see on eelmise aasta jooksul müüki tulnud, et inimesed saaksid olla juba seda ostnud.

Marko Reikop: Nii, Eesti parim kaste on siis minu käes. See on kreeka dipikaste küüslaugu ja oliiviõliga.

Rain Kuldjärv: Jah, eestlased … neile endiselt väga meeldib dippida. Kui juba eelmine aasta oli kastmete puhul siis dipp väga nii-öelda konkureeriv, võitja. Siis antud juhul on uue maitselisandiga. Endiselt väga hea tekstuur, mõnus kreemine, natuke kõrgema valgusisaldusega kui, ütleme, tavaline dipp poeriiulitel.

Grete Lõbu: Suudlemisest tuleb täna õhtul loobuda. Küüslauguga on hästi.

Marko Reikop: Lõhnab küll väga mõnusalt küüs­laugu järele.

Rain Kuldjärv: Jah, see on selline oluline lisand. Aga nüüd liiguks võib-olla siis kõige suurema kategooria juurde. Kui meil on tavaliselt paar hindamislehte, siis seekord oli meil piimatoodetes lausa selline raamat.

Marko Reikop: Nii et suur möll oli piimatoodete osas?

Rain Kuldjärv: Jah, näete, siin on lausa 33 lehekülge. 34 lehekülge lausa.

Marko Reikop: Ja see on siis selle kolmekümne kolme hulgas. See on ikka tugev konkurents, kui juba võitja on, siis see peab midagi ekstra erakordselt head olema.

Rain Kuldjärv: Võib-olla mäletate reklaamlauset eelmisest aastast, et „Island, kui hea!”, mis tähendab siis „issand, kui hea toode islandi nii-öelda stiilis”. See on siis skyr, Islandilt pärit toode. Nüüd erinevus sellest. Eelmine aasta võitis skyr, mis oli topsis, lusikaga söödav, nüüd see aasta on ta muudetud uuel kujul, ta on joogi-skyr’ina.

Marko Reikop: Ma tahaksin seda skyr’i ise ka proo­vida, kui sa lubad. Ma ei ole elus seda kunagi proovinud. Ma ei kujuta ette, et kuidas see keefirist ja üldse muudest sellistest …

Grete Lõbu: Lõhnab nagu keefir ikkagi.

Rain Kuldjärv: Erinevate juuretiste abil on ta … erineb keefirist, jogurtist, kõikidest muudest. Ta ongi võib-olla täiendav lisa neile, kes on harjunud keefiri jooma.

Grete Lõbu: Nii pehme, täiesti siidine.

Marko Reikop: Jah, siidine. Ta maitse on tõesti, teks­tuurilt ja maitselt teistsugune kui keefir või hapupiim või joogijogurt või mis iganes.

Rain Kuldjärv: Sellise julge alternatiivina ma julgeksin seda inimestele soovitada. Kes nagu on keefiri ja peti ja selliste toodete austajad, võiks ka proovida seda, äkki leiate uue lemmiku.

Marko Reikop: Nii ja üks toode on meil, ma saan aru, veel.

Rain Kuldjärv: Nüüd on jäänud siis kõige uhkem.

Grete Lõbu: Ohhoo, nüüd läheb tordisöömiseks või?

Marko Reikop: See on siis Gustavi lavendli-kreem­brüleetort.

Grete Lõbu: Lilla tort, oled sa midagi sellist näinud?

Marko Reikop: Ei ole tõesti.

Grete Lõbu: See ei sobi mul kahjuks pluusiga.

Marko Reikop: Mul ei ole ka mingeid lillasid toone, ei ole.

Rain Kuldjärv: See on siis lavendliõiteveega leotatud biskviidil. Seal on siis eestimaised marjad: mustsõstar, punane sõstar ja mustikas, mis lisavad mõnusa happesuse. Siis seal on selline krõmpsuv pähklipralinee. Ja siis ilus glasuur on jällegi lavendliga. Ning te näete ka siin lavendliõisi. Ja eriline on veel, et siin on prosecco-toorjuustu­kreem. Et kõik see kokku muudab sellise täiusliku koosluse. Ja siin on siis ka makroonid veel peal, kes on suur makroonide armastaja, saab sealt …

Marko Reikop: Ja kas seda on võimalik siis tõesti tööstuslikult toota? See näeb välja, nagu oleks luksusliku pagaritöökoja poolt tehtud. Et on võimalik seda siis …

Rain Kuldjärv: Ütleme nii, et Gustav on jah selline, kes ikkagi läheb nii-öelda suurte tootjate kategooriasse. Te näete, temal on ka erinevaid tooteid, erinevaid torte. Tema ikkagi kuulub oma mahtudelt nii-öelda suurte kategooriasse hetkel. Meil tuleb, käsitöötootjate, väiketootjate voor tuleb eraldi. Väiketootjad on eraldi tõesti, omavahel konkureerivad.

Marko Reikop: Kui palju siis torte erinevaid täna maitsta anti?

Rain Kuldjärv: See oli väga raske päeva lõpp, ma julgen öelda. Ilma kohvita, kuna maitsmisel ei tohi ka kohvi juua, sest see segab maitsemeeli. Siis meil tuli seal kuus-seitse-kaheksa sellist torti-kooki, et kohutav magusa…

Marko Reikop: Ekspert Lõbu, mida ütleb?

Grete Lõbu: Ma võiksin selle pintslisse pista küll.

Marko Reikop: Ole lahke. See pole eriti suur tort. Võib-olla kilone.

Grete Lõbu: Ei no muidugi. Aga ma ei tea, kui ma siit valima peaksin nendest kõigist hinnatutest. Kõik oli nii hea. Tõesti raske.

Marko Reikop: Aga see on juba konkursi läbinud. Eesti toiduainetööstus on tuntud ju hea kvaliteedi poolest. Mis teile endale seal konkursitööst kõige rohkem maitses?

Rain Kuldjärv: Praegu, kuna alles see aasta on algus, siis ma päris lemmikut veel ei tea, sest parim …

Marko Reikop: Aga nende hulgast, mis täna?

Rain Kuldjärv: Nende hulgast, mis täna. Ma julgeks öelda, et mind üllatas see skyr väga, julgelt. Väga hea alternatiiv keefirile ja muudele toodetele.

Grete Lõbu: Täiesti nõus.

Marko Reikop: Aitäh tulemast! Homme jätkame. Meil neid kategooriaid on veel. Et te teaksite, et poes on tulnud nii palju uusi tooteid möödunud aasta jooksul müügile. Et te oleksite nende kõigiga kursis. Grete soovitab kõiki asju süüa.

Grete Lõbu: Mul on vist kõht tühi.

Erki Pärnoja: Väga, väga entusiastlik ja rõõmus ja särav inimene.

Kristel Aaslaid: Ta teeb nii lõbusaks kõik selle, et …

Silver Laas: Ta ise nagu motiveerib sind kogu aeg. No sa saad ju küll, no üks veel, no tuleb ju küll veel üks.

Saatejuht: Mees, keda tuntud tegelased iseloomustavad, on endine ansambli August Hunt muusik Mirko Miilits.

Saatejuht: Kui ma suga viimati intervjuud tegin, siis me rääkisime hoopis muusikast ja August Hundist. (Mirko: mhm) Kuidas sa nüüd hoopis treeneriks oled sattunud?

Mirko: Kui me viimati intervjuud tegime, siis ma olin ilmselt ka kuskil viis või kuus kilo kergem ja kõhnem ja nõrgem ja väiksem igatpidi.

Silver Laas: Siis järsku vaatasin ükspäev, et Mirko on üleöö läinud igalt poolt nagu suuremaks-suuremaks ja kõik on nüüd… käed olid siuksed… ja õlad laiad.

Mirko: Ma olin 24. eluaastani, olin selline, ütleme siis inimkeeli, atrofeerunud lihastega hipi. Minu päevane toidukord oli tavaliselt üks pakk pelmeene, üks kamatahvel ja kui oli veel hea päev, siis jõin pudeli õlut ka. Ühesõnaga olin selline vegeteeriv tainas… ja hästi-hästi, maakeeli öeldes ja mul oli veel see variant, et kui tegin muusikat, bändi ka, siis ma olin hästi kõhna poiss, aga kõhurasvadega. Nii, ja nüüd, kui ma niimoodi olin kogu aeg, siis vaikselt see niimoodi kogunes, kogunes, kogunes, enesetunne oli jama. Ei viitsinud üldse tööl käia, ei viitsinud sõpradega väljas käia, ühesõnaga, kogu see asi kogunes. Siis käis mingi klõks ära peas, et ok, nüüd aitab. Mis ma tegin? Läksin trenni. Tegin kõiki asju valesti. Absoluutselt kõiki asju.

Saatejuht: Ühel päeval kutsus jõusaali treener Mirko kõrvale.

Mirko: Kuule, miks sa siin saalis käid. Et kas käid siin head vormi taga ajamas või tüdrukud vaatamas? Ma ütlesin, et mõlemat, onju. Noh, noor mees ka, onju. Mõlemat. Treener ütles, et nii ei saa, et peab tegema mingi plaani järgi. Mingisugused toitumiskavad, treeningkavad. Ja ütleme, ma sain kuidagi siis järje peale. Hakkasin käima, tegema trenni ja sain sellest aru ka, mida teha, kuidas teha. Ja siis, kui hakkas see välimus mul muutuma, siis hakkasid ka bändimehed nagu küsima, et kuule, mis teed. Enne nad muidugi naersid mu üle, kui ma käisin selle šeigiga või keedumunadega haisesin prooviruumis. Mingi imelik mees, et peaks ikka õlut jooma.

