18. sajandi keskpaigaks oli suur osa Põhja-Ameerikast jaotatud kolme Euroopa koloniaalvõimu vahel. Esimesena kolooniaid rajama hakanud Hispaaniale kuulusid peale Mehhiko ka Florida, California, Texas ja New Mexico. 17. sajandi algul hakkasid Ameerikasse välja rändama inglased, kes rajasid oma asumaad Atlandi ookeani rannikule. 18. sajandi keskel elas kolmeteist­kümnes Briti koloonias juba kaks miljonit inimest. Prantsusmaa oli hõivanud suured maa-alad Briti asumaadest läänes ja põhjas. Ent Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) sai Prantsusmaa Suurbritannialt lüüa ning pidi oma valdused Mississippi jõest ida pool ning Kanadas brittidele loovutama. Jõest läände jääv Prantsuse Louisiana anti Hispaaniale.

Sõja järel hakkasid asumaade suhted Briti valitsusega järk-järgult halvenema. Kolonistid lootsid pärast sõja lõppu, et neil on nüüd võimalik endistele Prantsuse aladele laieneda. Nad valgusid lääne poole, haarates indiaanlaste maid. See tõi kaasa suure indiaanlaste ülestõusu Briti võimu vastu. Briti valitsus otsustas pingete leevendamiseks reserveerida indiaanlastele kindla maa-ala. 1763. aasta kuningliku proklamatsiooniga keelati asunikel maade hõivamine või eraviisiline ostmine indiaanlastelt Apalatši mäestikust lääne pool. See ärritas koloniste, kes hakkasid järjest enam veenduma, et Briti valitsus tegutseb nende huvide vastaselt.

Veelgi teravamaid konflikte asunike ja valitsuse vahel tekitasid maksu­küsimused. Keskvalitsus paigutas väidetavalt kolooniate kaitseks Ameerikasse suured väeosad, mille kulud otsustati katta kolooniate tuludest. Kolonistid aga väitsid, et nad on indiaanlastega alati ise toime tulnud, ning kui Briti ohvitserid vajavad ülalpidamist, peab selle eest maksma London. 1765. aastal kehtestas keskvalitsus kolooniates nn tempelmaksu ametlike dokumentide vormistamise eest. Hiljem seati sisse tolli­maksud kõige olulisematele importkaupadele, näiteks paberile, klaasile ja teele. Nüüd tekkis kolooniate ühisrinne Briti valitsuse vastu. Maksud polnud väga suured, aga küsimus oli põhi­mõtteline: nendega leppimine tähendanuks, et tunnustatakse Briti parlamendi õigust ka edaspidi kolooniaid maksustada või teisi õigusi piirata.

Massachusettsi koloonia pealinnast Bostonist kujunes vastupanu keskus. 1770. aastal hukkus siin maksudevastastes rahutustes viis inimest. Hakati boikoteerima Suurbritannia kaubakompaniide kaupu. Keskvalitsus võttis kasutusele ranged meetmed, et ameeriklasi kuulekusele sundida. Bostoni sadam suleti ning Massachusettsi valitsuse üle kehtestati Briti krooni otsevõim. Teised kolooniad kartsid samasuguseid meetmeid ning 1774. aastal kogunesid kõik 13 kolooniat esimesele kontinentaal­kongressile. Kongress kuulutas Briti kaupadele embargo ja kutsus üles kolooniates maakaitsevägesid moodustama. Kesk­valitsus hindas toimuvat kui kolooniate mässu ning üritas 1775. a aprillis Massachusettsi juhte vahistada ja kolonistidelt relvi ära võtta. Seepeale avasid maakaitseväelased Briti vägede pihta tule. Sõda oli alanud.

1775. a mais kogunenud teine kontinentaalkongress määras vägede ülemjuhatajaks George Washingtoni, kellest hiljem sai riigi esimene president. Aasta lõpuks suutsid ülestõusnud võtta kõik kolooniad oma kontrolli alla. 1776. aasta 4. juulil võttis kongress vastu iseseisvus­deklaratsiooni, millega põhjendati kolooniate lahkulöömist Suurbritanniast ning kuulutati välja Ameerika Ühendriikide loomine. Iseseisva riigina sai Ameerika otsida liitlasi ja sõlmida kaubandus­lepinguid. Prantsusmaa, Hispaania ja Madalmaad hakkasid ameeriklasi varustama relvade ja laskemoonaga, et oma vaenlast Suurbritanniat nõrgestada.

Vahepeal olid britid vägesid kogunud ning 1777. aastaks õnnestus neil vallutada ülestõusnute keskused New York ja Philadelphia. Ent Kanadast lõunasse tunginud suure Briti väekorpuse purustamine Saratoga lahingus tõi sõtta pöördepunkti. Ameeriklaste edu andis Prantsusmaale ja Hispaaniale julguse sekkuda otseselt sõjategevusse Ühendriikide poolel. Sõda mitmel rindel osutus brittidele kurnavaks. Nad saavutasid küll mõningast edu Ameerika lõunaosariikide vastu, aga 1781. aastal said Briti väed Virginias Yorktowni all ameeriklaste ja prantslaste ühendarmeelt hävitavalt lüüa. 1783. aastal sõlmiti Pariisi rahuleping, millega Suurbritannia tunnustas Ameerika Ühendriikide iseseisvust.

Ameerika Ühendriigid kujunesid näiteks, kuidas valgustusaja filosoofiliste ideede toel ehitati üles uus ühiskond. 1787. aastal võeti vastu konstitutsioon, mis lähtus iseseisvusdeklaratsioonis kuulutatud kõrgetest ideaalidest. Riigivormiks valiti föderaalne vabariik, kus valitses võimude lahusus ning olid tagatud inimeste põhiõigused. Kolm esimest artiklit sätestasid keskvõimu ehk föderaal­valitsuse jaotamise kolmeks haruks: seadusandlik võim kuulus kahe­kojalisele kongressile, täidesaatev võim presidendile ning kohtuvõim ülemkohtule. Neljas ja viies artikkel reguleerisid osariikide ja kesk­võimu omavahelisi suhteid föderaalse riigi raames.

Järgmistel aastatel täiendati konstitutsiooni teiste selliste väga oluliste põhi­mõtetega nagu usuvabadus, kõnevabadus, ajakirjandus­vabadus, ühingute vabadus, relvakandmisõigus, omandi kaitse, põhjendamata läbiotsimise ja arreteerimise keeld ning kiire ja erapooletu kohtu­pidamise õigus. Need põhimõtted, mida hakati nimetama õiguste hartaks (Bill of Rights), on senini Ameerika Ühendriikides pühad, need kaitsevad kodanikke riigi liigse sekkumise ja ametnike omavoli eest.

Vabariiklik konstitutsioon oli Euroopas valitsevale monarhistlikule korrale katsumuseks. Eriti suurt mõju avaldasid Ameerika sündmused poliitilises ja majanduslikus kriisis olevale Prantsusmaale. Koju tagasi pöördunud prantsuse vabatahtlikud levitasid kuuldusi riigist, kus vabad kodanikud kaitsevad edukalt end monarhistliku rõhumise vastu. Nii sillutas Ameerika ise­seisvussõda teed Prantsuse revolutsioonile.