Immuun­süsteem kaitseb organismi

Organismi satub mõnikord haigustekitajaid, sest nahk, hingamisteede limaskest jm esmased kaitsetõkked ei suuda neid kinni pidada. Neid hakkab hävitama kaitsesüsteem, s.o immuunsüsteem, mis reageerib kõikidele kehavõõrastele ühenditele ja rakkudele: nt võõrvalkudele, mikroobidele ja ka organismis tekkivatele vigastele rakkudele, millest muidu võivad areneda kasvajad. Immuunsus on organismi võime muuta kahjutuks mitmesuguseid haigustekitajaid ja nende mürke enne kui need haigust põhjustavad.

Keha kaitseks töötavad koos valged vererakud ning lümfisõlmed, lümfisooned, põrn ja harkelund, mis kokku moodustavad immuunsüsteemi. Valgeid vererakke on kaht põhitüüpi: õgirakud ja lümfotsüüdid. Need moodustuvad luuüdis ning osa lümfotsüüte harkelundis. Valged vererakud ringlevad kehas mööda vere- ja lümfisooni ning paljud neist kogunevad lümfisõlmedesse ja põrna. Seal tehakse suurem osa mikroobe kahjutuks.

Kui tõvestajad on läbinud esmased kaitsetõkked ja organismi tunginud, hakkavad valged vererakud neid kahjutuks tegema. Kohe asuvad tööle nt õgirakud, mis haaravad sissetungijad endasse ja lagundavad need. Õgirakud ründavad valikuta kõiki sissetungijaid, et võimalikult ruttu neist lahti saada. Niisugune kiire reageerimine igale võõrobjektile on inimese organismile omane juba sündides. Kuid tavaliselt kõiki sissetungijaid sel viisil kahjutuks teha ei suudeta.

Seejärel hakkavad lümfotsüüdid valmistama erilisi kaitsevalke, s.o antikehasid, mis liituvad viiruste ja tõvestavate bakteritega, et neid hävitada või nõrgestada. Lümfotsüütide selline tegevus on aeglasem, sest antikehade moodustamine võtab aega. Igat liiki tõvestaja vastu moodustuvad eriomased antikehad. Näiteks gripiviirusevastased antikehad ei asu võitlusse tuberkuloosi­bakteritega. Erinevate valgete vererakkude koostöö tagabki immuunsuse.

Vaata videost, kuidas inimese immuunsüsteem võitleb koroonaviiruse vastu.

Omandatud immuunsus kujuneb elu jooksul pärast mingi nakkushaiguse läbipõdemist või vaktsineerimist ega pärandu vanematelt järglastele. Kui lümfotsüüdid toodavad tõvestaja vastu antikehi, jäävad need pärast haiguse läbipõdemist verre. Kui hiljem sama tõvestaja organismi satub, tunnevad antikehad sissetungija ära ja hävitavad selle enne, kui see paljuneda ja kahju teha jõuab. Seetõttu organism ei haigestu. Kuna iga haigustekitaja vastu moodustuvad oma antikehad, tekib immuunsus vaid selle haiguse suhtes. Omandatud immuunsus võib kesta mõnest kuust kuni elu lõpuni, selle kestus sõltub konkreetsest haigustekitajast. Näiteks tuulerõugete, mumpsi, leetrite, sarlakite, läkaköha ja paljude teiste haiguste tekitajate vastu tekib püsiv immuunsus, st inimene ei jää nendesse haigustesse uuesti. Seevastu gripi ja düsenteeria korral tekib vaid lühiaegne immuunsus ning inimene võib neid haigusi elu jooksul mitu korda põdeda.

Selleks et vältida nakkushaiguste laialdast levikut, tuleb inimesi vaktsineerida, st viia nende organismi vaktsiini. Vaktsiine valmistatakse enamasti kas surmatud või nõrgestatud haigustekitajatest (viirustest, bakteritest) või nende toksiinidest ehk mürkidest. Vaktsineeritud organism hakkab valmistama antikehi kas haigustekitaja või selle toodetud toksiini vastu. Nii põeb inimene haiguse kergelt läbi ja antikehad jäävad teatud ajaks tema organismi. Kui inimene edaspidi haigustekitajaga nakatub, siis ta kas ei haigestu üldse või põeb väga kergelt.

Kaitsevõime saavutamiseks peab vaktsineerima korduvalt ja õigete vaheaegade tagant. Sellega alustatakse tavaliselt juba varases lapseeas.

Inimese immuunsüsteem peaks toimima optimaalselt, sest organismile on kahjulik nii selle liiga nõrk kui ka liiga aktiivne reageerimine. Kui immuunsüsteem on liiga nõrk, muutub inimene vastuvõtlikuks paljudele haigustekitajatele. Näiteks AIDSi põdevatel inimestel on immuunsüsteem haiguse mõjul niivõrd nõrgestatud, et surma põhjustavad vahel ka keskkonnast organismi sattunud juhuslikud mikroorganismid, mis seal takistamatult paljunevad. AIDSi põhjustav HI-viirus nakatab, muudab ja lõpuks hävitab teatud tüüpi lümfotsüüte, millest sõltub ka teiste imuunsüsteemi rakkude tegevus. Seetõttu jääb immuunsüsteem nõrgaks ega saa normaalselt haigustekitajatele reageerida. Mida vähemaks organismis jääb neid lümfotsüüte, seda nõrgemini ta haigustekitajatele reageerib.

Hea pole ka see, kui immuunsüsteem liiga aktiivselt reageerib, nagu näiteks allergikutel. Allergia ehk ülitundlikkus on organismi ebatavaliselt äge reageerimine kas mingile välisele või organismis olevale tegurile, mis tavaliselt taolist reaktsiooni ei tingi. Allergiat tekitavat tegurit nimetatakse allergeeniks. Selleks võivad osutuda nt mõned toiduained, õietolm, toatolm, loomade karvad või ka mingid organismi enda rakud. Allergeenid põhjustavad mitmesuguseid haigusnähte: nohu, nahasügelust jms.

Allergeenide vastu moodustuvad organismis antikehad. Arvatakse, et korduval kokkupuutel allergeenidega tekib organismis ülemäära palju antikehi, mis on liiga aktiivse immuunreaktsiooni ehk allergia põhjuseks.

Allergia tekkimisel on oluline pärilik eelsoodumus.

Viimase viiekümne aasta jooksul on allergiahaigused sagenenud, selle põhjuseks on näiteks keskkonna saastatus, E-ained toidus, aga ka see, et inimeste hügieenitingimused on palju paremad kui varem, mistõttu puututakse vähem kokku mikroorganismidega, millega inimkond on sajandeid harjunud olnud. Kokkupuude bakteritega on aga hädavajalik, et organism ei reageeriks neile liiga aktiivselt. Allergiahaigusi esineb harvemini näiteks neil, kes on varases eas loomade ja muu loodusega rohkem kokku puutunud.