Autoritaarne Eesti

  • Mis riigist ja miks sai 1929. aastal alguse ülemaailmne majandus­kriis?
  • Millise riigikorra nägi ette esimene põhiseadus Eesti riigile?

Suur kriis

1930. aastate algul tabas Eestit ränk kriis, mis sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist (suur depressioon). Majandus­languse tõttu läksid paljud ette­võtted pankrotti, järsult kasvas tööpuudus ja langes elatustase. Inimesed hakkasid elu halvenemises süüdistama era­kondi, parlamenti (Riigikogu) ja valitsust. Levis arvamus, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua presidendi ametikoht. Usuti, et laialdase võimuga president suudab päästa Eesti kõigist raskustest.

Presidendi ametikoha loomiseks oli vaja muuta põhiseadust. Kõige jõulisemalt nõudis põhiseaduse uuendamist Eesti Vabadus­sõjalaste Keskliit, millest kasvas välja tolle aja suurim poliitiline liikumine Eestis. Oktoobris 1933 kiideti vabadus­sõjalaste (vapsid) koostatud põhiseaduse muudatused rahvahääletusel heaks. Uuenenud põhiseadus nägi ette rahva poolt valitava riigivanema (presidendi) ameti­koha loomise. Riigivanema ja uue Riigikogu valimised pidid toimuma aprillis 1934. Kuna vabadus­sõjalased olid rahva seas populaarsed, siis lootsid nad ka valimisedu. Oma mõjujõu languse pärast muretsevad erakonnad aga süüdistasid vabadussõjalasi demokraatia­vastasuses ja diktatuuri­püüetes.

Majanduskriis

Tagajärjed

Lahendus

LISA. Vabadus­sõjalased

Vahetult pärast vabadussõja lõppu tekkinud sõjaveteranide ühingud koondusid 1930. aastate algul Eesti Vabadus­sõjalaste Keskliiduks (EVKL). Esialgu tegeles liit veteranide ühendamise, nende eesõiguste kaitsmise ja isamaalise kasvatustööga. Kuid ülemaailmsest majanduskriisist võrsunud üldine rahulolematus jõudis ka veteranideni. EVKL hakkas nõudma põhiseaduse parandamist, presidendi ametikoha loomist ning Riigikogu ja era­kondade võimu kärpimist. Seeläbi muutus keskliit poliitiliseks liikumiseks, mis vastandas end kõikidele era­kondadele ja arvustas teravalt Eesti poliitilist korraldust.

Vabadussõjalastes nähti õigustatult mehi, kes võitlesid Eestile kätte vabaduse ja kelle enesesalgavuseta polnuks Eesti riiki olemas. Vabadus­sõjalaste juhtide seas leidus hulk Vabadusristi kavalere ja sõjaaegseid väejuhte (Andres Larka, Aleksander Seiman, Oskar Luiga). Kuid 1932. aastast hakati peale veteranide võtma liitu kõiki neid, kes pooldasid vabadus­sõjalaste poliitilisi sihte. Seeläbi sattus vabadussõjalaste sekka hulk alaliselt rahul­olematuid, valimatult kõike ja kõiki eitavaid ja mustavaid kriitikuid. 1933. aasta lõpus tegutses Eestis 456 vabadus­sõjalaste ühingut, kuhu kuulus umbes 30 000 liiget.

12. märtsil 1934 vabadussõjalaste liikumine keelustati, nende ühingud ja ajalehed suleti. 1935. aasta lõpus kavandas osa vabadus­sõjalastest riigipööret, et kõrvaldada Eesti riigi ise­hakanud võimumehed ja naasta demokraatia juurde. Riigipöörde kava tuli aga välja ning üle saja juhtiva vabadussõjalase mõisteti pikaks ajaks vangi. Ühtlasi kaotas liikumine senise populaarsuse.

Vabadussõjalaste meeleavaldus Tallinnas Kalevi staadionil
  1. Mis eesmärgil rajati Eesti Vabadus­sõjalaste Keskliit?
  2. Miks muutus vabadus­sõjalaste liikumine poliitiliseks?
  3. Miks oli vabadussõjalaste liikumine 1930. aastate algul rahva hulgas populaarne? Miks hiljem populaarsus kadus?
  4. Miks vabadussõjalaste liikumine keelustati?