Saatejuht: Mirko huvi fitnessi vastu viis ta treenerite koolitusele. Tänaseks on tal vastavad paberid taskus.

Erki Pärnoja: Mõned aastad tagasi, kui ta oli kolleeg, kitarrist veel, kohtusime, kohtusime Soomes laval, isegi esinesime koos oma ansamblitega Helsingis. Ja ma lihtsalt teadsin teda tema vana töö kaudu ja kuskilt olid levinud nagu kuuldused, et ta tegeleb sellega, millega ta nüüd tegeleb. Mina olen juba pikemalt mõelnud, et võiks, võiks ennast nagu kuidagi käsile võtta ja teha midagi head enda jaoks.

Naine: Siin seda sularaha on ju?

Naine: Kas sa tahad, et ma hakkaksin varastama või? Siis ma ütlen sulle kohe ei.

Naine: Kuule, ma andsin kõik oma raha hinge tagant sulle ära ja sa ei või mingi natukene aidata mind või? Kamoon, ma ei küsi miljonit sult ju.

Naine: Palju sa tahad siis?

Naine: Ma ei tea, mingi viiskümmend.

Saatejuht: Miks sa käid trennis?

Kristel Aaslaid: No miks inimesed ikka trennis käivad. Sellepärast, et oleks mingi füüsiline liikumine elus ja et noh, et ei istuks kogu aeg ühe koha peal ja ei koguks seda rasva endale luude peale.

Silver Laas: Et ilusam välja näha loomulikult. Et, ei no, see on ju loogiline, peab tegema. Vanust tuleb ka juurde ja enam kõik ei lähe nii kergesti ära, mis vanasti läks lennates. Nüüd peab natuke mõtlema.

Saatejuht: Mirko klientideks on veel näiteks Elina Born, Heidy Purga ja Robert Vaigla ansamblist Traffic.

Mirko: Ma just tegin endale visiitkaardi. Mõtlesin, mida ma sinna peale panen, et mis ma siis olen. Ettevõtja, muusikatööstuses tegelen, treener, toitumisnõustaja. Kõige lihtsam on öelda, et ma olen personaaltreener.

Saatejuht: Kuidas see niimoodi on läinud, et sinust on saanud Eesti kõige tuntumate muusikute treener?

Mirko: Kui ma sain ise vormi, bändimehed küsisid, kuule, aita. Hakkasin aitama. Aga nende sõbrad? Ma ju tean läbi enda, enda muusikaäride ka nii paljusid neid inimesi. Kõik kuidagi küsivad.

Erki Pärnoja: Energiat ei ole, sebid palju ringi. Bändiga on palju tegemist. Ja kodused kohustused. Õhtul tuled koju, oled väga väsinud ja siis tekib täiesti pidurdamatu magusavajadus. Nii et mul ei olnud mitte mingisugune probleem see suur tahvel šokolaadi nagu ära süüa. Ja kaal langes kogu aeg. Nii et ma muutusin kogu aeg niimoodi nõrgemaks ja väsisin ära ja vajasin rohkem šokolaadi. Ja siuke nõiaring oli. Aga me rääkisime toitumisest palju ja pidasin sellist toidupäevikut ja sain Mirkolt väga palju nõu, et kuidas, kuidas oma liikumist ja toitumist niimoodi korraldada ühes päevas.

Silver Laas: Muidugi see on naljakas. Alati, kui keegi sulle ütleb, hakka nüüd pidama menüüd. Et ega sa ei jätka nagu vanasti, sa hakkad… Ainult täistera­leib jajaa. Juba see on tegelikult juba hea selline motivatsioon, et nüüd kirjuta kõik üles. Sul juba ei luba kirjutada kõike, mida sa tegelikult võib-olla varem tahtsid süüa.

Mirko: Kui ma neid toitumispäevikuid vaatan, on veel lihtsam. Mis on? Kõigepealt on ebaregulaarne söömine, mis võib tuleneda sellest, et näiteks väga paljudel on mitu tassi kohvi päevas, onju, mis kõigutab veresuhkrut. Mis on see, et kõigepealt toiduvalikud lähevad jamaks. Siis sellest ebaregulaarsest söömisest tuleb siuke asi välja, et minnakse sööma, siis kui on täiesti nagu hundinälg on majas. Et rohkem… et tahaks ükskõik mida süüa. Mis see toiduvalik teeb, kui sul on hundinälg. Sa valid esimese asja, mis annab sulle kõige rohkem energiat. Mis annab kõige rohkem energiat? Tavaliselt on see suhkur, rasvad, soolad. Hästi palju seda kontsentreeritud jama nii-öelda.

Naine: Peekonit on või?

Naine: Peekonit?! Sa mõtled, sa hakkad peekonit siin sööma või?

Naine: Niuke mõte oli küll, jah.

Mirko: Ütleme nii, kui sul on magusavajadus ja sa mitte kuidagi ei saa sellest šokolaadist loobuda, siis esimene asi, võta tume šokolaad, see 70% või 80%. Ta ei ole küll nii magus, aga see ongi see, et ta ei ole küll nii magus, aga šokolaadi maitse. Mis šokolaad teeb? Teeb nagu ükskõik mis, milline siuke magus toode. Viskab veresuhkru hästi kõrgele sul kunstlikult, noh tuleb üles energia. Aga kui sa seda energiat kuskile ei rakenda, siis see läheb sealt kõik, langeb tagasi, kas läheb sul rasvadeks, kui sul on energiat üle. Või see ongi see, et sul tekivad sellised meeleoluhäired või väsimus tekib, sellepärast et kui korraks on kunstlikult midagi üles aetud ja tuleb kolaki alla, siis su keha tunnebki ennast, et midagi on mult ära võetud.

Erki Pärnoja: Ma ei ole kunagi niimoodi trenni teinud kellegagi koos. Ja jõusaalis liikusin ka pigem mööda siukseid varjulisi alasid või mööda seina ääri. Aga temaga oli, mul oli temaga kohe julge ja mugav ja ta jah motiveerib väga hästi. Ta on super selles, mis ta teeb.

Kristel Aaslaid: Ta kirjutab hästi pikki selliseid meile, kus ta räägib liikumise tähtsusest ja söömisest ja kõigest sellisest, kus ta nagu … Ta on tohutult hea sõnasepp. Et ta suudab nagu paari lausega juba nii palju siukest motivatsiooni sisse süstida.

Silver Laas: Need rihmad, mis on seal lae küljes kinni, nendega, et oma keharaskusega. Seal on küll nii, et mõned asjad, kui sa muudad seda kaldenurka nagu eriti vastikuks, siis no on selline tunne, et see ei ole inimlikult võimalik nagu, siis see on siuke nagu… et rohkem nüüd ärme tee. Ja teine, mis on siuke… me kutsume naisteharjutuseks, sest naised on piisavalt tugevad, mehed ei ole enamasti nii tugevad selle jaoks, on see raskustega maha­asted. Need on ka siuksed, on no pärast oled täielik nuudel, kui ära lähed sealt. No see on täiesti uskumatu.

Mirko: Hästi, natuke veel, natuke veel…

Silver Laas: Mitte et nagu teed veel. Et nagu kurat nagu. Sa ise nagu tahad teha tänu sellele rohkem, et ta ise on selline jess, jess, väga hea. Siis oled ise ka nagu. On jah kurat päris hea.

Saatejuht: Kuule, kui palju sa maksad?

Mirko: Vabaturg, vaata. Tavaliselt hakkab see fitnessklubides 30 eurost ja jõuab sinna 40-45 euroni. Nii et ka mul on erinevates klubides erinevad hinnad, onju.

Saatejuht: No aga on siis personaaltreenerina mugavam ära elada kui muusikuna?

Mirko: Aga muusikuna ma ei elanudki ära ju. Muusika oli mul siuke… Bänditegemine oli minu jaoks hobi, sihuke kõrvaline hobi. Et ma tegin tööna ju ikka neid tuure rohkem.

Saatejuht: Kui palju sa muusikat praegusel hetkel teed üldse?

Mirko: Harva. Kodus pean mängima poisile Taukari lugusid, sest et muid lugusid ta ei aktsepteeri lihtsalt. Nii nagu August Hunti ma mängin, ei taha! Pean ikka mängima „Seitsme tuule poole“ või „Vastupandamatut“, et need on põhilood.

Muusika tegemine on sellest ajast, mil bänd pidi suutma üheskoos kõik pillid stuudios sisse mängida, palju-palju lihtsustunud. On see siis musikaalsusele hea või halb, aga uuenduslikud programmid ei eelda enam mingeid oskusi, vaid annavad igale inimesele võimaluse džämmida ja heliloomega tegeleda. Tulevikus võib juhtuda, et teete bändi, kus klahvimeheks on näiteks robot. See leiutis suudab ära tabada muusiku poolt mängitava pala helistiku ja tempo ja sinna sobivad noodid klahvpillil peale mängida.

