Omariiklusele aluse pannud ise­seisvus­manifest kuulutas, et Eesti on demokraatlik vabariik. Demokraatia põhimõtetest lähtus ka 23. aprillil 1919 Estonia teatris kokku tulnud esimene Eesti parla­ment – Asutav Kogu, mille tähtsaimaks ülesandeks sai Eesti Vabariigi põhiseaduse koos­tamine. Põhiseaduse võttis Asutav Kogu vastu 15. juunil 1920. aastal.

Asutavas Kogus olid suures üle­kaalus vasakpoolsed poliitikud ning nende tõekspidamised mõjutasid oluliselt 1920. aasta põhi­seadust. Muu hulgas jäi loomata presidendi ametikoht, kuna sotsialistid nägid presidendis tugeva keskvõimu teostajat. Presidendi esindusülesandeid hakkas Eestis täitma valitsusjuht, kelle ametinimetuseks sai riigi­vanem. Nii riigivanema kui kogu valitsuse kinnitas Riigikogu – iga kolme aasta tagant üld­rahva­likult valitav ühekojaline 100-liikmeline parlament. Valitsus kandis Riigikogu ees poliitilist vastutust ja pidi lahkuma ametist, kui oli kaotanud parla­mendi enamuse toetuse. Seega kehtestus Eestis parlamentaarne riigikord. Sotsialistide nõudel kirjutati põhi­seadusesse sisse ka rahva osalus riigi­valitsemises. Rahvas sai õiguse algatada uusi seadusi (või olemas­olevate seaduste muut­mist) ning otsustada oluliste seaduste üle rahvahääletusel. Tegelikkuses aga kasutati rahvaalgatust ja ‑hääletust harva.

Eesti poliitilist elu iseloomustas era­kondade rohkus. Näiteks osales 1923. aastal Riigikogu valimistel 26 parteid ja muud rühmi­tust. Tõsi küll, hiljem killus­tatus vähenes ja edaspidi pääsesid parlamenti viis suurt (ja mõni väiksem) parteid: põllu­mehi koonda­nud Põllumeeste Kogud ja Asunike Koondis, vasak­meelsust esindanud Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei ning poliitilisse tsentrumisse kuulunud Rahva­erakond ja Tööerakond. Ka valitsus koosnes tavaliselt nelja või viie erakonna esindajatest: seega oli tegu koalitsioonivalitsusega. Seetõttu tekkis sagedasti sisemisi vastuolusid ning ühe valitsuse keskmiseks elu­eaks kujunes napilt 11 kuud. Paljud kaasaegsed pidasid sedavõrd tihedat valitsuse vahetumist ebanormaalseks.

1920. aastate algul toetas suur osa Eesti ühiskonnast endiselt vasak­poolseid ideid. Seda püüdis oma huvides ära kasutada Moskva käepikenduseks olnud põranda­alune Eestimaa Kommunist­lik Partei (EKP). Kommunistid seadsid sihiks valitsuse kukutamise, diktatuuri­võimu kehtestamise ja Eesti ühendamise Nõukogude Liiduga. 1. detsembril 1924 püüdsid nad korraldada relvastatud riigi­pööret, ent see katse kukkus läbi ja kommunistid kaotasid täielikult rahva toetuse.

Eesti välispoliitika peamine ees­märk oli kindlustada oma­riik­lus ja kaitsta riiki välise hädaohu eest. Suurimaks ohu­allikaks peeti kommu­nistlikku Venemaad, mis tõepoolest oligi huvitatud Eesti ja teiste väikeste piiririikide hävitamisest. Ohu vähen­da­miseks püüdis Eesti edendada Venemaaga heanaaber­likke suhteid, kuid tulemused jäid napiks.

Samas panustati lääne suurriikide heatahtlikkusele ja abile. Esi­algu sellest ka ei keeldutud: toetati Eesti võitlust omariikluse eest vabadus­sõjas ning jaanuaris 1921 tunnustati ametlikult Eesti ise­seisvust. Kuid peagi selgus, et diplomaatide kõlavatest sõnadest hoolimata ei maksa otsese sõjaohu korral lääneriikidele loota.

Välist julgeolekut püüti kindlustada ka Balti liidu kaudu. Ees­märgiks oli sõlmida Soomet, Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat hõlmav leping, mis kohustaks osalejaid osutama kallaletungiohvrile sõjalist ja poliitilist abi. Paraku ei saanud Balti liidust asja.

Seejärel keskendus Eesti poliitikute tähelepanu Rahvaste­liidule, mille liikmeks oli Eesti võetud 1921. aastal. Kuna 1920. aastate teisel poolel olid rahvusvahelised pinged leevenenud ja Rahvasteliidu osa maailmarahu tagamisel kasvanud, siis näis, et julgeoleku tagamiseks piisab tihedast koostööst Rahvaste­liiduga.

Pärast vabadussõda oli Eesti majanduse olukord trööstitu. Negatiivset mõju olid avaldanud üle viie aasta kestnud sõjad, 1917. aasta Vene revolutsioon ja 1918. aasta Saksa okupatsioon. Kuid toibuti üllatavalt kiiresti.

Kõige olulisemaks ümber­korralduseks majanduses oli 10. oktoobril 1919 Asutavas Kogus vastu võetud maaseaduse alusel käivitatud maareform, mis asendas varasemad suurmaa­pidamised (mõisad) väike­maa­pidamistega (taludega).

1920. aastate alguse Eestit ise­loomustas majanduse tormiline kasv. Sellele aitasid kaasa maailma­majanduse soodne olukord ja tihedad majandus­suhted enamliku Vene­maaga. Peagi osutus Vene-orientatsioon siiski ekslikuks. Poliitilistel põhjustel tõmbas Moskva majanduslikule lävimisele Eestiga pidurit ja seepeale vallandus Eestis 1923. aastal majandus­kriis. Kriisi süvendas liiga liberaalne majanduspoliitika, innustumine tööstuse arendamisest ja kergemeelne panga­laenude andmine ja võtmine.

Et keerulisest olukorrast välja tulla, hakati 1924. aastal raken­dama uut majanduspoliitikat. Keskenduti eeskätt põllumajanduse edendamisele ja Lääne turule. Välislaenu toel tehti panga- ja raha­reform (1928. a asendati senised margad ja pennid kroonide ja sentidega). Kümnendi lõpuks oli Eesti tõestanud, et suudab majanduslikult toime tulla. Tuntavalt paranes nii riigi majandus­seis kui ka inimeste elatus­tase.