Vaikiva oleku aastad

Selleks et ära hoida vabadus­sõjalaste võitu ja koondada võim enda kätte, teostasid valitsusjuht Konstantin Päts ja endine ülem­juhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 sõja­väelise riigi­pöörde. Kuulutati välja kaitseseisukord, lükati edasi valimised, keelati poliitilised meele­avaldused ja koosolekud, suleti vabadus­sõjalaste ühingud. Esialgu väideti, et kehtestatud piirangud on ajutised.

Kuid peagi hakati piiranguid süvendama ja laiendama. Riigi­kogu seati „vaikivasse olekusse“ (ei lubatud enam kokku astuda), era­kondade tegevus lõpetati, suleti mitmed valitsust arvustanud ajalehed, seati sisse järelevalve (tsensuur) kõigi trükiste üle, valitsuse kontrollile allutati omavalitsused, noorte­organisatsioonid ja ametiühingud. Erakondi asendasid riiklik ainu­partei – Isamaaliit – ja hulk kutsekodasid (arstide koda, õpetajate koda jt), mis ei ühendanud inimesi mitte poliitilise maailmavaate, vaid elukutse alusel. Kuna Riigikogu oli tegutsemise lõpetanud, koostati kõik seadused valitsuses ja kehtestati riigivanema otsusega. 1937. aastal kutsuti kokku Rahvus­kogu. See töötas välja uue põhiseaduse, millega seadustati autoritaarne riigikord. Aprillis 1938 tööd alustanud parlament (Riigikogu) muudeti kahe­kojaliseks (Riigi­volikogu ja Riiginõukogu). Riigikogu kinnitas esimeseks Eesti Vabariigi presidendiks Konstantin Pätsi. Uue põhi­seadusega sai president väga suure võimu, nii parlament kui ka uus valitsus (peaminister Kaarel Eenpalu) täitis kuulekalt presidendi korraldusi.

Autoritaarne valitsemisviis tekitas paljudes inimestes (eeskätt haritlastes) rahulolematust ja tõi kaasa opositsiooni kujunemise. Opositsioon, mille üheks eest­vedajaks oli väga tuntud vanema põlvkonna poliitik Jaan Tõnisson, nõudis kaitseseisukorra kaotamist ja tagasipöördumist demokraatia juurde. Kuid valitsevad ringkonnad tõrjusid opositsiooni kõik nõudmised tagasi.

Riigivanem K. Päts möödub auvahtkonnast Tallinna sadamas (1937). Vasakult esimene on sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner
Riigivolikogu istung 1938. a

Töö allikaga

Kahekojalise parlamendi esimesed istungid 1938. a
  • 1938. aasta põhiseadusega taastati demokraatlik riigikord.
  • Riigivolikogu esimeheks valiti Jüri Uluots.
  • Riiginõukogu liige Johan Laidoner esitas presidendikandidaadiks Konstantin Pätsi.

Riigivanema otsus üle­riigilise kaitse­­seisukorra välja­kuulutamise kohta 12.03.1934

Riigivanema otsus nr. 173. 12. märtsil 1934. a.

  1. Põhiseaduse § 60, p. 7 ja kaitseseisukorra seaduse § 1 alusel kuulutan välja kaitse­seisu­korra kogu vaba­riigis kuue kuu peale, arvates 12. märtsist 1934. a. kell 17.
  2. Kaitseseisukorra seaduse § 7 p. 1 põhjal nimetan kaitse­vägede ülemjuhatajaks kindral-leitnant Johan Laidoneri, pannes tema peale ka sisekaitseülema kohused, määrates viimase abiks kindral-major G. Jonsoni.
  3. Vabastan vägede juhataja kohuste täitmisest kaitse­minister kindral-major P. Lille ja sisekaitseülema kohuste täitmisest kindral­major G. Jonsoni.
  4. Riigi raudteed ja post, telefon, telegraaf alluvad operatiivselt kaitsevägede ülemjuhatajale.
  5. Käesolev otsus maksma panna telegraafi teel.