Siia sekka üks vähe totram leiutis. Kui varem tõid mõned koerad oma omanikele kojusaabumise puhul sussid esikusse, siis nüüd jäävad pitsud sellest tööst ilma. Jaapani leidurid on kulutanud oma aega ja energiat selleks, et luua jalavarjud, mis veerevad alati ise oma kohale tagasi ja ei kao kunagi ära.

Koera väljaheide on viljakas väetis ja ühele mehele ei mahtunud pähe, miks seda kuidagi ei kasutata. Nii võttis ta ette ja leiutas viisi koera pabulatest elektri tootmiseks. Leiutise efektiivsemaks muutmisel on veel tööd kõvasti, aga pirni valgustamisega saab seadeldis juba peaaegu hakkama.

Robootika osas oli möödunud aasta murranguline. Inimese moodi kõndimine või takistuste läbimine, näiteks uste avamine, pole metallist olevuste jaoks enam mingi probleem. New Yorgi leidurid patenteerisid kala moodi ujuva roboti, mida annab kasutada allveeteadusuuringutel. Pole välistatud, et juba järgmise kümne aasta jooksul tuleb meil palliplatsi jagada tehisinimestega. Keskpositsiooni visetes on robotid juba võimelised inimesele nii-öelda pähe tegema. Tantsivate metallkolude vaatamine võib olla küll meelelahutuslik, aga koreograafia osas on hulganisti arenguruumi.

Da Vinci unistas juba üle 500 aasta tagasi tiivulisest lennumasinast. Tema unistus jäi paraku täitumata. Kaasaja teadlased aga said sellega hakkama ja linnukese liikumine sai üsna sujuv.

Tehisjäsemete areng on andnud paljudele inimestele uut lootust. Eelmisel aastal valmisid mitmed uued prototüübid, mis lähimal ajal ka masstootmisesse jõuavad. See tähendab et need muutuvad tasku­kohaseks ning jõuavad kõigi abivajajateni.

Diktor: Tartus reedeni kestvas noorte leiutajate suve­koolis „Hüppelaud“ valmivad kuuekümne kooli­noore leiutised. Noored arendavad suvekoolis enda ideedest valmis tooteid ja teenuseid, nagu näiteks tark seljakott või füüsika doomino.
​Parimat leiutajat välja ei selgitata ning korraldajate sõnul püütakse julgustada noori lennukalt mõtlema.

Reporter: Viieliikmelistes rühmades töötavad noored leiutajad pärinevad koolidest üle Eesti. Leiutajaid juhendavad laagris vanemad leiutajad, rahvus­vahelise kogemustega start-up-ettevõtjatest mentorid.

Sander: Meie meeskond töötab siin sellise lahenduse kallal, mis muudab siis seljakoti luku turvalisemaks. Sõrmejäljega siis saab seljakoti omanik selle luku lahti teha. See on hästi mugav. Aga samas see on hästi turvaline, näiteks mingis suurlinna metroos.

Reporter: Mis sinu tiimi leiutis on ja miks seda vaja on?

Victoria: Meie veebilehele on koondatud kogu informatsioon erinevate ürituste kohta, mis on muusikaga seotud, näiteks kontserdid, kui on restoranides live-bänd või muud festivalid.

Riko: Meie tiimi leiutis on power-doomino, mis peaks muutma põhikooli õpilaste füüsika õppimise põnevamaks, interaktiivsemaks ning lihtsamaks. Et sa ei pea õppima paberi pealt valemeid pähe, vaid sa saad seda teha mänguliselt.

Sarah: Praegu on probleem, et omale sobiva ülikooli leidmine võtab aega üks-kaks kuud või isegi rohkem, siis meie veebileht leiab siis sobiva eriala ja ainekava just siis mõne minutiga.

Reporter: Noorte leiutajate ideed on suvekooli peamentori ettevõtja Hardi Meybaumi sõnul veelgi lennukamad, kui korraldajad oleksid oodanud.

Hardi Meybaum: Kui ma täna olen siin ringi käinud, siis sellest esialgsest ideest, et teeme asja valmis, on jõudnud juba arutelu, et registreerime firma, hakkame oma tooteid müüma. Tundub, et osa nendest tiimidest teevad reaalselt ettevõtte, launtšeerivad oma äpi või hakkavad juba oma toodet müüma. Ja läheb äritegemiseks ja müümiseks. See kindlasti ei olnud meie eesmärk, aga tundub, et see on selline äge loomulik jätk, mis on sellele järgnenud.

Teie ette astub Viktoria ja tema teeb teadusteatrit teemal „Jõud“.

Tere. Täna ma räägin teile nähtusest, mistõttu meil asjade liigutamiseks üldse jõudu vaja läheb. Selleks nähtuseks on inerts. Kas teie teate, kes see mees on? Tema on Isaac Newton – mees, kes avastas, et kehad püüavad oma liikumisolekut säilitada.

Lühidalt öeldes ta avastas inertsi. See tähendab seda, et kui kehad seisavad paigal, siis kui vähegi võimalik, nad jäävad paigale.

Kui ma panen paberi Newtoni pildi alla ning tõmban seda aeglaselt, tuleb pilt kaasa.

Kuid kui ma teen seda kiiresti, ei saa Newton arugi, et vaip tema jalge alt on kadunud.

Kuid Newtoni tarkuseid arvesse võttes on võimalik väga edukalt söögilauas muljet avaldada. Nagu näiteks sellise trikiga. Mis te arvate, kuidas saab muna ühe liigutusega klaasi? Ma kohe näitan teile. Piisab vaid ühest kassikäpaliigutusest ning muna ongi klaasis. See on niimoodi sellepärast, et muna hoiab paigal inerts ning topsi kukub ta raskusjõu mõjul.

Või kui näiteks laual leidub kandik ning tops veega, on võimalik teha midagi sellist.

Siingi aitab imelisi tulemusi saavutada kehade inertsus. Kui ma annan veele hoo sisse, tahab ta liikuda otse. Kuid mina sunnin ta liikuma ringjooneliselt ning seetõttu püsibki vesi klaasis. Ja see ei ole siia liimitud.

Ning kui õhtu on lõpule jõudnud, on võimalik teha üks viimane katse, mis võib alguses tunduda filmitrikina, kuid tegelikkuses, ma kohe näitan teile, pole siin aga midagi müstilist.

Suur tänu teile kuulamast. Mina olen Viktoria, tema on Newton ja see oli jõud.

Diktor: „Rakett 69“ on teadusestaare otsinud juba 10 aastat. Selle ajaga on esimestest väikestest fännidest saanud tudengid ja esimestest võistlejatest saanud tippeksperdid, teadlased, ettevõtjad. Täna selguvad 15 uut säravat raketlast, kes tahavad näidata, et tark on olla tark.

Aigar Vaigu: „Rakett 69“ juubelihooaeg alustab. Kohe-­kohe astuvad rajale teadushuvilised noored, kelle siht on pääseda „Raketi“ kümnenda lennu pardale.

Uku Andreas: Eelmisel aastal tunnustati mind kui Eesti parim keemik üheksandike seas.

Darja: Ka Ida-Virumaal leidub särtsakaid ja huvitavaid ja ka väga tarku noori.

Anita: Ma kasvasin seda saadet vaadates peaaegu üles.

Siim: Väikelennukiga ma juba olen lennanud, äkki nüüd on raketi kord.

Karl Mattias: Selles saates osalemisega ma teen algust oma teaduskarjäärile.

Andres: Minu eesmärk on võita „Rakett 69“.

Diktor: Vaid kolmkümmend eelvoorus säranud õppurit saavad võimaluse end tõestada teadus­labürindis. Neid ootab ees neli ülesannet.

Heli Lukner: Esimeses ülesandes paneme proovile võistlejate matemaatilise taiplikkuse.

Diktor: Noorte lahendusi hindab Tartu Ülikooli füüsikalise optika vanemteadur Heli Lukner.

Aigar Vaigu: Seejärel ootab võistlejaid bioloogiaülesanne, mis paneb proovile nende vaatlus- ning järeldamisoskuse.

Diktor: Loodusülesannet jälgib meie saatejuht ja füüsik, Eesti Metroloogiakeskasutuse tegevjuht Aigar Vaigu.

Riin Tamm: Kolmas ülesanne paneb proovile noorte arusaamise keemiast ja füüsikast.

Diktor: Gaaside tundmist kontrollib Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Riin Tamm.

Taavi Kotka: Viimase ülesandena testime noorte ruumilise mõtlemise võimet.

Diktor: Loogikaülesannet jälgib kümnenda hooaja uus kohtunik, rahvusvaheline IT-ettevõtja, tüdru­kute tehnikakooli algataja ja E-Eesti eestvedaja Taavi Kotka.

Diktor: Iga ülesande lahendamiseks on täpselt kolm minutit. Õige vastuse andnud võistleja saab kohe edasi liikuda ning võidab sellega aega. Vale vastuse korral peab võistleja aga ootama, kuni ette­antud aeg on nulli tiksunud.

Aigar Vaigu: Kas olete valmis?

Kõik: Jaa.

Saale: Olen väga, väga, väga valmis tegema seda rada läbi. Olen nii kaua oodanud seda.

Aigar Vaigu: Võistlus 10 000 euro suurusele teadus­stipendiumile läheb lahti nüüd.

Diktor: Esimesena astub rajale Kaarel, kes püüab raket­laseks saada juba mitmendat korda.

