Raha ja pangadus

Ühiskond vajab oma elu korraldamiseks raha. Raha sündis vajadusest hõlbustada kaup kauba vastu toimunud majanduslikku vahetustegevust.

Raha ülesanded

• Maksevahend, mille abil on võimalik teostada vahetustehinguid.
• Arvestusühik, mille abil on võimalik ühtsetel alustel arvutada ja võrrelda erinevate kaupade ja teenuste väärtust.
• Väärtuste kogumise vahend, mille abil on võimalik hoida ja koguda vara.

Raha liigid

• Kaupraha – rahana kasutatav väärismetall või muu materiaalne ese.
• Sularaha – paber- ja metallraha, mis on käibele lastud ja tagatud riigivõimu poolt.
• Deposiitraha – kommertspankade poolt laenu andes loodud raha.
• Elektrooniline raha – virtuaalne arveldusraha (e-raha).
• Väärtpaber – rahalist kohustust tõendav dokument.

Raha liikidest kõneldes on olulisel kohal likviidsuse ehk kasutatavuse mõiste. See tähendab, et likviidsem on raha, mida saab kiiremini omaniku suva kohaselt kasutada.

Valuutakurss on hind, mida ühe vääringu (nt kroon, euro) eest ollakse nõus teistes vääringutes maksma. Kurss võib olla fikseeritud või vaba. Fikseeritud kursi puhul on raha väärtus valitsuse otsusel kindlaks määratud suhtega mõnda teise vääringusse või väärismetalli kogusesse (nt kullastandard). Vaba kursi puhul kujuneb raha väärtus nõudluse ja pakkumise tulemusel rahaturul, valitsus ei sekku või teeb seda vähesel määral.

Inflatsioon on raha väärtuse ehk ostujõu langus ning üks vanimaid majandusprobleeme. Kui keskmine hinnatase tõuseb, siis raha väärtus langeb. Seega on inflatsioon majandustõusu paratamatu kaasnähe. Inflatsiooni on võimalik ohjeldada, tuues ohvriks kiire majanduskasvu, nt piirates kõrgete intresside kehtestamisega laenamist ja seega ka tootmist ning tarbimist.

Inflatsiooni põhjustab sularaha liigne käibele laskmine (ka laenuraha sissevool riiki). Kõige tavalisem tee inflatsioonini on järgmine: riigieelarvet ei suudeta tasakaalustada, kulud ületavad tunduvalt tulusid. Tulude suurendamine on tülikas ja ebapopulaarne, selleks tuleks näiteks suurendada makse. Palju lihtsam on trükkida juurde rahatähti ja need käibele lasta, hoolimata sellest, et nende jaoks ei ole reaalset varalist katet.

Samuti võib inflatsiooni tekitada psühholoogiline tegur. Kui kaheldakse raha väärtuse säilimises, võib järgneda ettevõtjate ja tarbijate püüd kindlustada ennast väidetava inflatsiooni vastu aegsasti kaubavarusid soetades ja hindu tõstes, suurendades seega paratamatult inflatsiooni.

Mõõdukas inflatsioon on majandusele siiski kasulik. Raha, mis kaotab iga päevaga pisut oma väärtusest, on ju arukam kasutada tarbimises või investeerida ettevõtlusesse

Keskmise hinnataseme alanemist ja sellega kaasnevat raha ostujõu tõusu nimetatakse deflatsiooniks. Ajalugu on näidanud, et deflatsioon esineb sügavama majanduslanguse perioodidel.

Deflatsiooniga kaasnevaks ohuks on, et üldise hinnataseme langedes lükkavad inimesed oma tarbimist, ettevõtted aga oma investeeringuid edasi ning majanduskasv aeglustub. Võib tekkida deflatsioonilõks, millest väljuda on väga keeruline. Tagasi maksmata laenude reaalne väärtus suureneb, seetõttu satuvad laenuvõtjad raskustesse ning laenukahjude kaudu ohustab see ka finantsasutusi. Ettevõtetel on tihti raske palka langetada, isegi siis, kui nende toodangu hind langeb. See toob kaasa töötuse suurenemise ning pankrottide arvu kasvu.

Ükskõik, milliseid tehinguid me päeva jooksul teeme, kas ostame poest toitu, internetist raamatuid või maksame elektriarvet, kõik on seotud pangaga.

Tänapäeval on enamikus riikides (sh Eestis) kahetasandiline pangasüsteem. Selle süsteemi ülemise tasandi moodustab riigi keskpank ja alumise kommerts- ehk erapangad. Riigi keskpanga esmane ülesanne on hinnastabiilsuse ning pankadevahelise arveldussüsteemi toimimise tagamine. Keskpank omab ainuõigust raha emiteerida ehk käibele lasta, sellel on ühtlasi oluline roll ka kommertspankade järelevalves. Teise tasandi moodustavad krediidiasutused, sealhulgas erapangad. Erapangad osutavad eraisikutele ja ettevõtetele vajalikke pangateenuseid: kontode avamist, laenude andmist, valuutaga kauplemist jms.

Riigi raha- ehk monetaarpoliitikat korraldab riigi keskpank. Rahapoliitika peamised eesmärgid on tagada stabiilsed hinnad ja raha ostujõud. Rahapoliitika saab reaalmajandust mõjutada raha pakkumise, intressimäärade reguleerimise ja kursi muutmise kaudu:

• Raha pakkumist võib muuta, näiteks raha täiendava emiteerimise või välisvaluuta ja väärtpaberite kokkuostmisega keskpanga tagavarade suurendamiseks. Raha pakkumist suurendab ka välismaise laenuraha sissevool.
• Intress on piltlikult öeldes raha hind, mis tasutakse protsendina laenusummalt selle kasutamise eest. Seega on võimalik intressimäära suuruse reguleerimisega piirata või soodustada tootmist ja tarbimist.

Eesti Pank loodi 1919. aastal ning taasasutati 1990. aastal. Keskpangana on Eesti Pank sõltumatu põhiseaduslik institutsioon, kes ei allu valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele.

Euroopa Liidu liikmesriigina sõltuvad Eestis kehtivad intressimäärad Euroopa Keskpanga otsustest, Eesti Pangal iseseisvat intressipoliitikat ei ole.

Era- ehk kommertspangad teenivad tulu finantsteenuste osutamisega. Peale laenamise, hoiustamise ja maksete teostamise on pangateenusteks mitmesuguste investeerimisvõimaluste ning kindlustuspakettide vahendamine (nt investeerimisfondid, kogumispension). Samuti etendavad kommertspangad olulist rolli paljudes tööstusettevõtetes, millesse nad on investeerinud, st laenanud, omades seega osalust selles ettevõttes.

Majanduskasvu aastatel õitsema hakanud kiirlaenuäri kujunes üsna kiiresti sotsiaalseks probleemiks. Vastutustundetul laenamisel võib hiiglaslike intresside tõttu väiksest kiirlaenust saada üle jõu käiv võlakoorem.