K. Päts, peaminister riigivanema ülesannetes.
Joh. Müller, kohtu- ja siseminister.

Päevaleht nr 72, 14.03.1934.
  • Kas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri riigipööre 12. märtsil 1934. aastal oli seaduslik? Põhjenda oma seisukohta.
  • Johan Laidoner
  • Jaan Tõnisson
  • Konstantin Päts
  • vabadussõjalased

Erakonnad keelustati, vaid üks partei –  võis tegutseda. 1937. aastal kokkukutsutud  töötas välja uue põhiseaduse. Sellega seadustati  riigikord. 1938. aastast alates oli parlament . Esimeseks Eesti presidendiks valiti , kes sai suure võimu.

LISA. Kontsantin Päts ja Jaan Tõnisson

Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson olid 20. sajandi esimesel poolel Eesti teenekaimad ja tuntuimad riigimehed. Sajandi algul olid mõlemad juhtivate ajalehtede pea­toimetajad, omariiklusaastail mitmel korral valitsusjuhid ja parlamendi esimehed ning Pätsist sai 1938. aastal Eesti Vabariigi esimene president.

Päts ja Tõnisson erinesid teine­teisest nii oma tausta kui ka maailma­vaate poolest. Tõnisson pärines maalt, suurest põlis­talust, traditsioone au sees hoidnud pere­konnast. Pätsi isa proovis küll õnne ka talutööga, kuid saavutas edu ehitusettevõtjana ning Pätsi noorus möödus Pärnus. Tõnisson oli luterlane ja sai hariduse kodu­maal, Päts aga omandas õigeusklikuna kesk­hariduse Riia vaimulikus seminaris. Tartu üli­koolis õppisid mõlemad õigus­teadust, Tõnisson kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi, Päts aga EÜS-iga opositsioonis olnud mitteametlikku rühmitusse. Ka aja­­lehe­toimetajatena tegutsesid nad erinevates oludes: Tõnissoni Postimees ilmus jõukama Lõuna-Eesti vaimses keskuses Tartus, Pätsi Teataja aga vaesema Põhja-Eesti tööstus­keskuses Tallinnas.

Riigi loomisel olid mõlemal mehel silmapaistvad teened, ehkki Päästekomitee liikme ja Ajutise valitsuse pea­ministrina paistis Päts selgemini silma kui Lääne-Euroopasse läkitatud Eesti välis­delegatsiooni sisuline juht Tõnisson.

Omariiklusaastail Rahvaerakonna eesotsas seisnud Tõnisson väärtustas kogu rahva ja riigi jaoks olulisi ühiseid sihte ning taunis tegutsemist ühe ühiskonnakihi huvides. Päts seevastu kuulus talurahva jõukamat osa koondanud Põllumeeste Kogude juhtide hulka ning kaitses eeskätt põllumeeste huve. 1920. aastatel olid mõlemad riigimehed veendunud demokraadid. Kuid Päts kaldus järk-järgult pooldama tugevat isikuvõimu. Ta oli üks esimesi, kes arvustas 1920. aasta põhiseadust, nõudis selle muutmist ja presidendiameti loomist.

12. märtsil 1934 korraldas Päts riigi­pöörde, koondas riigi­võimu enda kätte ja asendas demokraatia autoritaarsusega. Tõnisson taunis riigipööret ja sellele järgnenud autoritaarset valitsemist ning kujunes demokraatliku opositsiooni tunnustatud juhiks. Selleks et Tõnissoni vaigistada, sundis Päts 1935. aastal Tõnissoni Postimehest lahkuma. Ometi ei suutnud Päts hävitada Tõnissoni populaarsust. 1938. aastal saavutas Jaan Tõnisson parlamendi­valimistel edu, kogudes üle 6000 hääle (tema valitsus­meelne vastas­kandidaat sai 1616 häält).

Konstantin Päts (1874–1956)
Jaan Tõnisson (1868–1941)
  1. Võrdle Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni vaateid. Nimeta, milles need sarnanesid ja milles erinesid.
  2. Selgita Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni tähtsust Eesti ajaloos.