Kaarel: „Rakett 69“ saatesse saamine on mu lapse­põlve­unistus.

Heli Lukner: Teaduslabürindi esimene ülesanne on asetada raskused kaalule nii, et kaalukang jääb tasa­kaalu.

Kaarel: Kui meil on kahekilosed klotsid ja ühekilosed.

Heli Lukner: Kuid raskuseid saab kaalule asetada vaid kindlatesse kohtadesse, konksude otsa.

Kaarel: Panen selle siia ja selle siia kümnese peale. Siis peaks olema need tasakaalus. Kaugusel viis ja kaugusel kümme on kahekordne vahe. Ehk siis raskustega, kui panna kaks kilo viienda peale, võrdub üks kilo kümnenda peal.

Heli Lukner: See on täiesti õige suund. Kangkaal demonstreerib mehaanika kuldreeglit: niipalju kui võidame jõus, kaotame teepikkuses.

Kaarel: See on kahekordne, siis kümme, üksteist. Ja siit on ta ka üksteist.

Heli Lukner: Oled valmis? Proovime. Suurepärane. Lahendasid õigesti. Jookse trepist üles.

Aigar Vaigu: Võistlejate teine ülesanne on määrata põdra, rebase, metssea ja siili koljud. Kuid siin on üks konks. Kõik koljud on muudetud ühesuuruseks.

Kaarel: Koljusid ei saa määrata suuruse järgi, vaid pean lähenema teistmoodi. Hambad peavad olema kiskjal, nii et äkki see on ikkagi rebane. Metssiga väga suur kiskja ei ole, aga tal on ikka ka kihvad.

Aigar Vaigu: Täpselt nii. Üks võimalus neid loomasid määrata on hammaste järgi. Kõik need neli looma on erineva toitumisega ja seega on ka kõigi hambad erinevad.

Kaarel: See on põder, mulle tundub, et see on põder. Metsas orienteerudes olen põdra koljut ikka näinud. Sellist ma ei ole näinud. See on, äkki see on siil. Kas siilil on sellised suured hambad? Ongi segadus siili äratundmisega. Ma jätan nii.

Aigar Vaigu: Kaarel määras hammaste järgi siili ja rebase täiesti õigesti. Kuid põder ja metssiga on läinud vahetusse. Ja aeg on läbi. Jookse edasi.

Riin Tamm: Kolmandas ülesandes peavad noored valima õige gaasi, mis kustutaks küünlaleegi võimalikult ohutult.

Kaarel: C₃H₈ – see tundub, see on süsivesinik. Ma arvan, see hakkab põlema suurel gaasil.

Riin Tamm: Neil on valida nelja gaasi vahel: heelium, argoon, propaan ja hapnik.

Kaarel: Hapnikuga ei saa seda kustutada.

Riin Tamm: Kaarlil on jäänud valida kahe väärisgaasi vahel, milleks on heelium ja argoon. Need kumbki ei reageeri teiste ainetega ning kui lasta anumasse väärisgaasi, siis tõrjub see hapniku välja.

Kaarel: Ma pakuks argoon, ta peaks stabiilne olema, et ei reageeri.

Riin Tamm: Just argoon ongi õige vastus. See on õhust raskem, ta vajub anuma põhja ja kustutab leegi.

Taavi Kotka: Viimases ülesandes peavad võistlejad leidma viisi, kuidas ühendada kuus saart köiega nii, et igast sillast minnakse üle ainult üks kord.

Taavi Kotka: Sul on köis. Sul on saared. Kell läheb käima. Ülesanne valmis, kell läheb kinni, tehtud.

Kaarel: Üritan meelde tuletada, kuidas see ülesanne täpselt lahendus. Mõtleme kõigepealt loogika välja. Kõige tähtsam on alguspunkti valimine. Selles see ülesande loogika ongi, et niimoodi.

Taavi Kotka: Kaarel valis täiesti õige alguspunkti. Õige. Mine.

Kaarel: Mul on tunne, et seekord ehk läheb õnneks.

Noormees: Kui ma korrutan kauguse raskusega, siis mõlemal pool peab olema sama. Ma panen kaugemale väiksema massi, et see on kümme ühele. See on sama, kui ma paneks kaks korda väiksema massi, kaks korda suurema, vabandust.

Heli Lukner: See on kombinatoorika ülesanne. Jõu õlg ehk siis kaugus kaalu keskpunktist kinnituspunktini. Selle korrutis raskusega tuleb saada mõlemal pool kaaluõlgadel võrdseks.

Siim: Kümme, neliteist on siinpool. Ja siin on ka neli­teist.

Heli Lukner: Kas oled kindel?

Siim: Ma arvan küll, jah.

Heli Lukner: Palun.

Heli Lukner: Selle ülesande lahendamiseks on lausa 11 erinevat kombinatsiooni.

Heli Lukner: Suurepärane. See on õige vastus.

Riko: Minu eesmärk tulevikus on saada füüsika­õpetajaks ja kas ei oleks äge olla füüsikaõpetaja, kes on kunagi „Raketi“ võitnud, kes päriselt oskab füüsikat.

Riko: Kuidas määramine toimub. Paiguta loomade piltide ette õiged koljud. Koljude skaalad on muudetud.

Aigar Vaigu: Koljud siin. Pildid seal. Juhendmaterjal koljude kõrval.

Riko: Ma olen maakoolist, olen kõiki neid loomi päriselt näinud kohapeal, nagu väga-väga lähedalt. Ma otsustasin, et võin selle järgi ka paika panna. Siili jaoks on see liiga suur, aga …

Aigar Vaigu: Võistlejates tekib korralik segadus, sest koljude suurused on muudetud. Muidu oleks ülesanne ju liiga lihtne.

Noormees: Siili võtame selle järgi, et väiksed silmad.

Aigar Vaigu: Kirjelduse järgi on siilil väikesed silmad ja põdral suured. Noh, põder on suur loom ja siil ju väike loom. Loomade määramiseks võib võrrelda looma pea ja keha omavahelist suhet. Kui nüüd võtta siili pea ja seda suurendada nii palju, et see on sama suur kui põdra pea. Siis kumma looma silmad on nüüd suuremad, kas siilil või põdral? Ja nii ongi, et suurema peaga loom on tegelikult hoopis väiksem loom. Jookse.

Riko: Tere.

Riin Tamm: Tere. Palun sinu ülesanne on siin.

Riko: Hakkame küünalt kustutama. Valida selle jaoks õige gaas. Väärisgaas, väärisgaas pigem väga ei põle. Kasutame argooni.

Riin Tamm: Paljud võistlejad teavad aga kohe õiget vastust. Ja palju õnne! Ülesanne lahendatud. Jäta palun prillid meile.

Riko: Prillid teile. Nii. Adios.

Saale: Ma ei taha, et ma saaks leegiga näkku. Põhiline, et O₂ on vajalik põlemiseks. Ma pakun argooni. Selles ei saa mitte miski põleda.

Riin Tamm: Väga tubli. Palju õnne.

Noormees: Argoon.

Riko: Seda peab kasutama.

Taavi Kotka: Jaa, peab kasutama ja võib köitega risti minna.

Riko: Aa, see on ju see vana hea ümbrikuüles­anne. Me kõik oleme põhikoolis öelnud, et joonista ümbrik tahvli peale, niimoodi et sa pastakat ei tõsta. See on ümbrikuülesanne.

Taavi Kotka: See ongi ümbrikuülesanne. Aga tänapäeva lapsed ei tea, misasi on ümbrik.

Riko: Vot see oli raketiteadus, ma ütlen ausalt.

Taavi Kotka: Sul on see köis, hakka minema, kuidas tahad. Mõtle nagu Šveitsi matemaatik Euler. Euler pani aluse graafiteooriale. Königsbergi linna elanikud pöördusid tema poole kord, et kas on võimalik jalutuskäigul ületada seitset Königs­bergi jõe silda, niimoodi et igast lähed üle ainult üks kord.

Toomas: Siin on üsna klassikaline informaatika ülesanne tegelikult. Peame alustama paaritust sillast. Tean, et siit, kust ma saarele sisenen, pean ka väljuma, välja arvatud, kui on esimene või viimane.

Taavi Kotka: Esimene, kes teab päriselt ka teooriat. Graafiteooria on tänapäevase infoühiskonna lahutamatu osa. On see siis võrguteoorias, panganduses, sotsiaalvõrgustikes – kõikjal puutume sellega kokku.

Taavi Kotka: Parim aeg. Mine edasi.

Toomas: Oeh. Väga hea aeg.

Liis: Minu eesmärk siin saates on olla parem oma õest. Nagu öeldakse, siis vendade vahel vendlus ja õdede vahel õelus. Ja kuna ta võitis kaheksanda hooaja, siis noh teen täpsema Rube Goldbergi masina.

Heli Lukner: Kaheksanda hooaja võitja Kadi on seadnud oma õele Liisile kohe eriti kõrge lati.

Kadi: Liisu võiks ikka tõestada, et ta oma õest halvem olla ei saa. Võiks ju ikka minu lõpptulemuse ka üle teha.

Liis: Paiguta kõik raskused kangkaalul nii, et kang oleks tasakaalus. Kangkaalu ülesanne on klassikaline füüsikaolümpiaadi lõppvooru praktikum. Me teame, et mass korda see kaugus peab olema mõlemal poolel summaarselt sama. Valmis!

Heli Lukner: Väga tubli!

Heli Lukner: Eks me näe, kas Liis suudab oma õe tulemuse järgi teha, aga algus on igastahes paljulubav.

Darja: Siin on numbrid, siis äkki me saaksime. Need numbrid peaksid olema mõlemal pool võrdsed.

Heli Lukner: Kes aga mehaanika kuldreeglist mitte midagi ei tea, saab ülesande lahendada loogikaga.

Darja: See on tegelikult neljanda või isegi kolmanda klassi matemaatika. Näiteks kaks, kui ta on nelja juures, siis ta on kaheksa. Siin on üks ehk üheksa, siin on üksteist.

Heli Lukner: Suurepärane.

Liis: Metssiga, harilik siil, rebane, põder. Vaatame hambaid. Kiskjatel on suured lõikehambad. Siin niimoodi. Kahju, et siin mingeid sarvi ei ole.

Aigar Vaigu: Aga mis sarved on rebasel, siilil ja metsseal? Nojah ainult põdral on sarved ja sellepärast ongi lihtsam vaadata ikkagi hammaste järgi.

Liis: Mulle ei meeldi selline roheline bioloogia, aga tegelikult on tehtav. Niimoodi või? Ei ole või?

Aigar Vaigu: See on õige vastus. Jookse edasi.

Noormees: Kihvad on pigem just röövloomal, kes jahib. Ülesanne on teine loom maha murda.

Aigar Vaigu: Allasuunatud ja teravad kihvad on ainult rebasel ja seda on väga lihtne ära tunda. Metsseal on ka kihvad, aga need on suunatud rohkem külgedele või üles.

Noormees: Mingisugused jätked võivad viidata kihvadele pluss hambad tunduvad sobilikud metssea toidu närimiseks.

Siim: Põder on meil siis vegan.

Aigar Vaigu: Põder on vegan jah. Väga õige.

Siim: Tundub, et see on ainult mäletseja oma, sest tal on sellised mälumishambad.

Aigar Vaigu: Põder kuulub tõesti mäletsejate hulka ja neile on iseloomulik, et hambad algavad üsna tagant. Ja nüüd jääb üle ainult siil, kellel on väikesed teravatipulised hambad, mida on hea kasutada putukate krõbistamiseks.

Liis: O₂-ga läheb leek suuremaks. Propaan plahvatab. Heelium ei tohiks plahvatada, sest muidu ei oleks heeliumiõhupalle. Ma panen selle.

Riin Tamm: Liis taipab väga õigesti, et heelium on väärisgaas, mis ei reageeri millegagi. Ei juhtunud midagi. Kuid heelium on ju tegelikult õhust üle seitsme korra kergem.

Liis: Heelium on õhust kergem. Minu paha. Just rääkisin oma klassivennaga seal ukse taga, et muidu ma olen nii tugev keemik, et raudselt keemia läheb metsa. Ja noh mis juhtus, läkski keemia metsa.

Noormees: Suur plahvatus. Heelium on hästi kerge lendav gaas.

Riin Tamm: Paljud võistlejad välistavad heeliumi, sest nad väidavad, et see plahvatab.

Neiu: See hapnik põleb väga hästi ja ma ei tea, heelium põleb ka hästi.

Toomas: Heelium plahvatab.

Darja: Heelium on ka süttiv.

Riin Tamm: Aga heelium tegelikult ei põle ega plahvata, muidu meil ei oleks ju heeliumiõhupalle.

Liis: See on nagu ümbriku joonistamine ühe sellega.

Ott-Kaarel: Kindlasti võiks mina olla „Raketi“ saate uus võitja.

Heli Lukner: Pane kõik raskused kangkaalule ja kaal tasakaalu.

Ott-Kaarel: Selge. Kuna need on erinevatel kaugustel, siis nende nii-öelda jõuõlg on erinev.

Heli Lukner: Ott-Kaarlil kulus ülesande lahenda­miseks alla minuti.

Ott-Kaarel: Koljude suurused on muudetud. Kõik koljud on täpselt sama suured. Silmahambad ja kihvad järelikult, see minu arvates on metssiga. Ma lähtun lõualuust, millised hambad on koljul suus. Põder ilmselgelt ei ole lihasööja. Siis ma panen selle siia.

Aigar Vaigu: See on õige vastus. Jookse edasi.

Ott-Kaarel: Järgime protseduurireegleid. Hapnikku kasutada ei tohi, kuna need süttivad. Mul on veel valida propaan, mida me kasutame keskküttejaamades. Nii et see jääb ka välja. Ja järelikult ma kasutaks argooni. Ma tean, et argooni kasutatakse tavalistes lambipirnides.

Riin Tamm: Super, vastus õige, jookse edasi. Nii peab „Raketi“ ülesannet lahendama, kiiresti ja täpselt.

Ott-Kaarel: Alustame siis siit. Võtad nööri ja hakkad vedama. Kui kuskil midagi valesti läheb, võtad paar punkti tagasi. Kui ma tulen siia, siis alt ja keskelt on kõik tehtud. Siit üle, siia ja siia.

Taavi Kotka: Tubli. Pane edasi.

Ott-Kaarel: Ma olen päris uhke enda üle. Päris hea. Ma tahaks loota küll, et see on „Raketi“ parim aeg. Ja sihukese asjaga ajalukku minna oleks päris uhke.

Aigar Vaigu: Erinevate aastate teaduslabürinte omavahel võrrelda ei saa. Aga sellel aastal on seda tulemust tõepoolest väga keeruline üle teha.

Diktor: Teaduslabürinti on jõudnud lausa kolm Saare­maa Ühisgümnaasiumi õpilast, kes kõik ihkavad saates kodumaakonda esindada.

Vootele: Saarlased on Eesti alahinnatud ja alakasutatud ja me mõtlesime, et kui me massiga peale tuleme Saaremaalt, et siis on suurem võimalus saatesse sisse pääseda ja Saaremaale au ja kuulsust veelgi juurde tuua.

Vootele: Ma tahaks põhimõtteliselt veidi pettust ka teha. Kui keskele panna, siis see üldse ei mõjutaks.

Heli Lukner: Vootelel on täiesti õigus. Raskusi saab riputada ka keskele, kus nad kaalule mitte mingisugust mõju ei avalda.

Aigar Vaigu: Saarlased võistlevad lisaks kõikidele teistele ka just eriti omavahel.

Triinu-Liis: Ma ei saa neist halvem olla lihtsalt. Ma pean olema nii-öelda kooli parim.

Triinu-Liis: See pole nagu keemias, et sa paned selle ühe aine sisse ja siis ongi asi koos, onju.

Heli Lukner: Saarlased on ikka päris nutikad. Torm leidis veel ühe võimaluse, kuidas kaal tasakaalu saada.

Heli Lukner: Hea lahendus, jookse üles ja vasakule.

Heli Lukner: Raskustel on konksud mõlemas otsas ja neid saab ka üksteise külge kinnitada.

Triinu-Liis: Bioloogia. Issand jumal. Torm ju oskab bioloogiat, ma ei oska bioloogiat. Ma ei uskunud, et „Rakett 69-l“ võib tulla bioloogia küsimus.

Aigar Vaigu: Bioloogia – see on ju ka loodusteadus. Ja kui bioloogiat ei oska, võib seda lahendada kui loogikaülesannet.

Triinu-Liis: Metssiga on kõigesööjast imetaja. Tunnused: väga tugev ja tundlik. Terve elu kasvavad silmahambad. Kihvad.

Vootele: Tal on siin teravad kihvad. Ma eeldaks, et see on kiskja oma – nii et rebane. Põdral on tihti sarved.

Triinu-Liis: Sarvi siin ei ole ju.

Aigar Vaigu: Ja sinu aeg on läbi.

Vootele: Selge.

Aigar Vaigu: Jookse järgmise ülesande juurde.

Vootele: Jah, see nüüd läks tõesti kihva.

Triinu-Liis: Lämmata küünlaleek kõige ohutumal moel, valides selleks õige gaas.

Riin Tamm: Võistlejad peavad oma valikut väga hoolega kaaluma.

Vootele: Heelium eriti reaktsioonides ei osale, nii et sellepärast ma loodan, et heelium peaks selle oksüdatsiooni siin lõpetama. Närv oli sees ja oli tahtmine kiiresti ära teha ja mõtlesin, et kiiremini, siis on paremini. Aga ilmselgelt oleks pidanud kauem mõtlema.

Riin Tamm: Jaa, aga see ei olnud kõige ohutum viis. See tegi pauku. Triinu-Liis, sul on ju perioodilisusetabel, miks sa seda täpsemalt ei uurinud?

Triinu-Liis: Issand jumal. Kas ma praegu just … Issand jumal.

Riin Tamm: Palju õnne. Jookse edasi sealt.

Taavi Kotka: Triinu-Liis, tule siia. Loe.

Triinu-Liis: Aa, siin ka saar. Ma olen Saaremaalt.

Taavi Kotka: Väga hea.

Vootele: Loomulikult me oleme seda varem lahendanud. Kui mul ainult tuleks meelde.

Taavi Kotka: See ülesanne lahendub väga lihtsalt, kui alustada saarest, millel on paaritu arv sildasid. Kõik muud saared viivad tupikusse.