Välispoliitika

1930. aastatel hakkas rahvus­vaheline olukord taas teravnema. Mitmel pool maailmas vallandusid sõjalised konfliktid. Suurimat ohtu rahule kujutasid endast stalinlik NSV Liit ja hitlerlik Saksamaa: mõlemad tugevnesid, relvastusid ja muutusid järjest sõjakamaks.

Aina raskemaks muutus ka Eesti julgeoleku tagamine. Rahvaste­liit, millele seni oli rahu säilitamisel loodetud, ei suutnud oma ees­märke täita. Demokraatlikud lääneriigid ajasid lepitus­poliitikat (tegid järeleandmisi agressoritele), mille tõttu väike­riigid pahatihti kannatasid. Eesti, Läti ja Leedu sõlmisid küll 1934. aastal üks­meele- ja koostöölepingu, kuid see ei asendanud puuduvat sõjalis-poliitilist Balti liitu.

Moskva püüdis kaasata Eestit Saksamaa-vastasesse ühisrindesse ja tegi korduvalt ettepaneku rajada siia Punaarmee baasid. Eestlased keeldusid, sest ei tahtnud teha oma riigist Saksamaa rünnaku siht­märki. Samuti välditi poliitilist lähenemist Saksa­maale.

Jäi vaid üks võimalus: mängida Saksamaa ja Venemaa oma­vahelistel vastuoludel, kumbagi neist eelistamata. Toonitamaks täielikku erapooletust teatas Eesti 1938. aastal, et ei järgi tulevikus Rahvasteliidu pakti neid artikleid, mis nõudsid kõigi liikmesriikide ühist väljaastumist agressorite vastu. Paraku ei parandanud ka erapooletus Eesti välispoliitilist seisundit.

Eesti välisministeerium tegutses endises Eestimaa rüütel­konna hoones Toompeal

Helsingis 1918

Roomas 1918

Kaunases 1920

Stockholmis 1918

Riias 1919

Moskvas 1920

Londonis 1918

Berliinis 1919

Varssavis 1920

Pariisis 1918

Washingtonis 1923–1925

Eesti saatkonnad välismaal ja nende avamise aeg

Töö pildiga

Balti riikide üksmeele ja koostöö lepingut pilav karikatuur (Gori, 1934). „Ja kui keegi tahab meile kallale tungida, paneme kohe selle sildi üles.“
  1. Kuidas suhtub pilapildi autor 1934. a sõlmitud lepingusse?

Eesti erapooletus

Väljavõte minister Ants Oidermaa raadiokõnest seoses Saksa-Poola sõja puhkemisega.

Meie ümbruses on kõik rahulik ja vaikne. Ei ole ka mingit mõistlikku põhjust, et selline seisund peaks muutuma. Pinevuse pesa asub kaugel ja meie ei ole seal tekkinud olu­korrast puudutatud. [---] meie üldise käitumise praeguse kokkupõrke puhul ja selle võimalikul arenemisel määrab juba ette kindlaks meie era­pooletuse seadus ja kindel tahe seda erapooletust karmilt pidada. [---] meie rahvas arendab sõbralikke vahekordi oma lähemate ja kaugemate naabritega ja meil on põhjust uskuda, et ka nemad sedasama teevad meie riigi suhtes. [---] Meie rahvas jätkab oma tööd ja tegutsemist rahulikult edasi täie teadmisega, et vabariigi valitsus on alatiselt valvel, jälgib sündmuste arengut teraselt ja ei jäta midagi õigel ajal tegemata, et Eesti riigi ja rahva heaolu eest oleks hoolitsetud [---]

Eesti jääb valjult erapooletuks. – Päevaleht nr 237, 02.09.1939.

Millised riigid kujutasid Eestile 1930ndatel suurimat ohtu?

  • Natsi-Saksamaa
  • Poola
  • Nõukogude Liit

Kuidas püüdis Eesti oma julgeolekut kindlustada?

  • Lubas Punaarmeel Eestisse oma baasid rajada.
  • Tugevdas sidemeid Saksamaaga.
  • Rõhutas Eesti erapooletust.