Taavi Kotka: See on vale, muuseas.

Triinu-Liis: Ajul on raskusi.

Taavi Kotka: Sa võid Kuressaares joosta küll linnuse juures, aga näed köiega ei olegi nii lihtne.

Triinu-Liis: Köis on üks veider asi.

Torm: Saarlane harjunud praami ja laevaga käima. Sildadega väga hästi hakkama ei saa vist.

Taavi Kotka: Küll see on ikka üks lõbus ülesanne.

Taavi Kotka: Aeg läbi. Tšau. Sinna.

Triinu-Liis: Torm ja Vootele – neil on bioloogias paremad teadmised kui minul. Seega ma kardan, et nemad saavad saatesse. See tähendab, ma loodan.

Torm: Sai nendele vähemalt ära tehtud, see tähendab, et üks eesmärk on teatud määral täidetud praegu.

Henry-Gerret: Siit ma tulen.

Henry-Gerret: Siin on kaks kilo ja siin on neli kilo. See tähendab, et mul oleks kõige targem arvatavasti panna enne kõige raskem raskus… Valmis.

Heli Lukner: Täiesti veendunud?

Henry-Gerret: Jah.

Henry-Gerret: Ai, liiga raske. Ei pannud tähele, et klotside all olid konksud. Et kui ma oleksin neid konkse tähele pannud, oleks palju kergemini ülesanne olnud lahendatud. Ma oleksin siia alla saanud paigutada.

Heli Lukner: Tõsi, kuidas sa siis oleks paigutanud?

Henry-Gerret: Siis ma oleks kõik siia alla arvatavasti paigutanud.

Heli Lukner: Aga paiguta. See lahendus oleks tõesti väga hea olnud.

Henry-Gerret: See oleks kõige parem lahendus olnud.

Uku Andreas: Mul on üks kang üle. Mina olen rahul selle lahendusega.

Heli Lukner: Mulle väga meeldib Uku kastist välja mõtlemine. Aga kõiki raskusi pidi ju riputama. Väga lihtne oleks riputada üks või kaks või kolm või neli raskust kõik ühte rivisse. Selle ülesande lahendus võib jääda kas loogilise mõtlemise või peastarvutamise taha.

Neiu: Kas see on siil?

Aigar Vaigu: See on siil.

Neiu: Siin tundub nagu kõik kehaosad olemas, jalad ja kõik.

Aigar Vaigu: Need on koljud. Näib et koljude määramine on osutunud teaduslabürindi kõige keerulisemaks ülesandeks.

Neiu: Kus siilil üldse hambad on? Ma ei tea eriti loomadest midagi. Loomad ei ole toredad. Ma kardan loomi. Kassid on toredad.

Martin: See on kindlasti põdra oma. Ma tean, kuidas põdra kolju näeb välja, ma olen huvitatud jahindusest. Aga kuna see oli väiksemaks tehtud ja sel polnud nagu mõndasid hambaid, siis see ei olnud alguses äratuntav.

Riin Tamm: Tule siia.

Henry-Gerret: Siia.

Riin Tamm: Jaa.

Henry-Gerret: Ma olen nii segaduses.

Riin Tamm: Tere.

Henry-Gerret: Tere.

Riin Tamm: Võistlejad tunnevad heeliumi ja hapniku väga kiiresti ära, kuid valem C₃H₈ on neile võõras. Aga see on ju tegelikult propaan.

Noormees: Ma hetkel paneksin fifty-fifty ja ma läheksin sellega.

Riin Tamm: Ja kui propaani küünlaleegile lisada, käib pauk.

Noormees: See ei olnud väga ohutu. See oli suur plahvatus, mis tuli.

Riin Tamm: Just nimelt.

Riin Tamm: Siimul tekib nüüd segadus. Kas hapnik aitab küünla põlemisele kaasa või hoopis lämmatab seda?

Siim: Hapnikuga lämmatades. Hapnikuga pigem ei lämmata. Või just? Inimese väljapuhutavast õhust on väike osa, 16% umbes, hapnik. Nii et valin hapniku.

Riin Tamm: Aga kui sa küünla ära puhud, siis seda ei lämmata hapnik. Mis sa nägid seal?

Siim: Ta lihtsalt puhus seda.

Riin Tamm: Ja leek oli väga ilus, eks ole?

Siim: Jah. Väreles veidi jah.

Henry-Gerret: Teoreetiliselt keskelt.

Taavi Kotka: Millise teooria järgi?

Henry-Gerret: Polegi teooriat, katsetusmeetod.

Taavi Kotka: Okei. Sa ütlesid teoreetiliselt.

Henry-Gerret: Targad sõnad.

Taavi Kotka: Võistlus on pingeline ja ilmselgelt keerab see köis mõtte mitte ainult sõlme, vaid isegi umbsõlme.

Noormees: Aju ragiseb, aju ragiseb.

Neiu: Ja siis siia.

Taavi Kotka: Sellest ei aita veel, üks alumine sild on ühendamata.

Neiu: Jaa, jaa. Siit ja siis siia.

Taavi Kotka: Õige.

Neiu: Kuhu ma lähen nüüd?

Taavi Kotka: Otse jookse. Oli see vast seiklus.

Kaur: Olen väga rahul. Sobib mulle.

Aigar Vaigu: Kõik noored on teaduslabürindi läbinud ja jäänud on veel vaid üks küsimus. Kes nende seast pääsevad võistlema?

Diktor: Neli kõige täpsemat teaduslabürindi läbijat on otse raketlaste hulgas. Ülejäänud kümme valisid välja kohtunikud.

Aigar Vaigu: Viisteist teie seast alustavad võistlust „Rakett 69“ kümnendal lennul.

Diktor: Üks raketlane oli teada juba enne teadus­labürinti. Sel aastal kutsusime taas kolm kiiret registreerijat „Ringvaate“ otse-eetrisse, kus võisteldi eduka õhupalliraketi ehitamises.

Aigar Vaigu: Otse saatesse lennutas ennast Stein-Marten.

Stein-Marten: Teaduslabürindis ma küll osaleda ei saanud, kuid kindlasti järgmistes saadetes näitan, et ma kuulun siia „Raketi“ pardale.

Aigar Vaigu: Järgmisena pääsevad saatesse need, kes lahendasid ära kõik ülesanded. Sellel aastal lahendasid neli võistlejat kõik ülesanded õigesti ja see on olulisem kui kiire aeg.

Aigar Vaigu: Ott-Kaarel.

Ott-Kaarel: Ja see annab mulle ainult kindlust, et ma tõesti võidan selle saate ära.

Aigar Vaigu: Laura.

Laura: Suudan pingelises olukorras kiiresti reageerida.

Aigar Vaigu: Uku Andreas.

Uku Andreas: Minu suur soov on lahendada jätku­suutliku energeetika probleem. Selleks võidan ma „Rakett 69“.

Aigar Vaigu: Ja Riko.

Riko: Minusuguse energiaga inimesi on „Raketti“ veel juurde vaja.

Aigar Vaigu: Ülejäänud kümme valisime välja kohtunikega.

Taavi Kotka: Me jälgisime teie tegutsemist. Ja siin on minu nimed.

Taavi Kotka: Kaur Veere.

Kaur: Tugev külg on minus geomeetria ja visualiseerimine.

Taavi Kotka: Helena Jäe.

Helena: Ma tahan ehitada robotit, mis ookeani puhastaks.

Taavi Kotka: Toomas Roosma.

Toomas: Kõige suurem saavutus on see, et ma võitsin Euroopa statistikaolümpiaadi.

Riin Tamm: Järgmised kolm raketlast on.

Riin Tamm: Liis Siigur.

Liis: Ma muidugi ei saa oma õest kehvem olla.

Riin Tamm: Vootele Mets.

Vootele: Tulevikus ma tahaksin tegeleda päris sihukese teadustööga ning ka teaduse populariseerimisega.

Riin Tamm: Darja Gužovskaja.

Darja: Minu kodus Ida-Virumaal on väga lahedaid õpetajaid, väga lahedaid õpilasi ja väga suur potentsiaal.

Heli Lukner: Järgmised kolm juubeliraketi pardale pääsejat on

Heli Lukner: Ilona Tamm.

Ilona: Ma olen seitseteist ja ma õpin Tartu Ülikoolis.

Heli Lukner: Siim Ilves.

Siim: Ma olen ideede genereerija.

Heli Lukner: Saale Pärn.

Saale: Mu lemmikprojektiks teaduse osas on putukate kasvatamine.

Aigar Vaigu: Jäänud on veel üks nimi. Üks teie seast, kes alustab lendu „Raketi“ kümnendal hooajal. Ja see noor oled sina, Kaarel Vesilind.

Kaarel: Mu lapsepõlveunistus sai täidetud.

Aigar Vaigu: Need viisteist raketlast alustavad järgmisel nädalal võistlust, mille lõpus ootab üht 10 000 euro suurune „Rakett 69“ teadusstipendium. Kohtumiseni!

Diktor: Raketlased alustavad võistlust punases, sinises ja rohelises tiimis, et koostööd tehes oma eesmärkideni jõuda. Igas saates lahendavad nad kaks ülesannet ning teistele alla jäänud meeskond läheb lõppmängu, kus selgub väljalangeja. Võistluse kolme paremat ootab vabalt valitud õppekoht Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis või Tallinna Tehnikaülikoolis ning võitja saab hakata suuri tegusid tegema 10 000 eurose teadusstipendiumiga. Kõiki „Rakett 69“ ülesandeid selgitab iga kord veebisaates pikemalt lahti teadustoimetaja Raid Vellerind. Uue lennu raketlaste kohta leiate infot meie kodulehelt ja sotsiaalmeediast.

Diktor: „Rakett 69“ alustab kümnendat korda noore teadusestaari väljaselgitamist.
​Eelmisel nädalal pingutasid noored Ahhaa teadus­keskuses võistlusesse pääsemise nimel. Teadus­labürint tõi välja nii nende nupukuse kui pinge­taluvuse ning sai selgeks kümnes lend raketlasi.

Siim: Jess. Kes veel sinises on?

Liis: Uskumatu tunne on näha enda nimega särki.

Stein-Marten: See on kindlasti hoiatav märgutuli teistele tiimidele.

Ott-Kaarel: See ongi roheline värv mulle. Ma lähen võidan selle saate ära.

Diktor: 15 parimat on nüüd valmis lahendama põnevaid teadusülesandeid. Võistlejate lahendusi hindavad füüsik ja arhitekt Kaja Pae, tarkvarainsener Taavi Kotka ning füüsik Aigar Vaigu.

Aigar Vaigu: 50 aastat tagasi jõudis esimene inimene Kuule ja 40 aastat pärast seda sai „Rakett 69“ selle sündmuse järgi endale nime. Nüüd otsime me tulevasi teadusestaare juba kümnendat aastat.

Taavi Kotka: Võistluse võitjat ootab 10 000-­eurone teadusstipendium. Kolm paremat kindlustavad endale koha kas Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis või Tallinna Tehnikaülikoolis.

Laura: Ma tahan siin võistlusel kindlustada endale ülikoolikoha.

Kaja Pae: Esimesed kaheksa nädalat võistlete kolmes tiimis. Nagu ikka paneme teid kõigepealt proovile meeskonnatöös.

Aigar Vaigu: Punastes võistlevad Riko, Stein, Liis.

Diktor: Liisi õde Kadi on „Rakett 69“ kaheksanda hooaja võitja.

Liis: Mu õde Kadi oli ka punases tiimis ja mõnes mõttes on väga lahe, et me oleme sama värv. Aga samas olen ma ikkagi teine inimene.

Aigar Vaigu: Uku ja Saale.

Saale: Ma tahan endale tõestada, et ma suudan sellise jõhkra pinge all lahendada teadusülesandeid.

Kaja Pae: Sinisesse meeskonda kuuluvad Kaarel.

Kaarel: Ma olen alati vaadanud „Raketis“ osalejaid kui iidoleid ning ma olen tahtnud olla nendesugune. Ja nüüd ma olengi siin.

Kaja Pae: Vootele.

Vootele: Meie tiimis ei ole üleliia naljategijad, vaid kõik ongi mõistlikud mõtlejad.

Kaja Pae: Siim, Darja.

Darja: Ma arvan, et minust saab tulla järgmine „Rakett 69“ võitja.

Kaja Pae: Ja Ilona.

Taavi Kotka: Rohelise tiimi moodustavad Kaur.

Kaur: Minu kõige tugevam külg on see, et mul on väga hea ruumiline taju.

Taavi Kotka: Laura, Ott, Helena.

Helena: Robootika õppimine annab mulle seda, et ma mõtlen loogiliselt valmis käigud, mida oleks vaja ülesande lahendamisel kasutada.

Taavi Kotka: Ja Toomas.

Toomas: Ma tahan näidata, et kui pingutad, siis saavutad.

Aigar Vaigu: Te lahendate tiimidena kaks ülesannet. Ja selleks, et lõppmängust pääseda, peate võitma vähemalt ühe neist.

Kaja Pae: Lõppmängu minejad selguvad võistkonnast, kes ei võida kumbagi ülesannet.

Riko: Arvestades, et Treffnerist on siin neli inimest ja neist kolm tükki on rohelises tiimis, siis ma arvan, et ma kardan kõige rohkem rohelise tiimi võitu.

Taavi Kotka: Juhul, kui üks tiim võidab täna mõlemad ülesanded, saavad nemad valida, kumb võistkondadest läheb lõppvooru.

Siim: Ma tahan, et sinised võidaksid täna mõlemad ülesanded, et meie saaksime valida, mis tiim läheb esimesena koju.

Aigar Vaigu: Võistkonnad, valige endale kaptenid. Punased, kes on teie kapten?

Riko: Punased viin võidule täna mina. Oma kogemuste pagasi abil suudan ma leida inimestes selle potentsiaali ja seda kõige paremini rakendada.

Liis: Riko on väga energiline ja oskab ennast hästi väljendada. Seega sobib ta ilmselt kapteniks väga hästi.

Aigar Vaigu: Sinised, kes on teie kapten?

Siim: Siniste kapten olen täna mina. Ma olen ideede generaator. Mulle tuleb hästi palju erinevaid ideid kogu aeg igasuguste asjade kohta.

Darja: Meie tiimis on tema vastu vist kõige rohkem usaldust.

Aigar Vaigu: Rohelised, kes juhib teie mängu?

Ott-Kaarel: Roheliste kapten olen mina. Kuna ma olen mänginud 14 aastat jalgpalli ja olen hetkel oma firmas finantsjuht, siis ma suudan väga hästi mängida meeskonnamängu, leida inimestes potentsiaali ja neid rakendada.

Kaur: Ott on õpilasfirma juht ja tänu sellele usume kõik, et ta suudab meid hästi juhtida.

Aigar Vaigu: Kaptenid valitud, alustame võistlusega.

Aigar Vaigu: Esimest ülesannet lahendate tiimide kaupa ja siia jäävad punased.

Aigar Vaigu: Teie ülesanne on ühtse meeskonnana juhtida ralliauto läbi takistusraja, purustada kõik teele jäävad õhupallid ning juhtida auto algusesse tagasi. Teie piloot on kapten ja võistlejad võtavad kohad rallitoolides.

Aigar Vaigu: Meeskond peab labürindis üles otsima neli õhupalli, need purustama ja siis labürindist ka välja jõudma.

Aigar Vaigu: Võidab meeskond, kes toob kõige kiiremini auto raja algusesse tagasi.

Stein-Marten: Ma tegelen igapäevaselt väga palju arvutimängudega ning samas oskan ka hästi autoga sõita. See ülesanne on minu jaoks täpselt ideaalne.

Aigar Vaigu: Kas olete valmis?

Kõik: Jaa.

Aigar Vaigu: Läks.

Liis: Riko, kas sul on ekraanil midagi?

Riko: Jaa, ma näen oma auto esiotsa.

Aigar Vaigu: Võistkonna kapten näeb seda, kuhu auto läheb. Ülejäänud mängijad istuvad täielikus pimeduses.

Riko: Mida te näete? Mida te näete?

Liis: Meie peame sind juhtima ilmselt või midagi sellist.

Taavi Kotka: Iga meeskonnaliige juhib ühte funktsiooni. Üks annab gaasi, üks vahetab käike, üks pöörab rooli vasakule, teine paremale.

Aigar Vaigu: Kuidas kõik need asjad tööle saada, vot see ongi küsimus.

Uku: Kui ma praegu vajutan gaasi, kas midagi juhtub?

Riko: Jaa, gaasi läks.

Uku: Ja nüüd.

Stein-Marten: Ärge teised.

Riko: Ärge teised. Ei, see ei toimi, see ei muuda midagi.

Riko: Kogu ülesande eesmärk tegelikult on tiimitöö. Tiim tuleb saada toimima. Tiimiga tuleb saada hästi hakkama.

Stein-Marten: Saame aru, et kõik peame juhtima ühte autot.

Stein-Marten: Panen käigu sisse.

Riko: Käik läks sisse.

Stein-Marten: Kõik panevad. Kuhu me nüüd sõitma peame?

Stein-Marten: Kuna teised, kes on minuga samal poolel, ei ole kordagi elus autoga sõitnud, pean ma võtma abikapteni rolli ning hakkama neid juhendama.

Aigar Vaigu: See on väga hea mõte, sest lisaks selgetele korraldustele on lisaks vaja ka selget käskude täitmist.

Stein-Marten: Sõidame, sõidame otse. Rahulikult paneme kõik gaasi. Parempoolset pedaali.

Riko: Ja otse edasi.

Stein-Marten: Ja rahulikult. Ja kuulake Rikot.

Riko: Õnneks on mul teisel pool vastas Stein, kes on ka autoga varem sõitnud ja tema võtab sealtpoolt tiimi kamandamise üle. Tema näeb, mida teised tiimikaaslased teevad.

Riko: Tagurpidikäik, tagurpidikäik.

Stein-Marten: Vasakut kaks korda vajutage, et läheks tagurpidi.

Riko: Nüüd pange gaasi natukene.

Stein-Marten: Gaas.

Riko: Ja rool vasakule.

Stein-Marten: Rool vasakule.

Liis: Palju või vähe?

Uku: Oled sa kindel?

Riko: Jaa, ma olen täiesti kindel.

Saale: Ma ei saanud mitte midagi aru, et mis me tegema peame, mis toimub. Ma olen väga segaduses.