Majanduse areng

1930. aastate algul maailma tabanud suur depressioon vapustas rängalt ka Eesti majandus­elu. Olukord hakkas paranema 1933. aasta suvel, mil Jaan Tõnissoni valitsuse otsusega hinnati alla (devalveeriti) Eesti kroon. Sellega loodi eeldused uueks majanduslikuks tõusuks ning kümnendi teine pool osutuski majanduslikus mõttes Eesti jaoks väga edukaks. Eesti tähtsaim majandus­haru oli põllumajandus, eeskätt looma­kasvatus, mille saadused (või, liha, munad) leidsid turgu Saksamaal, Suur­britannias ja mujal. Kiiresti edenes ka tööstus, rajati hulk uusi moodsaid ette­võtteid (eriti seoses põlevkivi kaevan­damisega).

Siiski jättis autoritaarne riigikord majanduselule oma pitseri. Suurenes valitsuse sekkumine majandusellu, kasvas riigiette­võtete arv ja osatähtsus, säilisid paljud majanduskriisiaegsed era­korralised piirangud, teadlikult hoiti kõrget maksukoormust ja madalat palgataset, teatud ühis­konna­kihte (nt põllumehi) toetati riigieelarve kaudu teiste arvel.

Moodne põllumajandustehnika 1930. aastatel
Põllumajandus arenes omariikluse aastatel kiiresti. Suurt tähelepanu pöörati maa­parandusele ning tõu- ja sordiaretusele. Kiiresti kasvas ka mehhaniseerituse tase ning jõukamatesse taludesse ilmus moodne põllu­töö­tehnika: traktorid ja kombainid. Ometigi oli talutöö endiselt füüsiliselt raske ning paljud noored eelistasid minna linna, et leida sealt kergemat teenistust.
Riigi Põlevkivitööstuse õlivabrik Kohtla-Järvel
Põlevkivi kaevandamise maht suurenes jõudsalt: 1920. a kaevandati 46 000 t, 1938. a aga juba 1 470 000 t. Esialgu kasutati põlevkivi pea­asjalikult kütteks, ent peagi hakati sellest tootma tunduvalt suurema kütteväärtusega põlevkiviõli, millest omakorda valmistas keemiatööstus määrde­õlisid, diisli­kütust, pigi, bituumenit, asfalti, lakke, immutusaineid ja isegi bensiini. 1930. aastate lõpul tegeles põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega mitu suur­­ettevõtet (Riigi Põlevkivitööstus, Eesti Kivi­õli, Küttejõud, Eestimaa Õli­konsortsium jt).
Eesti väliskaubandus 1922–1938
Eesti Lihaekspordi reklaam 1930. aastatest
Eesti põlevkivitööstus 1938. a
  • Tõsteti elanikkonna maksukoormust.
  • Eesti krooni kurssi alandati välisvaluuta suhtes.
  • Ettevõtted vabastati maksudest.
  • Eelisjärjekorras arendati põllu­majandust.
  • Põlevkivi kaevandati jõudsalt.
  • Riik ei sekkunud majandusellu.
  • Riigiettevõtete arv ja tähtsus kasvasid.
  • Maksukoormus oli kõrge.
  • Suurbritannia
  • Saksamaa
  • Rootsi

Küsimused

  1. Miks puhkes 1930. aastate algul Eestis laiaulatuslik kriis?
  2. Võrdle Eesti Vabariigi 1920. ja 1933. aasta põhiseadust. Nimeta kolm sarnast ja kolm erinevat põhimõtet.
  3. Kes ja miks teostasid 12. märtsil 1934. a Eestis riigi­pöörde?
  4. Nimeta Eesti Vabariigi autoritaarse perioodi viis iseloomu­likku joont.
  5. Võrdle omavahel Eesti Vaba­riiki demokraatlikul ajajärgul (1920–1934) ja autoritaarsel perioodil (1934–1940). Nimeta kolm sarnast ja kolm erinevat joont.
  6. Miks ei nõustunud Eesti Vaba­riik NSV Liidu sooviga rajada siia Punaarmee sõjaväebaasid?
  7. Mis aitas Eesti suurest majandus­kriisist välja?
  8. Nimeta Eesti Vabariigi majandus­poliitika kolm ise­loomulikku joont aastatel 1934–1939.