Stein-Marten: Vaikselt, pane väga vaikselt. Veel vaiksemalt.

Saale: Steini juhendamine aitab väga palju. Ma saan aru, kas me peame edasi sõitma või tagurdama või mida me peame tegema seal.

Riko: Stopp. Jäime seina külge kinni.

Stein-Marten: Kui on stopp, siis vajutad vasakut seal.

Stein-Marten: Kas kui sa keerad, kas me jäime korraks seisma?

Riko: Nii. Esimene õhupall katki.

Taavi Kotka: Siin on selgelt välja kujunenud praegu kapten ja pootsman.

Riko: Olemas, olemas, olemas. Nüüd peame lõppu jõudma. Nüüd on kõik õhupallid katki. Nüüd peame algusesse jõudma, sinna algusesse, kus me olime.

Riko: Nii, nüüd paneme lihtsalt otse ja gaasi.

Riko: Rool otseks ja gaasi. Me oleme kohe väljas.

Stein-Marten: Otse ja gaasi.

Riko: Rool natukene paremale ja gaas põhja.

Riko: Paar sentimeetrit enne finišijoont.

Riko: Tagurpidi, tagurpidi, tagurpidi. Stopp-stopp-stopp!

Riko: Auto läheb kummuli.

Riko: Rool paremale välja oli jutt.

Stein-Marten: Auto läks jälle ümber.

Riko: Meil on reaalselt sentimeeter. Joone peal olime juba.

Aigar Vaigu: Punased keeravad auto kummuli üha uuesti ja uuesti. Ja nad ei saa sellest finišijoonest üle.

Riko: Gaasi.

Aigar Vaigu: Stopp. Palju õnne! Olete edukalt labürindist väljas.

Saale: Meil ikka juhtus päris palju selliseid kahtlasi asju.

Aigar Vaigu: Teie ülesanne on juhtida auto takistusrajale, leida ja purustada kõik õhupallid ning sõita auto uuesti raja algusse.

Vootele: Kapteni valik oli kindlasti väga õige, sest tema on üks meie kahest tiimiliikmest, kellel on juhiload olemas.

Aigar Vaigu: Kas olete valmis?

Kõik: Jaa.

Aigar Vaigu: Läks.

Siim: Ühesõnaga parem on siis tavaliselt gaas ja vasak on pidur.

Siim: Cleveroni akadeemias tegime just sarnast ülesannet.

Teised: Meil ei ole pilti.

Siim: Okei. Teil ei ole pilti. Mina pean hakkama juhendama siis.

Siim: Mul on väga suur autokogemus ja mina olen just see, kes näeb enda ekraanil pilti.

Siim: Keera vasakule. Sinu oma liigub vasakule. Darja, keera korra paremale.

Darja: Igal inimesel on kindel roll selles ülesandes.

Siim: Ilona ja Darja, teie olete rooliga, üks paremale, teine vasakule. Saite aru, kumb on kumb.

Ilona: Sa oled paremale.

Darja: Jah.

Siim: Ühesõnaga. Minu omad ei juhi midagi. Mina hakkan teid juhtima.

Vootele: Selge. Väga lihtne. Lihtsalt gaas, pidur ja teised teevad muu ära.

Kaja Pae: Meeskonnad peavad oma ülesandega kohanema, aga määravaks saab ikkagi kapteni roll.

Siim: Vootele, sina oled gaas, ja sina oled käikude vahetus.

Taavi Kotka: Sinine meeskond valib teistsuguse lähenemise, püüdes aru saada, kes gaasi annab, kes pöörab. See võtab aega.

Siim: Liigume vaikselt otse edasi. Ehk siis teie kumbki rooli ei puuduta. Vootele, sina vajuta rahulikult gaasi, kuniks ma ütlen. Kas on sobilik? Jaa, stopp.

Taavi Kotka: On näha, et siniste kapten on sarnast ülesannet varem lahendanud. Trajektoor on selge, optimaalne.

Siim: Ja sõidame. Ja paremale keera rooli.

Darja: Meie tiimitöö selles ülesandes klapib imeliselt. Siim annab kindlaid juhiseid ja meie täidame neid.

Taavi Kotka: Kolm, kaks, üks, puhh. See on nagu Tõnu Kaljuste kammerkoori ees, tam-ta-da-taa-tam… Nende stopp-käskudega saab sinine meeskond siit oma rütmi.

Siim: Stopp. Keerame rooli vasakule poole ja sõidame otse. Stopp. Rool paremale ja sõidame otse. Stopp, stopp.

Taavi Kotka: Kui me vaatame klassikalisi programmeerimisülesandeid, siis oma olemuselt käituvad ju samamoodi. Käske täidetakse järjestikuliselt.

Vootele: See läheb mul binaarkoodi peale, et kas gaas sees või gaas väljas.

Siim: Stopp. Tagurdame nüüd samamoodi otse. Eks ju, rooli ei puutu. Nüüd sõidame otse.

Aigar Vaigu: Stopp. Palju õnne. Olete edukalt labürindist väljas.

Siim: Tehtud. Huh.

Vootele: Tahaks tõesti loota, et see on parem aeg kui punastel.

Aigar Vaigu: Kas olete valmis?

Kõik: Jaa.

Aigar Vaigu: Läks.

Toomas: Kas sa näed midagi või, Ott?

Helena: Pole ühtegi pilti.

Kaur: Pole pilti ees.

Helena: Me ei näe rada.

Laura: Ei saa aru lihtsalt, et miks meie mäng käima ei lähe.

Taavi Kotka: Kapten on vaikuses.

Toomas: Mõistame, et igaühel on oma roll. Lihtsalt on vaja meil aru saada, kes mida teeb. Kes rooli pöörab, kes gaasi annab.

Ott-Kaarel: Nüüd on drive’i peal. Nüüd on drive’i peal.

Helena: Kas keegi hakkas liikuma?

Ott-Kaarel: Nii, nüüd liigub, liigub.

Toomas: See on Helena auto.

Helena: See on minu auto.

Laura: Keegi peab keerama siis.

Ott-Kaarel: Minu tiimikaaslased ongi minu käed ja jalad, ehk siis, Laura, keera rooli paremale ja, Helena, vajuta gaasi.

Kaur: Aga mis minul on?

Kaja Pae: Roheline meeskond on nii segaduses, et auto lihtsalt sõidab koridori sisse, aga mis edasi.

Ott-Kaarel: Liikusite natuke vasakule, kes keeras rooli vasakule.

Helena: Mina, Laural on …

Laura: Äkki sa oled pidur. Äkki sa oled pidur.

Ott-Kaarel: Roolifunktsiooni väljanuputamiseks läheb meil päris palju aega.

Ott-Kaarel: Kaur, keera oma rooli paremale. Jaa, okei. Kaur keerab paremale, Laura keerab vasakule.

Kaja Pae: Nüüd, kui roheline meeskond on sõitma õppinud ja kapten lõpuks juhtimise üle võtnud, läheb neil sõit päris hästi.

Ott-Kaarel: Laura vasakule. Laura, vasak, vasak, vasak. Jaa. Ja otse. Rool otse.

Laura: On.

Ott-Kaarel: Nii, ja nüüd täie hooga lihtsalt edasi.

Kaur: Anna gaas.

Ott-Kaarel: Nii, hea töö. Tagurpidikäik sisse.

Aigar Vaigu: See on nagu see tehisintellekt, et algul õpib, õpib, õpib, siis teeb kõigile ära.

Ott-Kaarel: Paremale, paremale, gaas põhja. Nii hästi. Nüüd. Oota. Ma ei näe auto tagumist osa, siis tihtipeale jäävad rattad sinna taha kinni. Nii, ja nüüd, Helena, gaas põhja. Stopp. Rool nii paremale, kui vähegi saab. Tagurpidikäik sisse ja, Helena, gaas põhja. Rool otseks ja lihtsalt gaas põhja. Finiš. Läbi.

Aigar Vaigu: Palju õnne, rohelised! Olete raja edukalt läbinud. Ja nüüd teeme teatavaks tulemused.

Ott-Kaarel: Meie sõit läks lõpus väga-väga hästi käima ja ma tõesti usun, et me võitsime selle ülesande ära.

Riko: Ma usun, et punased võidavad ülekaalukalt.

Aigar Vaigu: Meeskondade lähenemised on täiesti erinevad, aga tulemused on peaaegu võrdsed. Raja läbimise ajad on: 13 minutit 23 sekundit, 14 minutit 8 sekundit ja 14 minutit 16 sekundit. Võistkondade järjestus on rohelised-punased-sinised.

Ott-Kaarel: Me kas võidame või kaotame.

Aigar Vaigu: Kõige kiiremini läbisite raja teie – sinised.

Sinised: Jaa!

Riko: Täiesti võimatu, 40 sekundit lahutas meid ja esimest kohta.

Ott-Kaarel: Ma olen natukene pettunud, sellepärast et ajad olid väga lähestikku. Ja siis mõni kord, kus ma oleks võinud oma meeskonda paremini juhendada, oleks me saanud sekundeid juurde, et see ülesanne võita.

Aigar Vaigu: Seega, sinised, teie olete duellist priid. Järgmine ülesanne otsustab, kas duellivooru lähevad punased või rohelised.

Ott-Kaarel: Lähme paneme teise ülesande kinni.